Läksin alla jõe äärde ja seisin rannakivile. Pesin näo Kurejoki jõe mustava veega ja kustutasin sellega janu. Silmitsesin oma paljaid jalgu, eilsetele haavadele ei olnud veel korp peale kasvanud. Lapualased seisid kõik sillal ja vaatasid mu pesemist ja loomulike vajaduste rahuldamist. Seejärel käsutati mind üles teele ja auto tagaistmele.
Võtsime suuna Alajärvi kirikule. Tee paistis olevat kevadel nii palju keltsakahjustusi saanud, et seda ei olnud veel augustis korda jõutud teha, ja juht pidi laveerima vanade külmakerkekohtade vahel nii kaua, kuni tee kulges üle põllulageda, aga kui jõuti metsa vahele ja tee mäeseljandikule tõusis, ei olnud enam kerkekohti ja juht võis sõita täie kiirusega.
Ütlesin, et Alajärvi metsad kasvavad neil seljandikel hästi, palumaa on täis ilusat palgimetsa. Lapualased ei öelnud midagi. Küsisin, kas mehed on peremehed või palgalised ja kuidas nad võivad argipäeval ette võtta säherdusi tarbetuid sõite, mis lähevad ju midagi maksma: bensiin maksab ja autoga on muidki kulusid.
Tagaistme mees vastas nüüd, et ükski hind ei ole liiga kallis, kui selle hinnaga saab kommunismi Soomest välja kitkuda. Ütlesin, et mina ei ole küll kommunist, aga ei usu ka, et küüditustega kommunismi välja kitkuda saaks, vaevalt harvendadagi. Eesistme mees käskis mul suu pidada: nad ei olnud sellele retkele tulnud minu jutlusi kuulama.
Jõudsime kiriku juurde. Mehed arutasid, kuhu neil oleks kõige parem sõita, otsustasid minna kaitseliidu majja. Sõitsime läbi küla kaitseliidu õuele. Kaitseliidu maja oli suur palkehitis nagu mõni kindlus.
Ma ei olnud Alajärvi kaitseliidu maja varem näinud ja ütlesin, et isamaa paistab kaitstud olevat siin järvede vahel paiknevates kolkaküladeski; seda juttu ei tahtnud lapualased minu käest kuulda; minust vasemal istuja virutas mulle valusasti ribide vahele, kui küünitasin läbi tuuleklaasi välja vaatama.
Eesistme mees käskis teistel jääda autosse ja lubas minna uurima, kas kaitseliidu kohvikus on niisugune rahvas, et mehed võivad sinna kohvi jooma minna. Ta lubas ka helistada Lapuale ja küsida, kas keegi on minust Soomemaal puudust tundnud.
Mees läks välja ja käskis teistel hoida mind autos peidus, kui keegi peaks õue peale vahtima tulema. Vaatasin, kuidas ta üle õue kohviku uksele kõndis ja sisse kadus.
Küsisin autosse jäänutelt, ega neil ei ole mulle mõnda hilpu selga anda, kurtsin, et külmetan selles napis riietuses, mis mul seljas oli, kui mind kodust minema viidi, ja mu aluspesu pole eilsest soos lebamisest kuivada jõudnud.
Sohver küsis, miks Pentti Kosola ja Ville Kosola mind eile maha ei lasknud ja mu korjust sohu ei uputanud; miks mind nende vaevaks jäeti. Ütlesin, et nad kartsid oma käsi süütu inimese verega määrida, ja et kui tema mind maha laseb, langetatakse talle otsus nii maiste kui taevaste kohtunike poolt.
Sohver vastas, et nad ei kavatse oma käsi minu verega määrida, aga minust paremal pool istuja käskis tal suu pidada: nad ei ole kohustatud mulle oma tegemistest aru andma, igatahes mitte ette. Pöördusin teda vaatama ja ütlesin, et niisiis ta mõistab, et tagantjärele seletamist neil selle retke pärast tuleb. Sohver ütles eesistmelt, et Reinol pole mõtet minuga seletada. Küsisin Reinolt, mis sohvri nimi on, aga mees arvas, et mul pole vaja seda teada.
Kohvikusse läinud meest ei tulnud ikka veel. Ütlesin, et kindlasti sõitis ta bussiga tagasi Lapuale ja jättis meid Alajärvile oma saatuse hooleks: Lapualt oli muidugi telefonis öeldud, et kõik maakonna politseinikud on mind küüditanud lapualasi jahtimas, sest inimese vägivaldne äraviimine tema kodust keset ööd oli Kauhaval seadusevastane tegu, isegi kui see Lapual oli igapäevane asi.
Reino käskis mul suu kinni hoida või see pannakse kinni. Ta väljus autost ja seisis auto ees, kõndis natuke maad üle õue, aga tuli tagasi. Mööda teed lähenesid poisikesed ja hakkasid ümber auto tiirutama, tagusid jalaga kumme ja vahtisid ennast tahavaatepeeglitest. Reino käskis neil põrgusse minna; poisid küsisid, kus sihuke koht on, arvasid, et Reino on vist sealt pärit, aga tegid minekut, kui Reino nende poole paar kiiret sammu astus.
