TÄNUAVALDUS
Selle raamatu kirjutamisel oli mulle suureks abiks väga paljude inimeste tugi ja õhin, siiski sooviksin eelkõige tänada genealooge ja arhivaare, kes aitasid mul seda lugu lahti kerida. Olen neile kannatlikkuse ja huvi eest väga tänulik.
Taas tahaksin tänada Janet Hanloni nõuannete eest, samuti Jane’i, kelle organiseerimisoskuse, abi ja heatujulisuseta oleks mu argine olevik võinud keskaja miasmidest nakatuda.
Enamik minu kangelanna elust möödus neljas suures kindluses. Fotheringhayst pole niisama hästi kui mitte midagi alles. Linnusemägi uneleb Nene’i jõe kaldal, uppunud mälestustesse skottide kuningannast Maryst, kes seal suri, ja Richard II-st, kes seal sündis. Veel varasematest lossiasukatest, Huntingdoni krahvist ja krahvinnast on jäänud vaid nõrk kaja.
Ka Kildrummy linnusest on alles vaid varemed, kuid kujutelmi äratavad varemed. Lapsepõlvest saadik olen seal palju kordi käinud, kuid kõige toredam oli viimane kord: Scott Kelman andis meile värvika ülevaate linnuse piiramisest ja tema isa Tom lisas üht-teist juurde.
Falklandi linnuses võttis meid vastu Elly Crichton Stuart, keda tahaksin tänada külalislahkuse ja lossi tutvustamise eest, samuti tema ja Thomas Puttfarkeni abivalmilt antud õpetussõnade eest vana lossi kohta.
Aitäh ka Kathryn ja Brian Gibsonile, kes võtsid meid soojalt vastu Pen-y-Brynis, muistse Aberi linnuse lummaval asemel, mille jälgi on nende kodu ümbruses tänini näha.
Lõpuks suur tänu Carol Blake’ile ja Rachel Hore’ile vankumatu toetuse ja julgustuse eest.
PROLOOG
LLANFAES, ANGLESEY, 1218
Külm täiskuu seilas kõrgel voogavate pilvede kohal, ükskõikne tõusuvete ja vahuharjaliste lainete vastu. Koja uksel silmitses üks naine Yr Wyddfa lumiseid tippe, mis sädelesid vete taga. Tema lähedal pimeduses ootas mees, vaikiv, liikumatu, sau kõvasti käte vahel. Einion Gweledydd oli pikka kasvu, hallipäine, karm, kannatlik. Varsti tuleb laps ilmale; laps, kelle saatust ta oli ette kuulutanud; laps, kelle käed hoiavad kolme krooni; laps, kelle ta nõuab Albioni muistsete jumalate omaks. Ta naeratas. Inglise naine oli kolm pikka päeva tuhudes vaevelnud ja sureb varsti.
Naise taga kojas oli tuli külma vastu üles tehtud. Tosin murelikku teenijat tungles karusnahkadega üle kuhjatud voodi ümber, kus lamas nende printsess, liiga kurnatud, et karjuda, ehkki valud käristasid tema habrast keha ikka ja jälle.
Llys’i mehed olid läinud, minema saadetud, et naised saaksid oma tööd teha.
Viimaks keeras Rhonwen uksele selja ning läks tule juurde. Ta vaatas, kuidas see koja keskel koldes sisises ja sülitas, kuidas suits tõusis keereldes nõgiste katusepalkide poole, nende vahelt august välja, tuulest aetud pilvedesse. Koit oli ligidal.
Tema selja tagant kostis printsess Joani karjatus. Rhonwen küürutas, võttis käputäie tammeoksi ja viskas leekidesse, kus need loitsid siniroheliselt, sooldunud meretuultest, mis piinasid ja väänasid kõiki saare kaldal kasvavaid puid. Mõnda aega neid vaadanud, keeras ta tulele selja ning läks voodi juurde.
Tulest lendas säde põranda niisketest lugadest kattele. Säde sisises viivu, justkui kaheldes, kas surra või leegiks lahvatada, leidis halja oksakese ja jooksis pragisedes seda pidi järgmiseni.
Voodi juures hoolitsesid naised kurnatud printsessi ja tibatillukese tüdruku eest, kelle printsessi keha oli linadele süljanud. Kojas, kus niigi keerlesid suitsuviirud, polnud kirbet lõhna tundagi.
Tuli jooksis üle põranda eemale, hüppas puitseintele, mida katsid gobeläänid. Leegipraginast sai sisin, seejärel möire. Kui naised seda lõpuks kuulsid ja ringi keerasid, oli tuli juba võimust võtnud, õgis seina, hüppas katusepalkidele, kihutas üle põranda tagasi nende suunas.
Üks naine tormas hädakella helistama, et mehi kutsuda, kuigi polnud loota, et nad jõuaksid koja päästa. Ülejäänud mähkisid teadvusetu printsessi voodiriietesse ja tassisid teda nii ruttu kui jaksasid ukse poole. Einion kortsutas väljas kulmu: tundus, et printsess jääb elama, aga ometi oli ette kuulutatud, et ta sureb.
