Esimene peatükk
Anna Larkin väljus metroojaamast kallava vihma kätte. Lõõtsuvas tuules polnud vihmavarjust mingit kasu. Anna langetas pea ning seadis sammud Montgomery Streeti poole. Tema tennised said märjaks, kuid pigem olgu need tennised, mis vihmavees ligunevad, kui kõrge kontsaga kingad, mis tal kotis olid. Ja soeng läheb sassi, tõmbub igalt poolt krässu. Kuid see oli Anna väikseim mure.
San Franciscos sadas oktoobri lõpus tihti vihma ning tänane päev polnud erand.
Anna soovis, et päike paistaks – või oleks vähemalt kuiv. Ta hakkas haigeks jääma ning vihmas jalutamine ei tulnud kindla peale kasuks. Halvad asjad saabuvad kolmekaupa, mõtiskles Anna. Esmalt õe kõne sel nädalavahetusel, et pidulikult jagada uudist uue lapse ootusest. Anna püüdis koos õega rõõmustada, kuid kuna tal endal puudus võimalus last saada, muutus iga kord raskemaks teeselda, et sel pole tema jaoks tähtsust.
Ja siis gripp. Anna oli tavaliselt terve ega külmetunud isegi talvel kergesti. Seda polnud nüüd küll vaja.
Viimaseks piisaks veel läbi vihma tööle kiirustamine, kohtuma uue mehega, kes täna firma juhtimise enda peale võtab. Anna tahtis vaid end voodisse kerra tõmmata ja magada.
Ta jõudis peagi kõrghoone avarasse fuajeesse. Sisenedes raputas ta enne kiirlifti astumist vihmamantlilt ja juustelt maha nii palju vett kui võimalik. Anna lootis, et tal on enne kohtumist aega juukseid kuivatada. Niiske ilmaga tulid tema loomulikud lokid alati välja.
Vaevalt jõudis Anna oma korrusel liftist välja astuda, kui tema kolleeg ja sõber Teresa teda kõnetas.
„Sa näed kohutav välja,” ütles ta Anna käest kinni haarates ja naiste tualeti poole tõtates. Sinna jõudnud, heitis Anna pilgu oma peegelpildile. Tema välimus oli hullem kui enesetunne, kui selline asi üldse võimalik on. Märjad juuksesalgud raamisid tema kahvatut nägu ning ta nägi välja, justkui oleks tal gripp.
„Täna on see päev, mil me lõpuks oma uue bossiga kohtume, ja sina jääd talle kindlasti meelde,” nöökas Teresa. „Tee kähku. Ta kutsus osakonnajuhid kella üheksaks koosolekule.”
„Tunnen ennast jube kehvasti,” ütles Anna tenniseid jalast võttes. „Ma arvan, et mul on gripp. Olin terve nädalavahetuse haige ega oleks tööle tulnud, kui uus tegevdirektor täna ei alustaks. Just nüüd, kui mul on vaja ametikõrgenduse saamiseks endast hea mulje jätta.”
„Minu arvates ütles härra Taylor, et asi on kindel,” sõnas Teresa kandekotti hoides ja sealt Anna kõrge kontsaga kingi otsides.
Anna sukad olid vihmast märjad, kuid need kuivavad varsti ära. Ta võttis kingad ning viskas märja vihmamantli ühele kabiiniuksele rippuma ja kivipõrandale vett tilgutama. Parem siin kui tema kabinetis.
Kingad jalga pannud, võttis Anna kotist kammi ja tõmbas sellega läbi juuste, siludes tõrksaid kiharaid nii hästi kui suutis ning kinnitas need kuklasse. Tavaliselt ei kandnud ta juukseid nõnda, kuid niiskete lokikeste möll ei anna talle uue ülemuse ette ilmudes ühtki lisapunkti. Mis saaks täna veel valesti minna?
Teresa vaatas kella.
„Meil on konverentsisaali jõudmiseks viis minutit aega,” ütles ta. „Ma ei kavatse uue bossi esimesele koosolekule hiljaks jääda.”
Anna heitis veel korra pilgu peeglisse. Ta nägi välja nii professionaalne, kui antud olukorras võimalik oli. Anna näpistas põski, et näole pisut jumet anda, lisas huulevärvi ja pöördus siis sõbranna poole.
„Olen nii valmis, kui üldse olla saab.”
Koridori mööda edasi sammudes püüdis Anna erutust alla suruda. Kõik sel korrusel teadsid, et härra Taylor läheb pensionile. Juhtkond oli valinud uue tegevjuhi, kuid hoidis infot saladuses, et konkurendid sellest ei kuuleks enne, kui firma teadaandeks valmis on. Isegi Drysdale Electronicsi tippjuhid ei teadnud, kes uueks tegevjuhiks saab.
Viimastel nädalatel olid hakanud liikuma kuulujutud, et too teeb praeguste osakonnajuhtide seas puhta töö ja toob firmasse oma inimesed. Muidugi käis selline kuulujutt ringi iga kord, kui uus mees juhiametisse asus. Vahetevahel oli sellel ka tõepõhi all.