Reino tegi juhipoolse ukse lahti ja ütles, et läheb kohvikusse vaatama, kuhu Kyösti jääb. Käskisin Kyöstile tervisi öelda. Reino lõi ukse kinni ja kõndis üle õue majja.
4
Ütlesin autojuhile, et ta pääseb tulevikus kergema karistusega, kui nüüd autole hääled sisse paneb ja mind tagasi Kauhavale viib; see arvatakse kergendavaks asjaoluks, kui minu küüditamist kohtus arutama hakatakse. Autojuht vastas, et on isamaa asja eest valmis ka türmis istuma.
Hakkasin laulma: „Vangiraudu kannan ma…” Autojuht kinnitas, et on selleks valmis. Reino ja Kyösti väljusid kaitseliidu majast ja tulid üle õue auto juurde. Oli päikeseline päev ja nad varjasid silmi päikese eest, tõmmates kaabuääre silmadele. Kyösti istus eesistmele ja ütles, et nüüd võivad sohver ja tagaistme mees kohvikusse minna, tema valvab mind selle aja, aga kohvikusse elama jääda neil ei tasu. Reino seisis väljas auto kõrval ja läitis paberossi.
Küsisin Kyöstilt, kas tal on plaanis mind mahalaskmise asemel nälga suretada. Kyösti arvas, et vaevalt ma selle teekonna jooksul nälga surra jõuan, vähemasti mitte nende käes, aga hüüdis kohvikusse suunduvatele meestele, et need tooksid mulle võileiva ja midagi joodavat. Sohver tuli tagasi ja küsis, millega ta mulle joodavat peaks tooma, taskuga või. Selle peale Kyösti vihastas, käskis neil kahel täismehel otsida ja leida Alajärvi vallast mõni kibu, millega nad saaksid mulle kohvi toodud.
Sohver tegi pahaselt minekut ja mina avaldasin Kyöstile imestust, kust ta sellele reisile nii mannetud kaaslased leidis. Palusin tal öelda, kus vallas säherdusi mehi tehakse.
Kyösti ei hakanud minuga selles asjas mõtteid vahetama. Küsisin, mis Kosolas uudist, kas tagaotsimiskorraldus oli juba antud ja politseinikud meid otsimas. Kyösti vastas, et mul ei maksa ennast teab kelleks pidada; mina ei ole Pekkala või Rötkö, kellest oli puudust tuntud Helsingini välja, mina ei ole muud kui tavaline Kauhava kolkaküla talumats ja mind raadio abil otsima ei hakata.
Reino tuli nüüd autosse ja tõi kaasa kõva suitsuhaisu. Küsisin, kas ta kavatseb ennast tappa nagu Hissa ja Perämäki, kes olid Nikula liisuvõtmisel kehva liisu tõmmanud, ainult et tubakaga. Reino virutas mulle kohe rusikaga ja veel teisegi korra: hoobid tabasid valusasti mu paistetanud huult ja kõhtu, langesin ettepoole ja lõin vastu eesistme seljatoe äärt veel ka põse ära.
Reino ütles, et mul ei lasta kunagi häbistada valgete kangelaste nimesid: Hissa ja Perämäki surid kangelassurma võitluses isamaa eest. Ma ei hakanud vastu vaidlema, kuigi olin kuulnud, et nad lasksid ennast maha pärast seda, kui tõmbasid liisu, et peavad mõrvama peaminister Kyösti Kallio: ma ei olnud võimelinegi midagi ütlema, hoidsin oma valutavat suud ja külge.
Sohver ja teine mees tulid kaitseliidu maja poolt, kandes kandikul kohvi ja võileibu. Kyösti avas autoakna ja hakkas nende peale karjuma: oli kästud tuua võileib ja midagi joodavat, mitte ettekandjat mängida. Mehed jäid oma kandikuga keset õue seisma, kaitseliidu maja trepile tuli kolm naist vaatama. Reino väljus autost ja karjus kandikumeestele, et mulle pole võileibu vaja ja kohvi ka mitte, sest olin häbistanud Hissa ja Perämäki nime. Ta käskis meestel kohvi maha valada ja võileivad mööda õue laiali pilduda.
Seda nad muidugi ei teinud. Kyösti viipas, et mehed tooks kandiku auto juurde. Tahtsin autost välja minna, aga Reino lükkas mind tagasi ja surus istmele.
Sohver tõi kandiku ja pani selle tagaistmele, kui olin istuma saanud. Ta läks rooli taha ja istus seal sõnatult, vahtides läbi tuuleklaasi välja; Reino ja teine tagaistme mees jäid õue.
Kyösti käskis mul süüa. Korraga ütles sohver Kyösti poole pöördudes, et keegi ei tohi enam kunagi tema peale karjuda, nagu Reino oli äsja karjunud: see oli viimane kord. Järgmisel korral hakkavad püssid paukuma, lubas sohver; ta ei tulnud kaasa selleks, et tema peale karjutaks nagu mõne elajalooma peale.
Kyösti palus Reino eest vabandust, ta arvas, et neil kõigil on