Rhonwenist pidi saama lapse hoidja. Ta seisis hetke, vaadates lambanahksel tekil karjuvat vastsündinut. Nii väeti maimuke see Aberffraw’ printsi viimane tütar, Inglismaa kuninga John Plantageneti pojatütar.
Põlev tala raksatas voodi lähedale põrandale. Rhonwen naeratas. Tuli oli märk. Mõrsja, Kuu emand, oli tulejumalanna. Lapsuke oli kolmeti õnnistatud ja saatusest puudutatud. Talle saab osaks Mõrsja eriline hool. Rhonwen laskus kummargile, võttis lapsukese sülle ja jooksis sadavate tukkide all ukse poole.
Kui tuul leegid suuremaks puhus, keeras Einion Gweledydd näo ida poole ja tema silmad läksid vapustusest pärani. Ka taevas leegitses. Tormavad pilved loitsid oranžilt, erepunaselt ja kuldselt; tuulest kõrgeteks tornideks piitsutatud lained olid purpursed, sarlakpunased, sädemeist kullatud. Tuule ulgumine ja vee vali müha segunesid tule ahne möirgamisega ja ülevalt kostvate kõueraksatustega. Einioni aukartliku pilgu ees jooksid pilved kokku, sulasid üheks, kerkisid leekidega palistatuna. Ta nägi aeglaselt üle taeva sõudva suure linnu kuju, mille laotatud tiivad ulatusid Eryri tuletippudest kuni läänemere kullani.
Päikesekotkas. Eryr euraid. Ei! Mitte kotkas, vaid fööniks! Einioni huuled vormisid hääletult selle sõna. Tulelind matuseriidal just siis, kui idas sündis päike, just siis, kui Llywelyn Fawri viimane laps toodi põlevast kojast välja; Mõrsja laps, tule laps, fööniksi laps.
ESIMENE RAAMAT
1228–1230
ESIMENE PEATÜKK
I
HAY-ON-WYE, aprill 1228
„Ära vaata alla!” Laps, kes kõõlus kõrge müüri vastu toetuvate tellingute laudisel, keeras ringi ja piidles pimedusse. „Pista seelikusaba vöö vahele!” hüüdis ta käskivalt. „Pimedas ei näe keegi su tagumikku!” Naerukihin kadus tuule halasse. „Me oleme peaaegu kohal. Tule!”
Hay linnuse pimedusse uppunud õu haigutas sügaval ohtliku õrre all. Peenike udupihu oli Mustade mägede kohale ajunud ning tellingupostid ja hiljuti lihvitud kivi libedaks uitsetanud. Tüdrukute nahktuhvlid kippusid plankudel libastuma.
Isabella de Braose niitsatas hirmust. „Ma tahan tagasi minna.”
„Ei, vaata! Veel kolm sammu ja me olemegi kohal.” Eleyne, Aberffraw’ prints Llywelyni ja tema naise printsess Joani noorim tütar, oli kümneaastane, sõbratarist aasta noorem. Lähedaste abiellumise ja uuesti abiellumise riuklike keerdkäikude tõttu oli Eleyne ühtlasi Isabella kasuvanatädi, mis pani tüdrukuid ikka ja jälle naeru kihistama, kui nad juhtusid sellele mõtlema.
Eleyne võttis Isabella randmest kõvasti kinni ja meelitas teda sammhaaval edasi. Nende siht oli haigutav aknaava rüüstatud tornis, mille najale vastne müür toetus. Umbes nädala pärast hakkavad müürsepad tööle, et tornist saaks jälle linnuse kese, aga praegu, kui see seisis tühja ja salapärasena, oli uks all torni jalamil laudadega kinni löödud, et keegi ei pääseks kivirusude ja söestunud talade vahele kolama.
„Miks sa ometi tahad seda näha?” hädaldas Isabella. Ta klammerdus kipaka käsipuu külge, sõrmed vihmast külmad ja libedad.
„Sest nad ei taha, et me näeksime, mis seal on,” vastas Eleyne. „Pealegi on seal sees minu meelest rongapesa.” Teise tüdruku randmest lahti lasknud, jooksis ta päris planktee lõppu ja jõudis vana torni seinani. Joovastuses tuulest ja külmade piiskade pistetest palgel, suutis ta erutust vaevu vaos hoida. Eleyne ei kartnud kõrgust. Talle polnud pähegi tulnud, et ta võiks kukkuda.
„Tule, see on kerge.” Ta kiikas üle õla, kaitseks vihma eest silmi vidutades. All olid Hay katused kobaras linnuse ümber, siin-seal keerles pimeduses vihmast lapikuks surutud siniseid suitsukahle. Äkki tajus Eleyne väga teravalt haudjat vaikust linna taga, seal, kus mõlemal pool laia Wye orgu küünitasid mustendavad mäemassiivid