Pikk utoopia
1
2052. aasta veebruaris kaugel Pikkmaal:
Ühes teises maailmas, teise taeva all – lausa teises universumis, mille kaugust Null-Maast, inimkonna Maast, võis sellest hoolimata mõõta igapäevaste inimsammudega – lebas Joshua Valienté oma lõkke kõrval. Jahtipidavad olendid mörisesid ja nohisesid orupõhjas. Öö oli lillakas-sametine, kihav putukatest ning torkiv nähtamatutest kirpudest ja pisisääskedest, kes ründasid surmapõlgavalt iga paljast tolli Joshua nahast.
Joshua oli olnud siin juba kaks nädalat ja talle polnud tuttav mitte ainumaski neist olenditest, kes siin maailmas temaga koos elasid. Tegelikult ei teadnud ta täpselt isegi seda, kus ta on, ei geograafiliselt ega Pikkmaa mõistes: ta ei olnud viitsinud Maid, millest läbi astus, loendada. Kui sa oled üksinda hingamisretkel, ei ole täpne koht otseselt asja mõte. Oli selge, et isegi pärast kolmekümmet aastat rändamist Pikkmaal ei olnud selle imed ammendunud.
Ja see pani mõtlema. Sel aastal pidi Joshua saama viiekümneaastaseks. Sellised numbrid teevad inimese mõtlikuks.
„Miks see kõik nii imelik pidi olema?” Ta ütles seda valjusti. Ta oli planeedil ainus inimene, nii et miks pagana pärast poleks ta pidanud valjusti rääkima? „Kõik need paralleelmaailmad ja muu selline värk. Milleks seda kõike vaja on? Ja miks see pidi just minuga juhtuma?”
Ja miks tal hakkas jälle peavalu tekkima?
Juhtumisi olid vastused mõnele neist küsimustest täiesti olemas, need peitusid Pikkmaa kummalises kõrvalmaailmade-geograafias ja olid maetud sügavale Joshua enda minevikku. Üks, osaline vastus Pikkmaa tõelise loomuse kohta oli hakanud kooruma juba 2036. aasta juulis, Kõrg-Megerites:
Kogu selle aja, mil nad olid elanud selles majas New Springfieldis – ja seda oli tegelikult olnud ainult mõni aasta –, oli Cassie Poulson üritanud kõigest hingest unustada, mille ta oli leidnud, kui 36. aasta suvel maja taga keldrit kaevas.
Kõigest aasta enne seda, kui Cassie sellesse uude maailma saabus, ei teadnud ta eriti, mida sellest arvata. Ta ei kahelnud oma suutlikkuses siin, Pikkmaa peaaegu täielikult läbiuurimata kõnnumaal kodu luua ja perekonda kasvatada. Ta ei kahelnud ka oma suhtes Jebiga, sest see oli tugev ja sirge nagu raudnaelad, mida mees juba oma sepikojas tagus. Ta ei kahelnud ka nendes inimestes, kes olid koos nendega tulnud nii kaugele, sooritanud kangelasliku retke rohkem kui miljoni sammu kaugusele Nullist, otsides uut kodu maailmade müriaadist, mille Joshua Valienté kõigest mõne aasta tagune avastusretk esimese Pikkmaa õhulaevaga oli inimestele avanud.
Ei, Cassiel oli raske mõista maailma ennast, vähemalt algul. Maa Lääs 1217 756 koosnes põlismetsast. Ainult põlismetsast. See kõik oli täiesti võõras tüdrukule, kes oli suurema osa oma elust kasvanud Miami Lääs Neljal – tollal oli see olnud põhimõtteliselt kõigest väike eeslinn Nullil asuvale emalinnale.
Aga esimese aasta kulgedes läks asi paremaks. Cassie avastas oma heameeleks, et siin ei ole tegelikke aastaaegu, polnud suvesid, mis muutsid Miami Lääs Nelja raevukalt lõõskavaks praeahjuks, ega ka mainimisväärseid talvi. Ilma pärast ei pidanud lihtsalt muretsema, sest see ei häirinud inimest kunagi. Kui tavalist sääskede ja teiste putukate assortiid mitte arvestada, ei olnud ka metsas midagi inimesele ohtlikku – kui hoida eemale jõgedest, kus varitsesid krokodillid, ja suurte lindude pesadest, oli kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda sai, et mõni hirmunud karvane loomake näksab sind sõrmest.
Ja elu läks veelgi paremaks, kui nad olid koos Jebiga raadanud niipalju maad, et said panna maha esimesed seemned – nisu, kartulid, lehtsalati ja peedid –, ja kanad, kitsed ja sead hakkasid järglasi ilmale tooma ning tema ja Jeb klopsisid kokku oma kodu esimese alge.
Jah, kõik läks hästi kuni päevani, mil Jeb kuulutas, et neil on vaja keldrit.
Kõik teavad, et keldri ehitamine on Pikkmaal mõistlik, see on vajalik nii toiduvarude hoidmiseks kui pelgupaigaks näiteks tornaadode ja sammuritega bandiitide eest. Jeb ja nende naabrid ei oodanud siin küll mingeid rünnakuid, aga kunagi ei või ju teada ja oleks rahustav, kui kelder saaks valmis enne lapse sündi.
