Mind haarati nüüd kahelt poolt kaenla alt ja hakati viima mööda metsateed: autolaternate valguses nägin, et palumets madaldus sooks. Soo algas kohe, kui kõrge männik lõppes. Olin paljajalu ja tundsin, kuidas sookailude varred mu paljaid sääri kriipisid ning puujuured ja soos mädanevad oksad mu taldadesse ja jalalabadele haavu rebisid. Siis jõudsime juba soole ja tundsin paljaste jalgade all külma soovett. Loomaarst käskis siinsamas seisma jääda, tema meelest polnud neil mõtet oma häid nahksaapaid minu pärast soovees leotada.
Minust lasti nüüd lahti, loomaarst käsutas mind põlvili. Laskusin märjale soole käpuli ja tundsin, kuidas püstolitoru mulle vastu kukalt suruti. Sulgesin silmad ja ootasin. Oli hetk, mil ma ei mõtelnud mitte millegi peale, mul polnud ühtegi mõtet ega tunnet. Mind täitis üleni lasu ootus.
Sain jalahoobi vastu külge ja kukkusin maha. Loomaarst tuli mu kõrvale ja rutjus mind jalaga sohu, nii et terve mu külg sai märjaks, ja kui püüdsin pead tõsta, pani ta püstoli mu meelekohale, surudes mu pea sookailude ja sinikavarte vahele. Ta ütles nüüd, et mind ei tapeta siin soo peal, sest olin olnud nende poolel Tamperes kaheksateistkümnendal aastal, kui maal pandi maksma seadus ja õigus: selliseid mehi, kes olid olnud valgete ridades Tamperes kaheksateistkümnendal aastal, Soomes sohu ei uputatud, olgugi nad oma aadetes eksiteele sattunud.
Käskisin loomaarstil meelde tuletada, et ma polnud Tamperes relva kätte võtnud, kuigi seda oli püütud mulle vägisi pihku suruda: olin olnud Tamperes laipu koristamas ja ära vedamas. Loomaarst käskis mul tõusta, hakkasime tagasi autode poole minema. Kui me mööda metsateed läksime, rääkisid tagumises autos istunud lapualased, et ma olin pääsenud ilmselgelt liiga kergesti ja minust võib saada hea näide mu aatekaaslastele, kes hakkavad varsti uskuma, et kommunismikatku võib Pohjanmaa lausikutel levitada karistust kartmata.
Loomaarst lubas neile, et ma nii kergesti ei pääse. Jõudsime autode juurde, mind suruti tagaistmele. Lapualased hakkasid oma autosid peateele tagurdama, sest ei leidnud metsateel sellist kohta, kus oleks olnud võimalik autot ümber keerata. Peateeni jõudes tagurdas Pentti Kosola auto tagaratta üle teetruubi. Mehed väljusid masinast, ja tagumisestki autost, mis oli juba peateele jõudnud, tuli mehi appi. Keegi ei julgenud sohvrile etteheiteid teha, mehed tõstsid kambaga auto tagaosa uuesti teetruubile.
Kuni Lapua kiriku juurde sõitsime, ei rääkinud ükski meestest sõnagi. Tundsin Lapua kirikuküla peatänavat ja püüdsin vaadata, kuhu mind viiakse. Tulime Ritamäki mäest alla ja suundusime jõe äärde; öisel ajal ei olnud tänaval inimesi ja Pantti Kosola sõitis kiirust vähendamata läbi küla Kosola maja juurde kiriku silla kõrval.
Mind käsutati autost välja. Olin märg ja mul oli nii külm, et hambad plagisesid, kui mind talutati üle õue ja lükati kõrvalehitisse, mingisse magasini, vanasse viljaaita, mis nüüd paistis olevat Lapua liikumise kasutuses.
Kui uks mu taga suleti ja kuulsin, kuidas suur lukk kinni keerati, saabus aita kottpimedus. Püüdsin käsikaudu selgust saada, millisesse ruumi mind on lükatud. Liikusin mööda seinaäärt, nii et ulatusin ühe käega seinani, ja hoidsin teist kätt ettesirutatult, et mitte peaga millegi vastu põrgata.
Seina oli umbes neli meetrit, siis tuli teine sein vastu ja liikusin edasi mööda selle äärt. Jõudsin minna ainult meetri, kui mu käsi sattus viljasalvele, ja liikusin mööda seda järgmise seinani, kus rippus töö- ja tarberiistu, mille otstarvet ma pimedas ära ei suutnud arvata.
Liikusin mööda selle seina äärt esiseina nurgani ja edasi ukseni. Kuulatasin ukse juures hetke, aga ei kuulnud väljast vähimatki häält. Läksin tagasi viljasalve juurde, otsisin kobamisi selle kaane ja tegin lahti. Salv oli muidu tühi, aga selle põhjas oli vanu viljakotte, mis ma põrandale tõstsin. Tegin nendest endale aseme, ladusin kotid põrandale madratsiks, neist jätkus isegi tekiks, ja lamasin kottide all ning püüdsin sooja saada.
