Originaali tiitel: Siri Pettersen Odinsbarn Gylendal Norsk Forlag 2013 Kujundanud Toomas Niklus Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz This translation has been published with the financial support of NORLA Copyright © Siri Pettersen 2013 by Agreement with Grand Agency © Tõlge eesti keelde. Kadri Rood, 2018 ISBN 978-9985-3-4087-5 ISBN 978-9985-3-4413-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Printon Trükikoda AS
Emale, elu eest.
Isale, surma eest.
Kimile, kõige eest, mis jääb nende vahele.
Ja sulle. Sulle, kes sa lugesid alati raamatuid, millest keegi teine polnud kuulnud. Sulle, kummalisele, klassi tagumises otsas.
Sulle, kes sa kasvasid üles pimedas keldris, kus saatuse üle otsustati täringut veeretades.
Sulle, kes sa end endiselt üles lööd.
Sulle, kes sa kunagi päriselt teiste hulka ei kuulunud ja tihti tundsid, et oled vales kohas, valel ajal.
See on sinu raamat.
Märkus nimede kohta
Paljud raamatus esinevad nimed pärinevad vanapõhja keelest või on loodud vanapõhja keelele ja norra murretele toetudes ning kannavad üldjuhul tähendust (või vähemalt tekitavad Norra lugejates seoseid). On ka nimesid, kus seosed pole tingimata etümoloogilised, vaid hoopis kõlalised või siis põhinevad autori isiklikul assotsiatsioonil. Autori ja tõlkija ühine soov oli aga säilitada algupärast tunnetust ja kõla ning seega on nimedele enamasti jäetud originaalkuju. Järgnevalt on siiski välja toodud mõnele olulisemale või sagedasemale nimele kõige selgemalt aluseks olnud sõnad.
Alldjup – all ’kõik’ ja djup ’sügav’
Blindból – blind ’pime (olend)’ ja vanapõhja ból ’urg, pesa’
Eisvaldr – is ’jää’, vold ’võim; vägivald’ ja voll ’vall’
Elveroa – elv ’jõgi’ ja ro ’nurk, käänak’ või ro ’rahu’, roe ’rahustama’
Kolkagga – kol ’süsi’
Mannfalla – mann ’mees; inim-’ ja falle ’langema; hukkuma’
Ravnhov – ravn ’kaaren’ ja hov ’(paganlik) jumalakoda’
Slokna – slokke ’kustutama (leeki vms), kustuma, suikuma’, slok ’lõtv, uimane (olend)’
Ulvheim – ulv ’hunt’ ja heim ’kodu’
Ymslanda – Yme ’Ymir (ürghiid skandinaavia mütoloogias)’ ja landa ’maad’
Proloog
Thorrald pääses sisse, aga uks ei tahtnud tema järel sulguda. Lumi pressis end uksepakule kiiremini, kui ta seda ära lükata jõudis. Ta surus pambu kaenla alla ja rammis ust nagu härg. See jäi pidama ning ta sai riivi ette. Kodus. Kaitstud.
Ta läks akna juurde ja piilus välja. Keegi ei saanud väljast midagi näha. Eriti veel sellise ilmaga. Aga ikkagi … Ta pani kompsu käest lauale ja sulges aknaluugid.
Kolkagga. Mitte miski ei suuda Kolkaggat peatada.
Vanamutimõtted! Mis Kolkaggal temaga asja peaks olema? Tema ei vastutanud millegi eest! Samal hetkel, kui ta seda mõtles, jooksis tal kogu elu silmade eest läbi. Rohud, mida ta väljaspool Nõukogu tsunfti müüs. Opa rahvale, kes end surnuks suitsetas.
Lora puha! Kui mustad varjud tulevad, siis mitte selle pärast, et tema, Thorrald, müüb maailma serval asuvas hütis kahjutuid ürte. Kui nad tulevad, siis tema pärast.
Thorrald vahtis laual lebavat pampu. Ebard. See ei karjunud. Võib-olla oli see juba surnud. Nii oleks olnud kõige lihtsam. Thorrald judises. Karunahk oli nii suur, et Thorrald täitis seal seistes peaaegu kogu toa, kuid see ei aidanud seesmise külma vastu. Ta kohmitses nööri kallal. Sõrmed olid luuni läbi külmunud. Keeldusid kuuletumast. Ta puhus tulekolde sütele. Hõõrus soojuse kohal käsi. Härmatis sulas kasukalt ja sisises tulle kukkudes.
See neetud Olve oli õllehämus mõõgaga vehkinud. Mida ta otsis? Kas ebardit? Mis muu see oleks võinud olla? Sel polnud nagunii mingit tähtsust. Olve ei näinud last. Tüdruk polnud ohus.
Polnud ohus?! Kas sa oled aru kaotanud? Sul on oma elu elada!
