Ta tõstis automaatselt käe, et oma pikki pruune juukseid kõrva taha panna, kui talle meenus ime, mille Sylvia oli korda saatnud kolme minutiga pelgalt käputäie meigivahendite ja pintsli abil. Raamatut tal ehk ei olnud, kuid tal oli Sylvia Hermèse kotis kivipuuder ja ta tahtis endale vargsi veel ühe pilgu heita. Et näha võõrast nägu vaatamas endale vastu samasuguste rahulike pruunide silmadega, nagu tal olid alati olnud, kuigi nüüd olid need hajutatud pliiatsijoonega rõhutatud ning nägid tema kahvatus näos suurepärased välja. Pikad, sirged, pruunid juuksed ei rippunud enam tema näo ümber – Sylvia oli neisse vahtu pannud ja nendega jännanud, nii et vähem kui minutiga muutusid need loiust loorist kohevaks lakaks. Chloe kahvatu suu oli nüüd lopsakas, punane ja läikiv ning laenatud sall tema õlgadel oli täpselt õigesti seatud.
Küsimus oli, kui kaua ta seda illusiooni jätkata suudab? Sylvia oskas ennast kolme minutiga selliseks teha – tal oli kulunud alla viie minuti, et muuta Chloe ilmetust pruunist käblikust paabulinnuks. Chloe oli püüdnud sama tulemuseni jõuda mitmel korral, aga alati oli midagi puudu jäänud. “Vähem on rohkem,” oli Sylvia teda õpetanud, aga rohkemast ei piisanud kunagi.
Ja ta rabeles ilmaasjata. Nad tahtsid tõlki, mitte modelli, ja kui Chloe üldse midagi oskas, siis keeli. Ta võib töö ära teha ning ülejäänud aja teeselda, et kuulub lossi, mitte tillukesse korterisse, mis oli alati kapsa järele haisenud. Ja ta sööb, mida tahab.
Kolm või neli ööd lossis ning siis tuleb ta tagasi ja Sylvia on talle kõvasti võlgu. See ei pruugi olla seks ja vägivald, mida ta nii kangesti igatses, aga vähemalt oli see mingi muutus. Ja kes teab, äkki on mõnel igaval ärimehel nägus noor assistent, keda huvitavad ameerika tüdrukud. Kõik oli võimalik.
Mirabeli loss on rohkem turvatud kui Fort Knox, mõtles Chloe pool tundi hiljem, kui nad alustasid sõitu mitmete väravate, kontrollpunktide, relvastatud valvurite ja rihma otsas hoitavate koerte vahel. Mida sügavamale valdustesse nad jõudsid, seda rahutumaks Chloe muutus. Sissesaamine oli piisavalt raske. Väljasaamine paistis peaaegu võimatu olevat, kui teda just minema ei lasta.
Ja miks nad ei peaks laskma? Tema mõtted olid naeruväärsed ning kui limusiin viimaks laia trepi ees peatus, õnnestus tal nii uudishimu kui kujutlusvõime kontrolli alla saada ning auto tagaistmelt välja ronida pisut Sylvia graatsilisust matkides.
Teda ootav mees oli pikk, vanemapoolne ja riides paremini kui keskmine prantslane, mis tähendas, et ta oli tõeliselt hästi riides. Ta oli selgelt Lähis-Ida päritolu ning Chloe kinkis talle oma säravaima naeratuse. “Monsieur Hakim?”
Mees noogutas ja surus tal kätt. “Ja teie olete preili Underwood, preili Wickhami asendaja. Ma sain äsja teada, et teie tulete. Kui oleksin seda teadnud, oleksin teid reisist säästnud.”
“Mind reisist säästnud? Te ei vaja mind?” Kaks või enam tundi linna tagasi sõitu ei olnud Chloe soovitud tegevuste nimekirjas just esikohal ning veel vähem tahtis ta jääda ilma rahast, mida Sylvia oli talle maininud.
“Meid on vähem kui oodatud ning ma arvan, et suudame üksteist ka välise abita mõista,” lausus mees leebel, hästi kohandatud toonil. Nad rääkisid inglise keeles ning Chloe läks kiiresti prantsuse keelele üle.
“Kui te nii soovite, monsieur, aga ma olen kindel, et võin üsna kasulikuks osutuda. Mul ei ole paariks järgmiseks päevaks midagi plaanitud ja jääksin enam kui rõõmuga siia.”
“Kui teil ei ole midagi muud plaanitud, saate minna tagasi Pariisi ja kena puhkust nautida,” pani mees samas keeles ette.
“Kardan, et minu korter ei ole puhkamiseks just kõige parem koht, monsieur Hakim.” Ta ei teadnud, miks ta püüdis veenda meest lubama teda sinna jääma. Ta ei olnud ju sinna tulla tahtnudki – ainult Sylvia keelitamine oli talle augu pähe rääkinud. See ja mõte seitsmesajast eurost päevas.
Aga nüüd kui ta siin oli, ei tahtnud ta tagasi minna. Isegi kui see oleks tark tegu.
