Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid. Timo Maran

aran, Riin Magnus, Silver Ratasepp

      Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid

      Silmad lahti käik

      Eestis toimunud bioloogiaseminare, kevad- ja suvekoole ning – praktikume on punase niidina sidunud üks traditsioon. See on hommikune silmad lahti käik, kus loodusehuvilised kohaliku ümbrusega tutvuma lähevad. Kalevi Kull on aastakümneid olnud loodusmõtet edendavate üritusesarjade üks eestvedajaid ja sageli ka hommikuste ringkäikude juht. Teoreetilise bioloogia kevadkoolide alguseks peetakse aastat 1975, ökosemiootika suveseminare on tänaseks korraldatud 17 korda. Need kokkusaamised on toimunud erinevates Eesti paikades, suurtest linnadest eemal. Ja ikka on leitud aega ka ühisteks jalutuskäikudeks kohalikus looduses.

      Silmad lahti käik tähendab varast ärkamist ning päikesetõusu ajal magamiskotist välja ronimist. Üle kasteste rohumaade lonkimist, jalad märjad, ämblikuvõrgud juustes ja taimeseemned püksisäärte küljes.Vastutasuks saadakse osa varahommiku kirkast valgusest, kuuldakse linnukoori ja nähakse mõnd metskitse või rebast, kes inimsalga eest ehmunult põgeneb. Samuti kuulatakse retkejuhi lugusid kohatud loomade, taimede ja seente elust, paikkonna ökoloogiast või bioloogia ajaloost. Kalevi Kull võib siin eemaldada samblavaiba seenjuure valkjate võrsete ümbert ning paljastada mustkunstniku liigutusega juurepuntra, kus taim ja seeneniidistik on keerukaks mükoriisaks põimunud.Või pajatada pikalt, kus Jakob von Uexküll ja Alexander von Keyserling täpselt kohtusid ja mis neil teineteisele öelda oli. Retkelt tagasi, ollakse küll roidunud, kuid elamustest tulvil ning hommikuse kohvi abil päevasteks aruteludeks valmis.

      Silmad lahti käik kannab endas traditsiooni ja mälestust ühest varasemast loodusteaduste ajastust, mil looduskeskkonnas veedetud aeg, erinevate liikide märkamine ja kogumine, nende kehavormide ja käitumise tundmine oli veel keskne osa bioloogi elukutsest. See on ka märk ajastust, mil õpetamine ja õppimine toimus peamiselt elavate vestluste ja jagatud kogemuse ning tähelepanu osutamise kaudu looduses toimuvale. Eluteaduses oli siis veel mängulisust, esteetikat ja retoorikat, mitte liiga palju, aga just niivõrd, et loodust inimese jaoks elavaks ja huvitavaks muuta.

      Metafoorina näib silmad lahti käik hästi iseloomustavat Kalevi Kulli enda tegevust teaduses ja teadlasena. Kalevi Kull on korduvalt rõhutanud vahetu looduse tundmise olulisust, kuid tundlikkus ümbritseva konteksti suhtes on omane ka tema suhtumisele teadusesse. Kalevi Kull pole teadustöös propageerinud omaenda kitsast vaadet, vaid pigem on ta püüdnud kokku tuua ja sünteesida semiootika ja bioloogia teooria erinevaid vaatenurki. Samuti on talle oluliseks põhimõtteks lähtumine Eesti kohalikust teadusloost, tähelepanelikkus Eesti kultuuri ja maastiku eripärade suhtes ning mõtlemise edendamine, mis selle maa mustritest ja rütmidest võrsuks.