Mitte just elu, millest laule luua, aga ta ei saanud endaga last kaasa vedada! Vähemalt mitte sellist. Ta teadis, et peab tegutsema.
Thorrald tõmbas noa välja ja vahtis alla ebardi poole. Too magas. Thorraldi rusikas oli suurem kui tüdruku nägu. Ta tõstis noa. Laps avas silmad. Need olid rohelised. Hirmuta. Thorrald röögatas ja lõi noa lapse kõrvale laua sisse. „Pimevärk! See sa oled! Surnultsündinu!”
Ta haaras õllekruusi ja kallas viimase leige õllelonksu endale kurku. Siis pakkis ta lapse teki seest lahti nagu kingituse. Too lebas ja siputas käsi.
Igasugused vanamuttide nõuanded kerkisid mälust esile. Väljamõeldud lood, millest ei peaks vähimatki hoolima. Aga ikkagi … Ta surus pöialt vastu noatera, kuni veretilk välja immitses. Lasi sel lapse suhu kukkuda. Mitte midagi ei juhtunud. Ta kirus omaenda rumalust. Mida ta oodanud oli? Kihvu?
Pimedaid ei ole olemas!
Thorrald toetas käed lauale ja urises.
„Mis sa siis oled, Slokna nimel? Sa ei ole kummitus. Sa ei ole pime. Kas sa oled lihtsalt vääriti sündinud?” Ta keeras lapse kõhuli ja libistas käega üle selgroo sealt, kus oleks pidanud olema saba. Nägija teadis ometi, et Thorrald ei ole mees, kes oleks vanamutijuttu kuulanud, aga laps rääkis enese eest. Ta ei olnud ymisoost.
Sa oled mädanik.
Ta vahtis oma rusikaid, nagu oleksid need pidanud juba mädanenud olema. „Ma ei saa sind siin hoida! Mitte keegi ei tahaks sind!” Ta tõstis lapse õhku ja hoidis endast eemal. Too oli vaid mõne päeva vanune. Tema peas olid pehmed, tuleaseme valguses vasekarva udemed.
„Ma võin su tappa. Seda ma peaksingi tegema. Oma naha päästma.” Aga ta teadis, et ei suuda. Ta oli seda teadnud juba siis, kui ta lapse kiviringide juures lumest välja kaevas. „Sa ei hakka mind selle eest iial tänama, tüdruk. Sellest kujuneb õnnetu elu, aina teel. Ja sa leiad õlletoa laudade altki minust paremat seltsi.”
Tüdruk naeratas. Hambutu irve. Thorrald pani ta jälle käest. Ta teadis, mis tal teha tuleb. See tundus raskem kui tapmine, ent tal polnud valikut. Ta ei saanud endaga sabatut tüdrukut kaasas vedada. Thorrald vahtis õlletilka, mis kruusis järel oli. Siis võttis ta riiulilt laeka unehõlmaga. Piisavalt tugev, et nii pisike pamp tappa. Ta pidi ettevaatlik olema. Thorrald poetas näputäie pulbrit õllekruusi ja raputas, kuni see enam ei vahutanud.
„Kas sa tead, mis selle hind on, tüdruk?” Ta kastis kaltsu õlle sisse ja pani siis tüdruku suu vastu. Too võttis selle vastu nagu naiserinna. Siis ootas Thorrald, kuni tüdruku silmad hakkasid jälle kinni vajuma. Ta tõmbas noa laua seest välja. Sellest jäi puitu hele haav.
Thorrald vajutas noa lapse selga. Tüdruk karjus. Thorrald pani käe talle suule. Nuuksatused lõikasid Thorraldit samasuguse kindlusega nagu tema tüdrukut. Veri voolas tekile ja Thorrald tundis kergendust, et lapsest siiski verd jookseb. Mida ta oodanud oli? Kas ta oli hüsteeriliseks muutunud?
Thorrald ei lõpetanud enne, kui lapsel oli alaseljas auk koos jälgedega, mis meenutasid küünejälgi. Tüdruk lõpetas nutmise varem, kui Thorrald oli oodanud. „Kui keegi küsib, siis hunt võttis su saba. Kas kuuled? Hunt!”
Tüdruku silmad vajusid kinni. Järsku hakkas Thorrald kartma, et oli talle liiga palju unehõlma andnud. Ta pani kõrva vastu lapse rinda. Tahtis kindel olla, et too hingab õigesti. Mitte et ta oleks teadnud, mis ebardi puhul õige on.
Surma-laps. Sinust saab minu lõpp.
Thorrald jättis lapse lauale lebama. Ta tõmbas kasuka tihedamini ümber ja läks välja tormi kätte. Nagu hirmust ogar vanamutt aimas ta külmunud okste vahel