Niisiis kaevaski Cassie nüüd Miami Lääs Neljalt kaasa toodud pronkslabidaga maad, Jeb aga oli meestega metsas, kus nad üritasid jälle mõnda suurt lindu kätte saada. Kaevata polnud raske. Plats oli puudest juba puhtaks tehtud ja juured välja kaevatud, Cassie oli aga tugev, rändamine ja uusasunikuelu oli ta sitkeks teinud. Varasel pärastlõunal kaevas must ja higine Cassie juba augu põhjas, mis oli tema pikkusest sügavam.
Just siis sattus tema labidas korraga tühjusse ja Cassie varises ettepoole.
Ta sai tasakaalu tagasi, taganes natuke, hingas korra sügavalt ja vaatas lähemalt. Labidas oli sündiva keldri seinast läbi tunginud. Augu taga oli sügavmust pimedus nagu koopas. Cassie ei teadnud ühtegi looma, kes kaevaks endale nii suure ja sügava uru nagu see siin: selles maailmas leidus küll maa all elavaid karvakerasid, aga keegi polnud näinud ühtegi, kes oleks kassist eriti suurem. Kuid see, et keegi polnud sellist elukat näinud, ei tähendanud veel, et neid ei saaks olemas olla – ja oli väga võimalik, et sellisele elukale ei meeldi häirimine. Cassie teadis, et peaks jalga laskma.
Aga kõik oli rahulik. Ainult mõne sammu kaugusel lobisesid paar naabrit limonaadi juues. Cassie ei tundnud, et miski teda ohustaks.
Pealegi näris teda uudishimu. See oli midagi uut New Springfieldi lõputus muutumatus suves. Ta kummardus, et seina lõhutud august sisse vaadata.
Ja avastas, et talle vaatab vastu mingi nägu.
See oli inimnäo suurune, kuid ei olnud inimnägu. Cassie meelest oli see pigem putuka moodi, läikivmustas, raidkuju meenutavas näos oli viinamarjakobarat meenutav silm. Ja pool nägu oli kaetud hõbedase metalliga, maskiga. Kõike seda pani Cassie tähele üheainsa silmapilgu jooksul, mis jahmatuse kohalejõudmiseks kulus.
Siis ta karjatas ja taganes rüsinal eemale. Kui ta uuesti vaatas, oli maskis nägu kadunud.
Josephine Barrow, üks tema naabritest, tuli augu servale ja vaatas alla. „Kas kõik on korras, kullake? Kas sa lõid labidaga jalga?”
„Kas sa saad mu välja aidata?” Cassie sirutas käed üles.
Kui ta väljas oli, ütles Josephine: „Sul on selline ilme, nagu oleksid viirastust näinud!”
Noh, ta oligi näinud… midagi.
Cassie vaatas oma maja, millele võis varsti hakata alalist katust panema, ja põlde, mille nad olid puhtaks teinud, ja auku, mille nad olid kaevanud, et teha sinna liivakast, kus nende laps saaks ühel päeval mängida… Nad olid pannud siia nii palju tööd. Nii palju armastust. Ta ei tahtnud siit ära minna.
Aga ta ei tahtnud ka selle pärast muretseda, mis iganes elukas seal augus oli.
„Me peame selle kinni katma,” ütles ta.
Josephine kortsutas kulmu. „Pärast nii suurt vaeva?”
Cassie leiutas kähku. „Seal tuli põhjavesi vastu. See koht ei sobi keldri jaoks. Ükskord teeme siia hoopis kaevu.” Maja tagaseina vastu oli laotud virn rohmakalt saetud puitmaterjali. „Aita.” Cassie hakkas laudu augu peale panema.
Josephine vaatas talle otsa. „Miks seda ei võiks lihtsalt kinni ajada?”
Sellepärast, et see võtaks liiga palju aega. Sellepärast, et Cassie tahtis, et see oleks igaveseks peidus, enne kui Jeb tagasi jõuab. „Ma ajan selle pärast kinni. Aga praegu aita mind, eks?”
Josephine vaatas teda kummalise pilguga.
Aga ta aitas ikkagi ja kui Jeb tagasi jõudis, oli Cassie laudadele mulda ja metsakõdu laotanud, nii et keegi poleks osanud arvatagi, et seal all on auk, ja ta oli teisel pool maja isegi teise keldriauguga algust teinud.
Ja kui nad õhtul oma maja verandal sööma istusid, hakkas Cassie Poulson juba unustama, et ta üldse seda maskis nägu nägi.
Ja mõni aasta hiljem, 2040. aasta märtsis, Maa Lääs Nelja Miamis:
Hiljem olid kõik Järgmistest ajaloolased ühel meelel, et see oli lihtsalt kokkusattumus, et Stan Berg sündis just Lääs Nelja Miamis, selles Madala Maa koopialinnas, kus oli üles kasvanud ka Cassie