Minu esimesed mälestused loomalugudest on mu vanemate jutustused lehmadest, sigadest, kanadest ja metslindudest. Loodan, et jätkan oma kirjutistega seda jutuvestmise traditsiooni, mis sai alguse suusõnalistest lugudest.
Autori märkus
Kui alustasin raamatu kirjutamist, tuletati mulle meelde, et raamatud koosnevad peatükkidest. Ent minu lookesed põimuvad ja ristuvad üksteisega, moodustades tervikliku narratiivi, mille peatükkideks tükeldamine on kohmakas ja tarbetu. Seepärast lisasin lugejale juhatuseks lõikude vahele pealkirjad. See on kordustrükk ning mul on olnud võimalus teksti siin-seal täpsustada. R.Y.
„Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.”
„Televaatajad jälgivad imetlusega saateid elevantide sotsiaalelust – nende peresuhetest, kiindumusest, vastastikusest abistamisest ja huumorisoonest – teadmata, et ka koduloomad, kui neile võimalus anda, käituvad täpselt samamoodi.”
Eessõna
„Lehmade salajase elu” peale sattudes mõtlesin esmalt, et tegu on naljaga. Kuid nali pole see kaugletki mitte. See on võluvalt paeluv raamat, kuna autor toob hästi esile tõsiasja, et lehmadel (ja peale nende ka lammastel ning isegi kanadel) on märksa avaram teadvus ja teadmised maailmast, kui senini väideti olevat. Raamat võib osutuda ka masendavaks, sest sunnib lugejat kogu oma maailmapilti ümber hindama.
Kui raamatu autor oleks lihtsalt niisama huviline, võiks „Lehmade salajast elu” pidada ullikese udujutuks, ent Rosamund Young on majandanud oma Kite’s Nesti mahetalu Worchestershire’is juba ajast, mil mõistet „mahepõllumajandus” veel ei kasutatudki. Selle talu rahvas oskab vaid pelgalt piima maitse järgi öelda, milliselt lehmalt see pärit on, ning Youngil on põllumajanduskombinaatide põhimõtetele nii veenvad ja selged vastuväited nagu ei kellelgi teisel, kelle kirjutisi ma olen lugema sattunud – ja ta jääb seejuures argitarkuse piiresse.
Huvitava asjaoluna torkab raamatus silma, et kuigi autor lahkab põhjalikult ja detailselt lehmade käitumist ning nende temperamendi ja käitumise erinevusi, ei maini ta kordagi seda, kas ja kuidas väljendub see isikupära olukorras, kus lehm viiakse pulli juurde. Kas mõned lehmad on teistest häbelikumad? Või osavamad flirtijad? Võimalik, et autori vaoshoitus selles valdkonnas tuleneb tema austusest oma hoolealuste vastu ja tundest, et lehmadel on õigus privaatsusele täpselt niisamuti nagu nende omanikel.
Sellegipoolest on tegemist maailmavaadet muutva raamatuga, kus rumalad loomad ei olegi nii rumalad, nagu meile meeldiks mõelda. See on raamat, mis muudab maailma mõistmise viisi. Kui ma nüüd mõnest karjamaast möödun, taban end juurdlemast, millised on nende lehmade vahelised sõprussuhted ja tulevikuväljavaated. Enne Youngi raamatu lugemist oleksin pidanud seda peenutsemiseks või lausa napakaks. Enam mitte.
Sissejuhatus
Kui jälgite, kuidas lehmad ja vasikad mängivad, üksteise eest hoolitsevad või kiindumust väljendavad, näete neid hoopis uue nurga alt, kui teate, et need on õed-vennad, nõod, sõbrad või vihavaenlased. Kui mõistate, et loomad on isiksused, märkate, kui tihti vanemad vennad nooremaid hoiavad, kuidas õed väldivad üksteise seltskonda ning millised pered tulevad õhtuks alati kokku, et koos magada, ja millised pered ei tee seda kunagi.
Nii nagu inimesedki, on ka lehmad erinevad. Nad võivad olla väga nutikad või hoopis aeglase taibuga; sõbralikud, hoolivad, agressiivsed, sõnakuulelikud, leidlikud, igavad, uhked või häbelikud. Kõik need iseloomuomadused tulevad esile piisavalt suures karjas ning juba pikki aastaid oleme püüdnud järjekindlalt kohelda oma loomi kui isiksusi.
Mu vanemad alustasid talupidamist 1953. aastal. Mu vend Richard oli siis peaaegu kolmeaastane ja mina ise kaksteist päeva vana. Stardikapitaliks oli neil viis lehma ja vana traktor; elektrit ega telefoni ei olnud.
Tasapisi rajasid nad tõupuhta Ayrshire’i lehmakarja ning pidasid ka Wessex Saddlebacki tõugu sigu. Talu maadel elas hiigelhulgal küülikuid, mis muutis taimekasvatuse võimatuks.
