Lindale, parimale sõbrale
1602
Igaühel on oma saladus.
Me matame saladuse sügavale enesesse otsekui pärlikarp liivatera, kattes selle küütlevate kihtidega, justkui suudaksid need meie surmahaava parandada. Mõned meie hulgast pühendavad kogu elu oma saladuse varjamisele, et kaitsta seda liialt uudishimulike eest, hoiavad saladust aardena otsekui pärli vaid selleks, et avastada, kuidas see lipsab välja just siis, kui me seda kõige vähem arvata oskame, avaldudes hirmuvälgatusena meie silmis, kui meid ootamatult tabatakse, äkilise valu või vihapurske või kõikehõlmava häbina.
Ma tean saladustest kõike. Saladusi saladustest, mida kasutatakse relvana, köidikuna, voodiäärse hellitusena. Tõde üksinda pole kunagi piisav. Saladused on meie maailma vahetusraha, valuuta, millele rajame oma hiilguse ja valede ehitised. Me vajame saladusi nagu terast kilpideks, brokaati kehakateteks ja loori oma hirmude varjamiseks: need petavad ja lohutavad, pakkudes meile alati kaitset tõsiasja eest, et viimaks peame ka meie surema.
„Pane see kõik kirja,” ütleb naine mulle, „iga viimnegi sõna.”
Sageli istume oma eluõhtul nii, kroonilised unetud moestläinud rõivastes, malelaud või kaardimäng laual unarusse jäetud, ja tema pilk – pärast kõiki neid aastaid endiselt valvas ja igiettevaatlik, eaga kuivetunud näos ikka veel lõvilik – pöördub sissepoole, paika, kuhu kellelgi pole sissepääsuluba, tema isikliku saladuse juurde, mille kohta ma nüüd tean, küllap olen alati teadnud, et ta viib selle endaga hauda kaasa.
„Pane see kirja,” ütleb ta, „et kui ma läinud olen, seisaks see sul meeles.”
Justkui ma saaksin iialgi unustada…
ESIMENE PEATÜKK
Nagu kõik tähtis elus, algas ka see rännakust – teekonnast Londonisse, et olla täpne, minu esimesest tutvusest selle kõige võluvama ja kõige närusemaga kõigist linnadest.
Me asusime teele enne koidikut, kaks meest hobuste seljas. Ma polnud kunagi Worcestershire’st kaugemal käinud, mis muutis isand Sheltoni ilmumise kutsega veel enam ootamatuks. Mul oli vaevu aega oma vähesed asjad kokku pakkida ja jätta hüvasti teenijaskonnaga (kaasa arvatud sulnis Annabel, kes nuuksus, otsekui tahaks ta süda lõhkeda), enne kui asusin teele Dudley lossist, kus olin veetnud kogu oma elu, olemata kindel, millal või kas ma siia tagasi pöördun.
Minu erutus ja kartlik ootus oleksid pidanud mind ärkvel hoidma. Siiski tundsin end varsti suigatavat, uinutatuna mööduva maastiku üksluisusest ja minu kimli Cinnabari mõnusast sörgist.
Isand Shelton raputas mind ärkvele. „Brendan, poiss, ärka üles. Me oleme peaaegu kohal.”
Ajasin end sadulas sirgu. Pilgutanud une silmist, sirutasin käe mütsi kohendama ja leidsin ainult oma sõnakuulmatu hele-kastanpruuni juuksepuhma. Kui isand Shelton saabus mind kaasa viima, oli ta kohe mu juuste pikkuse peale kulmu kortsutanud, torisedes, et inglased ei peaks niimoodi pügamatuna ringi käima nagu prantslased. Talle ei meeldiks ka minu mütsi kadumine.
„Oh, ei.” Vaatasin tema poole.
Ta silmitses mind osavõtmatult. Üle tema vasaku põse jooksis sakiline arm, mis moonutas ta järske näojooni. Sellel polnud küll tähtsust. Archie Shelton polnud kunagi nägus mees olnud. Siiski oli ta muljetavaldavalt pikka kasvu ja istus võimukana oma ratsul; tema mantel, millel olid tunnusmärkidena karvane karu ja sau, märkis ta ametiastet Dudleyde perekonna mõisavalitsejana. Igal teisel oleks tema kivine pilk hirmuvärinaid tekitanud. Kuid mina olin tema sõnaahtra käitumisviisiga harjunud, kuna ta oli minu järelevaataja ja hooldaja olnud sestpeale, kui ta kaheksa aastat tagasi Dudleyde peresse saabus.
„See kukkus maha üks ljöö tagasi.” Ta ulatas mulle mu mütsi. „Šoti sõdadest peale ei ole ma kedagi näinud hobuse seljas nii sügavalt magamas. Võiks arvata, et sa oled varem sada korda Londonis käinud.”
Kuulsin tema noomituses karedat lõbususust. See kinnitas mu kahtlust, et ta on salamisi rõõmus selle äkilise muutuse üle minu saatuses, kuigi tema loomus ei lubanud tal väljendada isiklikke tundeid millegi kohta, mida vürst või leedi Dudley otsustasid.