Töötajate puhkeruumist möödudes lipsas Anna sinna sisse, et tass kohvi võtta. Tal polnud hommikul söögiisu olnud ning nüüd vajas ta kofeiiniannust, et jaksata edasi tegutseda. Kui võimalik, läheb ta pärast koosolekut koju ja poeb voodisse. Anna oli harva haige ning ta ei suutnud meelde tuletada, millal oli ta viimati end nii uimasena tundnud.
Mõni hetk hiljem konverentsisaali sisenedes vaatas Anna kohe ruumi etteotsa. Allen Taylor rääkis ühe mehega, kes seisis seljaga saali kogunevate inimeste poole. See oli ilmselt uus tegevjuht. Anna ei osanud sellest vaatepildist midagi järeldada – mees oli pikk, tumedate, veel halliks tõmbumata juustega ja laiaõlgne. Hetkeks näis Annale, et mehes on midagi tuttavlikku. Kuid keegi ei teadnud isegi mehe nime. Koosolekuga seotud asjaolusid oli rangelt salajas hoitud.
Kui mehe musta juuksetooni arvestada, pole ta tõenäoliselt nii vana kui härra Taylor.
Anna vaatas ringi ja nägi kohaliku kontori juhtkonda. Ta istus Teresa kõrvale, rüüpas kuuma kohvi ja soovis, et oleks hoopis voodis. Kui kaua see asi siin aega võtab?
Teisi inimesi jälgides märkas ta ruumis levivat pinget. Anna teadis, et neil kõigil on oma küsimused ja mured.
Kuid pärast reedest vestlust härra Tayloriga polnud Anna enam nii närvis, kui oleks võinud olla. Mees oli kinnitanud, et Anna ametikõrgendus on kindel. Jaanuaris töötab ta juba uuel ametikohal Euroopa osakonna juhina Brüsselis. Ta ei jõua seda ära oodata.
Härra Taylor astus pika laua otsa poole ning tema kõrval seisev mees pööras näo inimeste poole. Anna jõllitas teda hämmeldunult, üllatusest iiveldust tundes. Kuum jutt käis temast läbi ning ta ei suutnud mehelt pilku pöörata.
Mehel olid tõepoolest laiad õlad. Anna meenutas, kuidas ta oli neid kätega silitanud ja tundnud oma peopesade all mehe kuuma nahka ja pingul lihaseid. Mehel oli peen huulejoon, kuid Anna mäletas, kuidas need huuled tema suu olid haaranud ning vaid ühe suudlusega metsiku kire läitnud. Kolm vapustavat nädalat olid Anna ja Tanner Forsythe pidevalt teineteise seltskonnas veetnud. Kaks päeva pärast armatsemist polnud mees enam helistanud, Anna kõnedele vastanud ning kadus naise elust täielikult.
Anna neelatas raskelt. Oh. Jumal. Küll. Ta oli maganud Drysdale Electronicsi uue tegevjuhiga!
Anna tundis, kuidas tal süda pahaks läks. Ta vaatas Teresa poole, kelle kogu tähelepanu oli laua teise otsa suunatud. Keegi ei tea seda. Anna oli nende eelmise suve suhteid enda teada hoidnud, sest ei tahtnud, et temaga kiirelt areneva armuloo pärast noritaks. Jumal tänatud, et asi nii diskreetne oli olnud. Kui Anna vaid tänase üle elaks, kannaks ta hoolt, et mitte keegi sellest kunagi teada ei saaks. Ta peab mehe juurde minema ja kindlaks tegema, et too midagi ei mainiks arvates, et teised nende suhetest teavad.
Palun ära lase tal midagi öelda, palvetas Anna soovides, et võiks oma toolilt minema hiilida, laua alla lipsata ja sinna igaveseks peitu pugeda. Ta peab leidma hetke, et mehega nelja silma all rääkida. Kinnitada talle, et keegi ei tea neist – ja et keegi ei pea kunagi teada saama.
Nad olid kohtunud siis, kui Tanner hakkas käima jõusaalis, kus Anna mitu korda nädalas trenni tegi. Lühikestesse spordipükstesse ja T-särki riietatult nägi mees vapustav välja. Anna oli tundnud külgetõmmet kohe, kui Tanner jõusaali ilmus. Enne Anna harjutusteseeria lõppu oli mees ta juba kohvile kutsunud. Sellest alates olid nad leidnud aega kohtuda nii nädala sees kui ka nädalavahetustel.
Anna püüdis nende kohtamiste kõiki üksikasju meenutada. Kuid tema pea valutas ja ta tundis end jälle haigena. Oh, kuidas tal seda vaja polnud.
Kuidas see nende edaspidiseid töösuhteid mõjutab? Tanner ei saa ju teda lahti lasta? Anna soovis, et ta oleks saanud varem mõne vihje selle kohta, et Tanner Forsythe Drysdale Electronicsis ohjad oma kätte haarab. Mida ta küll tegema peab?
Härra Taylor noogutas rahvale ja alustas:
„Nagu te kõik teate, olen ma juba pikka aega pensionile jäämisest rääkinud. Proua Taylor veenis mind lõpuks unistamise asemel tegutsema. Paljud teist teavad, et firma juhtkond sai paar nädalat tagasi kokku, et minu järeltulijaga viimast korda läbi rääkida. Eelmisel reedel vestlesin mõnega teist isiklikult,