Rahalised toetused sõltusid tollal intensiivpõllumajanduse printsiipidest. Valitsused ei vaevunud varjama, et talunikelt eeldati kõikvõimalike moodsate abivahendite kasutamist. Minu vanemate sisetunne pidas paremaks mahepõllumajanduse põhimõtteid, kuigi nad ei olnud seda sõna kunagi kuulnud, ja järk-järgult tugevnes nende vastuseis ametlikule suunale. Kohe talu rajamisest saadik olid nad ühel meelel, et nende hoolealustele loomadele tuleb tagada väärikus ja mugavus.
Mõned minu kõige varasematest mälestustest on üht- või teistpidi seotud mu vanemate „lugudega“ lehmadest või sigadest, kanadest või metslindudest. Loodan, et minu kirjutised jätkavad seda jutuvestmise traditsiooni, mis sai alguse suusõnalistest lugudest.
Lehmad on isiksused, niisamuti ka lambad, sead ja kanad, ning ma julgen öelda, kõik elusolendid meie koduplaneedil, olgu nad kui tahes märkamatud, vähe uuritud või alahinnatud. Vähesed söandaksid selle väite vaidlustada kasside, koerte või hobuste puhul. Kui meil on olnud võimalus mõnda pudulojust lemmikloomana kohelda, näiteks haiguse, õnnetusjuhtumi või leina tõttu, on too ilmutanud teravat taipu, tohutut kiindumust ja kohanemisvõimet ebahariliku olukorraga. Võib-olla taandub kõik loomaga koos veedetud ajale – ning võib-olla peab see paika ka inimeste puhul.
Kõik, kes peavad mitut looma, eristavad neid üksteisest vaieldamatult kui isiksusi ja jutustavad tõenäoliselt nende parematest külgedest või isikupärast, mõistes neid väga hästi. Suurfarmides peetakse loomi tavaliselt suurtes karjades, kuid see ei tähenda omapära kadumist. Kariloomade arukuse tase on täpselt sama erinev nagu inimestelgi.
Mitte ükski õpetaja ei oota ega nõua, et kõik õpilased klassis oleksid üksteise täpsed koopiad. Mitte keegi ei soovi rajada ühiskonda, kus kõik kannaksid ühesuguseid riideid või tegeleksid ühesuguste huvialadega. Pelgalt see, et me ei ole piisavalt targad märkamaks erinevusi ämblike või liblikate, talitsiitsitajate või lehmade vahel, ei tähenda veel nende puudumist.
Paistab, et nii loomad kui ka inimesed kaotavad oma identiteedi või tõmbuvad endasse, kui neid sunnitakse elama ebaloomulikus, ülerahvastatud, isikupäratus ja igavas keskkonnas või distsipliinile allutatuna. Kui nii juhtub, ei tõenda see, et indiviidid on kõik ühesugused ja ootavad vastavat kohtlemist.
Paljud inimesed hindavad loomaliikide taibukust inimstandardite järgi. Ent kuidas seostuvad inimeste kriteeriumid teiste liikidega? Tuleks hoopis eeldada, et igal loomal on piiritud võimalused kogeda kõikvõimalikke emotsioone, mida tuleb hinnata temast lähtudes. Kui lehm on piisavalt nutikas, et olla edukas lehm, siis mida veel tahta?
Kui vasikas tahab heina süüa ning suuremad ja tugevamad veised ta eest ära tõukavad, ning kui ta siis avastab, et ema lõua alla pugedes on võimalik rahus süüa, on see minu meelest praktilise taibukuse ehe näide. Mida me saavutaksime, kui õpetaksime samale vasikale, kuidas ninaga nupule vajutades väravat avada? Mitte midagi.
Olles kogu elu kariloomi jälginud, olen olnud tunnistajaks nii imetlusväärsetele näidetele loogilisest ja praktilisest taiplikkusest kui ka täielikule rumalusele – ning olen mõlemat täheldanud ka inimeste puhul. Kariloomade tähelepanu kuulub vaid nende argielule, ja nad lahendavad – või siis mitte – tekkivaid probleeme jooksvalt. Oluline on meeles pidada, et neile tuleks luua võimalused olla tublid loomad, mitte inimolendite puuduliku taibuga teenrid.
Ükskord märkasin ajakirjas Star and Furrow uudist, kus konstateeriti, et kui piirata lehmade vaba liikumist, siis paar põlvkonda hiljem on nende aju maht vähenenud 30 %. Huvitav, sest sedasama on tõestanud meie endi vaatlused. 1970. aastatel märkasid mu vanemad, et nende lehmade laubad muutusid laiemaks, lehmad nägid välja palju arukamad ja ka käitusid vastavalt. Umbes kümme-viisteist