Martin Scorsese eessõna 2007. aasta inglisekeelsele väljandele
Kuidas jutustada lugu kristlikust usust? Uskumise raskustest ja kriisist? Kuidas kirjeldada usuvõitlust? See teema on köitnud paljusid suuri kahekümnenda sajandi kirjanikke – Graham Greene’i, Francois Mauriaci, Georges Bernanosi ja, väga erilisest vaatepunktist, Endōt Shūsakut. Kasutades sõna “eriline” ei pea ma silmas seda, et Endō oli jaapanlane. Tegelikult näib, et tema suurim romaan “Vaikus”, mis on mulle aastate möödudes muutunud üha olulisemaks, räägibki erilisest ja üldisest. Ning lõpuks sellest, kuidas esimene allutab teise.
Endō ise nägi suurt vaeva, et sobitada oma katoliku usku Jaapani kultuuriga. Mitte ajalooline huvi, vaid tema isiklik kogemus juhtis ta seitsmeteistkümnenda sajandi usust taganenud Portugali misjonäride lugude juurde. Ta mõistis oma kogemusest nende konflikti: vajadust uskuda ja võitlust, mis sellega kaasneb. Sel kogemusel on hääl, mis alati soovitab usklikel – kahtlevatel usklikel – kohandada oma tõekspidamised maailmaga, kus nad elavad ja oma kultuuriga. Kristlus põhineb usul, ent ajalugu näitab, et kristlus pidi end ikka ja jälle suurte raskustega kohandama maailmaga, et usk võiks edeneda. See on paradoks, mille kogemine võib olla väga valulik. Esmapilgul näivad uskumine ja kahtlemine vastandlikena, kuid ma arvan, et nad käivad siiski käsikäes. Üks toidab teist. Kahtlemine võib põhjustada suurt üksindust, ent kui see on koos tõelise ja püsiva usuga võib see viia väga rõõmutoova osaduseni. Seda piinarikast ja paradoksaalset suundumist – veendumusest kahtluseni, üksinduseni, osaduseni – mõistab Endō hästi ning kirjeldab seda “Vaikuses” väga arusaadavalt, tähelepanelikult ja kaunilt.
Sebastião Rodriguest võiks nimetada katoliku usu “parimaiks ja säravaimaks” esindajaks. Vana Torcy preester jutustab noorele haiglasele Ambricourt’i preestrile Bernanos’i “Maapreestri päevikus” (Diary of a Country Priest): “Olid kord “Kirikumehed…””
Rodrigues oleks võinud kindlasti olla üks neist kirikumeestest: kindlameelne, oma tahtes ja otsustes paindumatu ja vankumatu oma usus, aga seda juhul, kui ta oleks jäänud Portugali. Selle asemel pannakse ta proovile väga erilisel ja valusal viisil. Ta on keset vaenulikku kultuuri ajal, mil pikaleveninud pingutus kristlusest lahti saada on lõppstaadiumis. Rodrigues usub kõigest südamest, et ta on kangelane hästituntud loost: tema on Kristus, koos oma Ketsemaniga ja oma Juudaga, õnnetu lurjuse Kichijirōga. Niisugune saatus tabab tõesti tema kaasmisjonäri isa Garrpet, kuid tema jaoks pöörab Endō aeglaselt ning meisterlikult looded pahupidi. “Miks mind hoitakse elus?” imestab Rodrigues. “Kus on minu märtrisurm? Minu kuulsusrikas märtrisurm?”
Tema Jaapani vangistajatel on teravam arusaam kristlusest kui ta arvab, ja talle antakse hoopis erinev roll, kuigi mitte vähem tähendusrikas. “Vaikus” on lugu mehest, kes peab väga piinarikkalt õppima, et Jumala armastus on müstilisem, kui ta oskab arvata. Jumal jätab inimese otsustada palju rohkem, kui me mõistame, ja et Ta on alati olemas … isegi oma vaikuses.
Minu jaoks on see on lugu mehest, kes alustab Kristuse teel ja kes lõpetab kristluse suurima kaabaka Juuda rollis. Ta kõnnib peaaegu samm-sammult tema jälgedes, hakates mõistma Juuda osa. See on üks kõige valusamaid küsimusi kogu kristluses. Mis oli Juuda roll? Mida ootas temalt Kristus? Mida ootame meie temalt täna? Juuda evangeeliumi avastamisega on need küsimused veelgi olulisemaks muutunud. Endō vaatleb Juuda probleemi otsesemalt kui ükski teine kunstnik, keda ma tean. Ta mõistis, et selleks, et kristlus saaks elada, saaks kohandada ennast teiste kultuuride ja ajalooliste hetkedega, vajab see mitte ainult Kristuse kuju, vaid ka Juuda kuju.
Võtsin selle romaani esmakordselt kätte peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Olen romaani uuesti lugenud palju kordi ja praegu valmistan seda ette filmistsenaariumiks. See on andnud mulle teatud liiki toitu, mida olen leidnud vaid väga vähestes kunstiteostes.
Jätan teid suure Endō Shūsaku “Vaikusega”.
Martin Scorsese
Eellugu
Rooma Kirikuni jõudis teave, et Portugali jesuiitide ordu poolt Jaapanisse saadetud isa Cristóvão Ferreira taganes pärast Nagasakis anazuri-piina kogemist usust. Isa oli üle kahekümne aasta Jaapanis viibinud ning oma superio kõrge positsiooni tõttu olnud juhiks nii preestritele kui tavausklikele.
