Winnie ja Wilbur. Nõid Winnie uued sõbrad. Laura Owen

/p>

      Winnie ja Wilbur. Nõid Winnie uued sõbrad

      Winnie laitmatu lemmikloom

      Wilbur lesis ukse ees päikese käes, palavusest röötsakil, kui tema juurde tormas Winnie.

      „Wilbur!” ütles ta. „Tead, Wilbur, meie naabermajja on kolinud hiiglaslik mees, kes on sama pirakas nagu kaelkirjak. Pealekauba on ta ebaviisakas nagu kumalase karvane tagumik. Ta nimetas mind nähvitsaks!”

      Wilbur tegi ühe silma lahti. Ta vaatas Winniele otsa ja pani siis silma jälle kinni.

      „Tule minuga mängima, Wilbur,” ütles Winnie. „Tule ja aita mul see ebaviisakas mees unustada. See on ju iga hea lemmiklooma kohus.”

      Wilbur haigutas. Ta ajas end aeglaselt jalule, tõmbas selja küüru ja sirutas jalgu, siis aga vajus tagasi tukkuma.

      „Sa oled laisk nagu soe sisalik pärast lõunat!” ütles Winnie. „Tule nüüd, Wilbur, läheme tennist mängima!”

      Winnie kihutas tuppa. Ta kolistas läbi köögi, nahistas läbi nahkhiirehoidla, vingerdas läbi ussihoidla ja keksis läbi ämblikuhoidla. Siis jõudis ta esikusse, kus ta avas trepialuse kapi ukse, millest kukkus välja … kõik!

      „Siin see on!”

      Winnie sööstis kapi kallale. Kõigepealt õngitses ta välja midagi halli ja kulunut. Siis tõmbas ta välja millegi, mis nägi välja nagu suur aukudega lusikas, ja veel millegi, mis meenutas vana hallitanud apelsini. Ta hüppas korraks väljakäiku … ja kui ta välja tuli, nägi ta välja nagu … noh … selline!

      Winnie keksis, vingerdas, nahistas ja kolistas tagasi õue.

      ”Kuidas meeldib, Wilbur?”

      Wilbur tõstis käpad näo ette.

      Winnie põrgatas Wilburi ümber palli. Põnts, põnts. „No tule ometi,” ütles ta, „hakkame mängima!”

      Wilbur ei liigutanudki.

      „Sinuga pole üldse lõbus,” ütles Winnie. „Ma nõiun siis endale mõned vastased, kui sinust asja ei ole.”

      Winnie osutas oma võlukepiga reketile ja pallile. „Abrakadabra, abrakadabra, abrakadabra!” hüüdis ta.

      Kohemaid olid seal veel kolm tennisereketit ja kolm palli, kõik läbisegi õhus lendamas. Reketid lõid palle Winnie suunas.

      Winnie võttis oma reketiga ülevalt „Hops!” ja alt „Uih!” ja kõrvalt „Aih!”, aga ta ei saanud ühelegi pallile pihta. „Sindrima sääse sipukad!” ütles ta. „Keegi pole täna minu vastu kena, isegi mitte mu oma võlukepp!”

      Winnie võttis oma võlukepi ja viskas selle sügavale puhmastesse, aga hetke pärast oli kepp tagasi … koera suus.

      Koer tuli hüpates Winnie juurde. Ta poetas kepi Winnie jalgade ette, siis aga naeratas laialt ja lehvitas saba.

      „Kes sa oled?” küsis Winnie. „Kas sa tahad, et ma seda veel loobiksin?”

      Winnie viskas veel kord ja veel üks kord ja veel üks kord. Iga kord tõi koer kepi tagasi ja jäi saba liputades ootama. Winnie viskas ka palli.

      „Too ära!”

      Koer tuli palliga tagasi.