Olin nii märg, et tegin märjaks ka kotid, millel lamasin, ja pidin tõusma ning hüplema ja end raputama, et sooja saada. Võtsin ennast pimedas ihualasti ning püüdsin aluspükse ja – särki kuivatada, keerasin need rulli ja väänasin: mõni tilk vett neist tuligi, aga kuivaks ma neid ei saanud. Keerasin kotte teistpidi, et leida kuivi kohti, millel lamada, laotasin alussärgi ja – püksid viljasalve servale kuivama ja heitsin kottide alla alasti pikali: džuutkotid tundusid vastu paljast ihu karedad, nagu oleksin lamanud liivapaberi peal.
Olin siiski vajunud mingisse poolunne, sest ärkasin selle peale, et uks avati ja magasini tungis väljast valgust. Sisse tulid mulle tundmatud lapualased ja Vihtori Kosola, keda ma tundsin. Lapualased tõmbasid mul kotid pealt ja panid mu alastiolekut kõvasti imeks. Kosola käskis mul riided selga panna ja olla mees, mitte nagu mõni pasapüksist tola.
Võtsin viljasalve pealt oma aluspüksid ja – särgi, need olid veel märjad. Kui pükse jalga tõmbasin, irvitasid lapualased mu riista üle: nad ei uskunud, et nii väikese nokuga võiks maailmarevolutsiooni teha.
Sain ka särgi selga, see oli jahune nagu aluspüksidki. Kosola käskis mul välja minna. Astusin oma veriseks hõõrdunud jalgel nii ettevaatlikult, et lapualased hakkasid mind tagant tõukama, astusin aida kivist trepiastmest mööda ja lendasin õuemurule kõhuli. Jõudsin käed niipalju ette panna, et ennast vastu maad valusalt ära ei löönud; lapualased küsisid, mida ma Kosola õuest nii hoolega otsin.
Tõusin püsti, üks meestest võttis mul tagant käe alt kinni ja hakkas mind õuel seisvasse autosse vedama. Ütlesin, et oskan ilma vedamatagi minna, aga Kosola ei uskunud, et oskan minna õiges suunas: ma olevat viimastel aastatel kaldunud ülearu vasemale.
Teinegi lapualane haaras nüüd minust kinni ja nad viisid mind endi vahel auto juurde nii suure hooga, et mul sammud sassi läksid. Kosola majast tuli inimesi õuepoolsele trepile seisma ja vaatama, kuidas kommunist auto tagaistmele lükatakse; nii nad ütlesid.
Mehed istusid mu kummalegi poolele, ette läks samuti kaks meest, üks neist juhiistmele. Kosola seisis keset õue, kui sõitma hakkasime. Tema kõrvale oli majast ilmunud Kustaa Herttua, keda samuti juba aastate tagant tundsin. Nad tõstsid käe, kui auto õuest välja keeras.
3
Nägin, et suund võeti Alajärvi teele. Ma ei tundnud neid mehi, nad ei rääkinud omavahel sõnagi ja neil ei olnud ka mulle midagi öelda. Sõitsime Mustamaast mööda: koju viimas mind ei oldud.
Kauhajärvi lähedal küsis sohver, kas on kavas ühe jutiga kohale sõita või võib ehk Alajärvi kohvikus tassi kohvi juua; ta kurtis, et ei jõudnud hommikul midagi suhu pista, magas sulasetoas õiglase und, kui Kosola teda sohvriks äratama tuli.
Eesistme mees vastas, et Alajärvil peame kinni, helistame Kosolasse ja küsime, kas keegi on minu järele maailmas puudust tundnud, kas mind on taga otsitud.
Pärisin nüüd, mis mehed nad on ja kuhu nad mind viivad. Üks taga istuvatest vastas, et mul pole sellest vähimatki kasu, kui nende nimesid teaksingi, soohaua põhjast on neid asjatu karjuda, sealt ei kosta need kellegi kõrvu.
Pöördusin vaatama minust paremal istuvat meest. Suust ja põsest käis läbi terav valujutt ja tõstsin käe suu juurde, see tundus olevat eilsest veel enam üles paistetanud.
Teadsin, et enne Kurejoki küla laiusid lagedad sood ja nende ääres madalad sooveersed männikud, kus häid matmiskohti oli enam kui küll, aga kuna eesistme mehed olid rääkinud Alajärvil peatumisest, arvasin, et mind vähemasti nendesse soodesse ei uputata. Küsisin, kas mehed kavatsevad mind viia Vene piirile, nii nagu paljusid mehi juba oli viidud.
Eesistme mees pöördus tagasi vaatama ja vastas, et neil pole aega ega tahtmist kedagi nii kaugele küütida: mulle kõlbab haud kodumaa kamaralgi, aga see kaevatakse nii kaugele Pohjanmaast, et kommunismibatsillid mu raipest levima ja Pohjanmaa õhku rikkuma ei pääseks.
Minust vasemal istuv mees ei olnud senini poetanud sõnagi ja ma küsisin, kas ta on keele alla neelanud, et ei kavatsegi pajatada isamaa asja