Kirjad pühalt isalt, keda oli õnnistatud erakordse usulise andekusega ning kel õnnestus isegi kristlaste tagakiusamise ajal Kamigata aladel misjonitööd jätkata, nõretasid alati vankumatust usust. Keegi ei suutnud uskuda, et selline inimene oleks, ükskõik mis olukorras, Kirikut reetnud. Pigem leidus nii Kirikus kui jesuiitide ordus palju neid, kel tekkis küsimus, kas uudis pole mitte paganlike hollandlaste või jaapanlaste väljamõeldud vale. Rooma Kirik oli misjonäride kirjade põhjal muidugi teadlik Jaapanis läbiviidava misjonitöö keerukusest. 1587. aastal, kui Jaapani regent Hideyoshi muutis eelkäijate poliitikat ning alustas kristlaste tagakiusamisega, hukati esmalt Nishizaka künkal Nagasakis kokku kakskümmend kuus preestrit ja usklikku, misjärel algas üle kogu maa kristlaste kodudest väljatõstmine, nende piinamine ja massiline tapmine. Ka Tokugawa shōgun jätkas sama poliitikat, andes 1614. aastal korralduse kõik kristlikud vaimulikud maalt välja saata.
Misjonäride teadaannete kohaselt aeti sama aasta kümnenda kuu kuuendal ja seitsmendal päeval rohkem kui seitsekümmend preestrit, kelle hulgas oli ka jaapanlastest vaimulikke, Kyūshū saarele Kibachisse kokku, lükati viie Macausse ja Manilasse suunduva džonki peale ning saadeti maalt välja. Olid vihmased päevad. Meri oli hall ja tormine, kui vihmas ligunevad laevad abajast neeme poole suundudes horisondilt kadusid.
Vaatamata karmile väljasaatmiskäsule jäid kolmkümmend seitse preestrit, kelle süda ei lubanud sealseid kristlasi hüljata, siiski salaja Jaapanisse. Ferreira oli üks nendest varjatult tegutsevatest preestritest. Oma kirjades andis Ferreira ülemale pidevalt teada kinnivõetud ning hukatud preestritest ja usklikest. Endiselt on säilinud tema 22. märtsil 1632. aastal Nagasakist padre visitador André Palmeirole saadetud kiri, milles ta annab tollasest olukorrast ammendava ülevaate.
Eelmises kirjas andsin ma Teile teada kristlaste olukorrast siin maal. Jätkan nüüd sealt, kust enne pooleli jäin. Kõik on päädinud uute piinamiste, rõhumiste ja kannatustega. Tahaksin alustada 1629. aastal usu tõttu kinni nabitud viiest palvevennast; need olid Bartolomeo Gutierrez, Francisco de Jesus ja Vicente de San Antonio Püha Augustinuse ordust, Ishida Antonio meie enda ordust ning frantsiskaani ordusse kuuluv isa Gabriel de Santa Magdalena. Nagasaki magistraat Takenaka Uneme sundis neid usust taganema, naeruvääristas meie püha õpetust ja selle järgijaid, hävitades nii usklike julgust. Kuid üsna varsti mõistis Uneme, et sõnadega isade meelekindlust ei kõiguta. Nii otsustaski ta kasutusele võtta uue piinamisviisi, milleks polnud muud kui „Unzen’i põrgu“ tulisesse vette kastmine.
Ta andis käsu viia viis preestrit Unzen’i mäele ning hoida neid kuumaveeallika tulises vees seni, kuni nad oma usust taganevad, kuid neil surra lasta ta ei lubanud. Lisaks viiele preestrile pidi piinamisele viidama ka Antonio da Silva naine Beatrice da Costa ja tema tütar Maria, kes samuti, vaatamata pikale veenmisele, polnud nõus usust loobuma.
Kaheteistkümnenda kuu kolmandal päeval asuti Nagasakist Unzen’i poole teele. Kui naised kandetooli ja viis meest hobustele pandud, jätsid nad inimestega hüvasti. Vähem kui ljöö kaugusel olevasse Himi sadamasse jõudes seoti nende käed kinni, pandi jalad ketti ning lükati laeva peale. Seal köideti nad ükshaaval kindlalt parda külge.
Õhtul jõudsid nad Obama sadamasse Unzen’i mäe jalamil. Järgmisel päeval tuli neil mäkke ronida. Mäel pandi kõik seitse eraldi väikestesse hurtsikutesse, kus nad olid nii päeval kui ööl – käed ja jalad endiselt ahelates – valvurite valvsa pilgu all. Uneme mehi oli palju. Kordnikega olid kaasas ka ametnikud, kes karmilt nende üle valvet pidasid. Kõik mäkke viivad teed olid samuti korravalvurite kontrolli all ning ilma ametniku loata oli keelatud seda teed mööda minna.
Järgmisel päeval algas piinamine. Kõik seitse veeti, üksteise järel, muust rahvast eemale ja tiriti aurava allika kaldale. Neile näidati sealt kõrgele tõusvaid kuumi pritsmeid ning soovitati enne eesootavat kohutava kehalise valu kogemist loobuda Kristuse õpetusest. Külma tõttu näis aurav veekogu hirmuäratav ning kõigest selle vaatamisest piisanuks teadvuse kaotamiseks – kui just Jumalalt abi ei saanud. Kuid kõik, saades tuge Jumala armust, näitasid üles imelist julgust, öeldes, et eks piinake meid, kui tahate, meie ei tagane õpetusest, millesse usume. Kuulnud seda vankumatut