…
But here there is no light,
Save what from heaven is with the breezes blown
Through verdurous glooms and winding mossy ways.
Juba sinuga koos! Sume on öö…
Aga siin ei ole valgust peale selle,
mis tuuled on taevast puhunud
kaudu sünge roheluse ja looklevate sammalteede.
ESIMENE RAAMAT
Haiguslugu
1917–19
ESIMENE PEATÜKK
Kui doktor Richard Diver 1917. aasta kevadel esmakordselt Zürichisse saabus, oli ta kakskümmend kuus aastat vana, mees suurepärases eas, jah, poissmehepõlve parimates aastates. Dick Diverile oli see suurepärane iga käimasolevast sõjast hoolimata, sest ta oli juba liiga väärtuslik, temasse oli liiga palju kapitali mahutatud, et teda rindele kahurilihaks saata. Aastaid hiljem tundus talle, et isegi selles pelgupaigas ei pääsenud ta niisama kergelt, aga täit selgust tal siin ei olnud. 1917. aastal ta igatahes naeris tolle mõtte üle ning ütles väikese süütundega, et teda ei puuduta sõda mingil moel. Zürichisse tuli ta värbamiskomisjoni soovitusel, et siin õpingud lõpetada ja kraad ära kaitsta, nagu ta oligi kavatsenud.
Šveits oli tollal saar, mida uhtusid ühest küljest Gorizia lähistelt tõusnud tormilained, teisest aga Somme’i ja Aisne’i vahutavad vood. Kantonites torkas silma tunduvalt rohkem kahtlase olekuga kui haigeid välismaalasi, aga see oli pigem küll oletus, sest Berni või Genfi väikestes kohvikutes vaikse häälega juttu ajavad mehed võisid väga hästi olla kalliskivikaupmehed või ringisõitvad kommersandid. Sellegipoolest ei jäänud kellelegi märkamatuks need pikad rongid, mis vedasid silmast või jalast ilmajäänud mehi, aga tihti ka hinge vaakuvaid inimtompe, ja kohtusid üksteisega Constance’i ning Neuchâteli sillerdavsiniste järvede vahel. Õllesaalides ja kaupluseakendel rippusid värvilised plakatid, mis kujutasid šveitslasi 1914. aastal kodumaa piire kaitsmas: pilgus vaimustav tapahimu, trotsisid noored ja vanad mehed oma mäenõlvadelt fantoomseid prantslasi ja sakslasi; plakatid pidid kinnitama šveitslase südant teadmisega, et nende päevade nakatavast aupaistest langes temalegi oma osa, mida pikemaks tapatalgud venisid, seda enam plakatid luitusid, ja kui Ühendriigid lasksid ennast sõtta kiskuda, ei olnud ükski teine maa rohkem üllatunud kui too Euroopa sõsarvabariik.
Doktor Diveril oli sõjaga kaudseid kokkupuuteid juba varemgi olnud. 1914. aastal õppis ta Oxfordis Connecticutist saabunud Rhodesi stipendiaadina. Oxfordist naasis ta kodumaale ja sai arstidiplomi kätte Johns Hopkinsi Ülikoolist. 1916. aastal õnnestus tal Viini pääseda, sest ta hakkas kartma, et kui ta viivitab, võib suur Freud mõne lennukipommi läbi otsa saada. Juba siis oli Viin peaaegu välja surnud, kuid Dickil läks korda nii palju sütt ning petrooleumi hankida, et ta sai oma toas Damenstiftgassel õhtuti üleval istuda ja neid artikleid kirjutada, mis ta hiljem küll hävitas, kuid millest rekonstrueerituna sai 1920. aastal Zürichis avaldatud raamatu selgroog.
Peaaegu iga inimese elus leidub mõni kangelaslikkuseperiood, mida hiljem heldimusega meenutatakse. Dick Diverile olid selleks need aastad. Olgu muide mainitud, et oma sarmikusest ei olnud ta tollal veel teadlik ja kiindumusi, mida ta tundis või äratas, pidas ta täiesti loomulikuks normaalsete, tervete inimeste vahel. Kui ta viimast aastat New Havenis1 õppis, oli teda Õnneseen-Dickiks kutsutud, ja see nimi püsis tal siiamaani meeles.
„Õnneseen-Dick, sa oled meil kõva vend!” pomises ta endamisi, käies toas ringiratast ümber ahju, kus kustuv leek veel viimast lõkatas. „Tabasid naelapea pihta, mu poiss! Leidsid selle, mille peale keegi teine enne sind polnud tulnud.”
1917. aasta talvel läks söe muretsemine niivõrd raskeks, et Dick põletas ära ligi sada õpikut, mis tal olid aja jooksul kogunenud; aga tuleroaks langes raamat ainult siis, kui Dick võis endamisi muiates kinnitada, et tolle raamatu sisu on temas tallel ja ta suudab seda viie aasta pärast refereerida – kui see siis veel refereerimist väärib. Ta võis ükskõik mis kellaajal kirjutuslaua taha istuda, põrandavaiba vajaduse korral õlgadele võtta ja enda ümber õpetlasekabineti hurmavat vaikust tunda – seda taevarahule kõige lähedasemat seisundit siin ilmas, mis küll paraku, nagu järgnevalt selgub, pidi peagi lõppema.