„Sa ei saa ilma mütsita õukonda minna,” ütles ta, kui ma oma punasest riidest mütsi pähe tagasi surusin ja mäkke ronivat päikeselaigulist teed silmitsesin. „Kannupoiss peab alati oma välimuse suhtes tähelepanelik olema.” Ta silmitses mind. „Mu lord ja leedi ootavad oma teenritelt palju. Usun, et sul on meeles, kuidas parimal kombel käituda.”
„Muidugi.” Ajasin õlad sirgu ja deklameerisin oma kõige püüdlikumal toonil: „Parim on igal võimalikul juhul vaikida ja alati silmad maas hoida, kui minuga räägitakse. Kui ma ei ole kindel, kuidas kellegi poole pöörduda, siis mu lord ja mu leedi sobib alati.” Tegin pausi. „Näed? Ma pole unustanud.”
Isand Shelton turtsatas. „Näen, et sa pole. Sinust saab kõrgeaulise lordi poja, lord Roberti kannupoiss ja sa ei tohiks võimalust käest lasta. Kui sa sellel postil eeskujulik oled, kes teab? Sa võid tõusta kojaülemaks või isegi mõisavalitsejaks. Dudleyd on selle poolest tuntud, et tasuvad heldelt neile, kes neid hästi teenivad.”
Niipea, kui ta need sõnad kuuldavale tõi, mõtlesin, et oleksin pidanud teadma.
Kui leedi Dudley liitus aastaringselt oma perega õukonnas, saatis ta isand Sheltoni kaks korda aastas lossi, kuhu olin jäänud koos väikese teenijaskonnaga. Ta tuli näiliselt meie toimetulekut üle vaatama, aga kui varem olid mu ülesanded piirdunud tallidega, siis nüüd andis ta mulle majapidamises teisi ülesandeid ja maksis mulle esmakordselt tagasihoidliku summa. Ta tõi isegi kohaliku munga mind õpetama – ühe tuhandetest, kes kerjasid ja kaubitsesid üle kogu Inglismaa sestpeale, kui vana kuningas Henry oli kloostrid hävitanud. Dudley lossi teenijaskond oli pidanud kõrgeaulise leedi mõisavalitsejat ebaloomulikuks, külmaks ja üksildaseks meheks, kellel ei olnud oma lapsi, aga minu vastu oli ta ootamatut lahkust üles näidanud.
Nüüd ma teadsin, miks.
Ta tahtis, et mina oleksin tema järglane, kui kõrge vanus või jõuetus tema erruminekut nõuab. See ei olnud just see roll, mille poole oleksin pürginud, sest see oli tulvil majapidamise kohustusi, mille jaoks leedi Dudleyl ei olnud aega ega tahtmist. Kuigi see oli palju parem tulevik, kui ükskõik kes minu seisundis olijatest oleks loota võinud, oleksin pigem jäänud tallitöötajaks kui saanud privilegeeritud lakeiks, kes sõltub Dudleyde tujudest. Hobuseid ma vähemalt mõistsin, samal ajal kui vürst ja tema naine olid mulle igas mõttes võõrad.
Siiski ei tohi ma tänamatuna paista. Ma langetasin pea ja pomisesin: „See oleks mulle suur au, kui mind ühel päeval niisuguse ameti vääriliseks peetaks.”
Karm naeratus, oma harulduse tõttu seda jahmatavam, valgustas isand Sheltoni nägu. „Oleks ju? Nii ma arvasingi. Noh, siis peame hoolsad olema, eks ole?”
Ma naeratasin vastu. Lord Roberti kannupoisina teenimine osutub piisavalt suureks väljakutseks, et mitte muretseda võimaliku tulevase mõisavalitsejastaatuse pärast. Kuigi ma ei olnud vürsti vanuselt kolmandat poega aastaid näinud, olime vanuselt lähedased ja lapsepõlve koos veetnud.
Tõele au andes oli Robert Dudley mu kirstunael olnud. Isegi poisieas oli ta Dudleyde pesakonnast nägusaim ja andekaim, soosik kõiges, mida ta ette võttis, olgu see vibulaskmine, muusika või tants. Oma üleoleku tõttu tundis ta täispuhutud uhkust – ennasttäis poiss, kes nautis oma vendade suunamist ergutavatesse „leidlapsepeksmise” mängudesse.
Ükskõik kui hästi ma ennast peita püüdsin või kui raevukalt võitlesin, kui mind kätte saadi, õnnestus Robertil alati mind kinni võtta. Ta innustas oma kolkimishimulist vendadejõuku mind saastaga kaetud vallikraavi viskama või siseõue kaevu kohale riputama, kuni mu karjed muutusid nuukseteks ja mu armastatud emand Alice tormas välja mind päästma. Ma veetsin suurem osa ajast puude otsa ronides või hirmununa pööningul peitudes. Siis saadeti Robert õukonda noore prints Edwardi paažina teenima. Kui tema vennad samuti sellesarnastesse ametitesse lähetati, avastasin uue ja äärmiselt teretulnud vabaduse nende türanniast.
Ma suutsin vaevu uskuda, et olen teel