Härra Hakim kõhkles, paistes vaidlushimuliste naistega mitte harjunud olevat. Seejärel ta noogutas. “Ehk olete meile tõesti kasulik,” sõnas ta. “Oleks kahju, kui te ilmaasjata nii pika sõidu ette võtsite.”
“See oli tõesti pikk sõit,” lausus Chloe. “Juht vist eksis ära – me möödusime mitmest kohast rohkem kui üks kord. Järgmisel korral peaks ta kaardi kätte võtma.”
Hakimi naeratus oli põgus. “Ma hoolitsen selle eest, mademoiselle Underwood. Seniks aga laseme teenritel teie kohvri eest hoolitseda ning teie tulge kohtuma külalistega, kelle heaks tõlkima hakkate. See ei tohiks olla liiga ränk ülesanne, ja kui meil koosolekut ei ole, saate omaette kaunist ümbrust nautida. Ning loomulikult muudab nii kauni noore naise juuresolek meie töö vaid sujuvamaks.”
Mingil põhjusel tundusid tavalised prantsuse head kombed Hakimi puhul kergelt viltused ning Chloe tabas end soovilt käsi pesta. Ta kinkis mehele emaliku naeratuse, mida ta hoidis tavaliselt kõige tiirasematele Laurent’i vennakestele, pomisedes: “Te olete liiga lahke,” ja järgnes talle marmortrepist üles.
Paljud vanad lossid olid muudetud luksushotellideks ja konverentsikeskusteks ning rääbakamad pansionaatideks. See oli elegantsem kui kõik teised, mida naine oli näinud või millest kuulnud, ja selleks ajaks kui Hakim teda suurde ruumi juhatas, avastas ta, et muutub aina ärevamaks.
Vähemalt ei olnud ta ainuke naisterahvas. Ruumis jõid kaheksa inimest kohvi ning tema pilk käis neist kiiresti üle. Kahel naisel ei olnud ühist muud kui hea välimus – madame Lambert oli pikk, teatavas vanuses, riietatud, nagu Chloe tänu Sylviale ära tundis, Lagerfeldi. Teine naine oli pisut noorem, kolmekümnendate eluaastate alguses, pisut liiga ilus ja pisut liiga reibas. Tutvustamine kulges sujuvalt – seal oli härra Otomi, vanem, väärikas jaapanlane, kes rääkis õnneks suurepärast inglise keelt, ja tema külma pilguga assistent Tanaka-san; signor Ricetti, edev keskealine mees, kelle nägus noor assistent oli selgelt ka tema armuke; ja parun von Rutter, kõik etteaimatavad, mitte kedagi eriti huvitavat, kui välja arvata…
Kui välja arvata see mees. Chloe lõi kiiresti pilgu maha, olles oma ootamatust reaktsioonist hämmingus. Talle ei meeldinud ülikonnas mehed, isegi kui see oli Armani. Talle ei meeldinud ärimehed – enamik neist olid täielikult huumorimeeleta ning soovisid vaid raha saada. Chloe armastas Prantsusmaa juures palju asju, aga kinnisidee finantsasjade vastu ei olnud üks neist. Kahju, et see mees on üks neist, mõtles ta. See ei olnud õiglane, et ta tunneb hetkega tõmmet inimese poole, kes ei tuleks kõne allagi.
Madame Lambert, signor Ricetti, parun ja paruness von Rutter, Otomi ja Toussaint.
Bastien Toussaint. Vähemalt paistis mees tema vastu mitte mingisugust huvi tundvat, kuulates ära tutvustuse, noogutades ja heites siis Chloe selgelt oma mõtetest. Naise reaktsioonil ei olnud mingit põhjust – Bastien Toussaint ei olnud kõige nägusam mees, keda ta iial näinud oli. Ta oli teistest veidi pikem, sale, kitsa näo ja tugeva ninaga. Tema silmad olid tumedad, peaaegu läbipaistmatud, ning Chloe kahtles, kas need teda üldse nägid. Mehel olid pikad, paksud, mustad juuksed, ebatavalised, võib-olla isegi ootamatult edevad. Chloe ei tahtnud ju edevat meest, ega?
Jah, tahtis, kui see oli Bastien Toussaint. Chloe pööras pilgu mehelt kõrvale, kui tema kõrvad tabasid signor Ricetti itaaliakeelse vadina.
“Mida tema siin teeb?” nõudis mees maruvihaselt. “Tulema pidi see loll briti naine. Kust me teame, et saame teda usaldada? Ta ei pruugi olla nii tähelepanematu kui teine. Saa tast lahti, Hakim.”
“Signor Ricetti, on ebaviisakas rääkida itaalia keeles inimese ees, kes ei mõista seda keelt,” lausus Hakim laitvalt inglise keeles. Ta heitis pilgu Chloe poole. “Te ju ei räägi itaalia keelt, ega, mademoiselle Underwood?”
Chloe ei teadnud, miks ta