Et ta külma nii hästi talus, selle eest tänas ta oma keha, mida ta oli juba New Havenis riistvõimlemisega vormis hoidnud ja nüüd talvises Doonaus karastamas käis. Tal oli korter saatkonna teise sekretäri Ed Elkinsiga kahasse võetud ja vahel käisid kaks kena tüdrukut neil külas, aga nagu tal ei tekkinud midagi tõsisemat tüdrukutega, nii jäid lõdvaks sidemed ka saatkonnaga. Siiski ajas elamine Elkinsiga ühe katuse all esimesi kahtlusejuuri selle mõttetöö kvaliteedi suhtes, mida ta parasjagu tegi, sest pahatihti ei näinud ta iseenda ja Elkinsi mõtteprotsesside vahel olulist erinevust – selle Elkinsi, kes suutis peast nimepidi üles lugeda kõik New Haveni viimase kolmekümne aasta kaitsemängijad.
„… Ei, Õnneseen-Dick, sinust ärgu saagu ajugümnast. Sulle ei ole elevandiluutorni, vaid kerget hekslimasinast läbikäimist vaja. Õpi elust ja ära unusta, et ei haigus ega murtud süda ega alaväärsuskompleks ole mingid aseained, kuigi, jah, vist päris tore oleks mõni kokkuvarisenud sein üles laduda ja veel nii, et uus hoone saaks vanast tugevam.”
Samas pilkas ta oma targutusi, nimetades neid ameerikalikuks sõnakõlksutamiseks – igasugune sõnadetegemine, millel polnud selget mõtet sees, oli talle ameerikalikkuse väljenduseks. Ehkki ta väga hästi teadis, et elevandiluutorni sulgumise hinnaks on vaimne küündimatus.
„Kõige parem, mis ma sulle soovida saan, mu laps,” ütles haldjas Mustkepp Thackeray „Roosis ja sõrmuses”, „on see, et sul oleks elus raasuke ebaõnne.”
Teinekord aga püüdis ta end visalt õigustada: „Mis mina sinna parata sain, et Pete Livingston tol päeval garderoobi kinni jäi ja kõik kohad läbi otsiti, aga teda ei leitud? Ja mind pandi hääletamisele ja mina sain selle stipi endale, mida ma poleks unes ka osanud loota, sest ma ei tundnud seal õieti mitte kedagi. Pete oli ainus õige kandidaat ja garderoobis oleksin pidanud hoopis mina istuma. Võib-olla et oleksingi istunud, kui mul oleks aimu olnud, et ma hääletamisel läbi lähen. Aga Mercer käis enne mitu nädalat järjest minu pool juttu ajamas. Nii et küll ma ikka teadsin, et mul on šanssi ja veel päris head šanssi. Või mis see targem oleks olnud, kui ma pärast seal pidulikul tseremoonial oleksin mõne kompleksi vaevas sõrad vastu ajanud?”
Pärast loenguid ülikoolis armastas ta neid küsimusi arutada noore rumeenlasega, kes talle mõttetargalt kinnitas: „Meil ei ole selle kohta ühtegi tõendit, et Goethel oleks olnud mõnd kompleksi tänapäeva mõttes, või ka näiteks sellisel mehel nagu Jung. Sina ei ole romantiline filosoof – sina oled teadlane, kellel peab olema mälu, tahet, karakterit, eriti aga praktilist meelt. Sinusuguse komistuskiviks võib saada vähene enesekriitika. Ma tundsin kord üht meest, kes kulutas kaks aastat armadilli aju uurimisele, sest ta tahtis saada armadillide aju suurimaks spetsialistiks kogu maailmas. Ma vaidlesin temaga ja ütlesin, et inimteadmiste piire ta sellega ei avarda – asi on liiga ühekülgne ja kitsas. Ja millega see lugu lõppes? Mees kirjutas oma töö valmis, saatis ühele meditsiiniajakirjale ja sai äraütleva vastuse – toimetus oli just vastu võtnud kellegi teise uurimuse täpselt selsamal teemal. Mehel puudus praktiline meel.”
Zürichisse saabudes ei olnud Dickil Achilleuse kandu küll nii palju, kui neid võinuks olla sajajalgsel, kuid siiski üsna arvukalt: nii uskus ta, et jõud ja tervis kestavad igavesti, et inimesed on loomult heatahtlikud – neid ameeriklaste illusioone, rajamaa emade põlvest põlve korratud hädavalesid, et palkmaja ukse taga ei varitse hunt. Pärast kraadi kaitsmist sai ta käsu ilmuda Bar-sur-Aube’i, kus oli moodustamisel neuroloogialaatsaret. Prantsusmaal osutus töö suureks pettumuseks rohkem paberimäärimiseks kui patsientidega tegelemiseks. Hüvituseks kasutas ta vaba aega, et viimistleda oma lühikest käsiraamatut ja koguda materjali järgmise teose tarvis. Kui ta 1919. aasta kevadel demobiliseeriti, tuli ta Zürichisse tagasi.
Kõik eespoolmainitu kõlab eluloo algusena, kuid seni ilma rahuldava kinnituseta, et kangelast ootab ees – nagu ootas Galenas poeleti taga aega parajaks tegevat Granti