      Üks olulisi põhimõtteid silmad lahti käikudel on olnud loodussäästlikkus. Loodusesse ei jäeta maha prügi ning teiste elusolendite elu häiritakse võimalikult vähe. Ökosemiootika suveseminaride osaks on olnud ka tähenduslik töö – traditsiooniline talutöö või puisniidu hooldamine –, inspireerituna 1999. aastal Eestis külas käinud norra ökofilosoofi Sigmund Kvaløy kirjutistest. Jätkusuutlik kultuur ja ökoloogilise Eesti võimalikkus on ka üks keskseid teemasid Kalevi Kulli eestikeelsetes tekstides. Milline peab olema inimese mõtlemine ja tegutsemine, et ta saaks olla vägivallatu nii looduse, teiste inimeste kui ka enese suhtes? Millist muutust oleks vaja konkurentsile orienteeritud ühiskonnas, et tasakaalukusele ruumi teha? Kuidas elu mõistmise püüust rõõmu tunda ning seda teistega jagada? Kalevi Kulli intuitsiooniks on siin, et progressivaade ja konfliktid iseloomustavad piiratud arusaamist ning mõtlemise edendamine ja avardumine ise võiks olla tee ökoloogiliste konfliktide lahendamiseks. Seega siis – arusaamise vägi. Kuid teiselt poolt sedastab Kalevi Kull, et sügavam mõistmine on tänapäevases teaduses ja ühiskonnas paratamatult vähemuses.

      Haruldased taimed väärivad tähelepanu ja täpset teaduslikku kirjeldust, mis lubaks loodushuvilistel neid ära tunda ka esmakordsel kokkupuutel. Olgu siis ka olulisim info Kalevi Kulli kohta antud määrajatele iseloomulikul konkreetsel viisil:

      Kalevi Kull (snd 1952), eesti semiootik ja bioloog. Lõpetas 1975. aastal Tartu Ülikooli bioloogina, töötas alates 1977. aastast Zooloogia ja Botaanika Instituudis erinevates teaduslikes ametites (sh 1984–1997 ZBI ökofüsioloogia osakonna juhatajana). Kaitses Tartu Ülikoolis 1987. aastal bioloogiakandidaadi väitekirja puude kasvu dünaamilisest modelleerimisest.Aastatel 1991–1994 oli Eesti Looduseuurijate Seltsi president. 1997. aastast töötab Kalevi Kull Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, 2007. aastast on ta biosemiootika professor ja 2008. aastast semiootika osakonna juhataja. 2015. aastast on Kalevi Kull Rahvusvahelise Biosemiootika Seltsi president. Kalevi Kull on ajakirja Sign Systems Studies vastutav toimetaja ning raamatusarjade „Biosemiotics” (Springer) ja „Semiotics, Communication and Cognition” (De Gruyter Mouton) toimetaja. Kalevi Kulli peamisteks uurimisvaldkondadeks on teoreetiline bioloogia, ökofüsioloogia, biosemiootika ja semiootika teooria, ta on oluliselt edendanud arusaamist märginähtuste evolutsioonist ning inimkultuuri ja looduse suhete semiootikast. Kalevi Kull on saanudValgetäheV klassi teenetemärgi (2001).

      Käesolevasse raamatusse oleme koondanud mõtteid ja tsitaate Kalevi Kulli eestikeelsetest publikatsioonidest. See ei ole ülevaade Kalevi Kulli teadustööst, vaid subjektiivne valik mõtteid kolme tema õpilase silmade läbi. Tänapäeval on Kalevi Kull eeskätt tuntud eduka teadlasena ning tema esseistikat, millest enamik jääb aastatuhande vahetusse, teatakse vähem. Loodame, et see kogumik pakub sissevaate ühe huvitava eesti teadlase omailma, kelle mõtted on sügavalt olulised selle maa kultuuri kestmise jaoks. Et jätkuks mõistmispüüdu looduse suhtes ja tahet maailma huviga vaadata, silmad lahti.

Koostajad

      Teadusmustrid

      Kirjutamise kaudu saab tõepoolest teha kultuuri nii paremaks kui halvemaks. Oleneb sellest, kas lood on taipamisest ja sügavamast arusaamisest või hoopis taipamatusest ja pealiskaudsusest.

Kull, K. 2008.

Me kirjutame siin Eesti maastikku. Roheline Värav, 11. jaanuar, lk 2.

      Teadlane peaks korraga tegema kaht asja: esiteks, oma erialal minema nii sügavuti kui vähegi võimalik ja nii kaugele, kui jõud kannab.Teiseks tuleb selles teaduses olla kodupaigaga seotud.