Salajane leping, Dana Marton
Tegelaskujud
Carly Jones – pärast mõningaid ränki minevikuvigu saab ta võimaluse uuesti alustada. Kas ta aga elab üle missiooni, kus tema peale jahti peetakse?
Nick Tarasov – eriüksuse SDDU1 liige. Tema ülesanne on juhendada ja treenida Carlyt ning tema meeskonnakaaslasi. Samal ajal peab ta ignoreerima külgetõmmet Carly vastu ja keskenduma missioonile.
Anita Caballo, Samantha Hanley ja Gina Torno – Carly meeskonnakaaslased. Kas nad suudavad piisavalt kaua koos töötada, et missioon edukalt lõpetada?
Brant Law – FBI agent, kes töötab koos Nickiga, et meeskond kokku panna.
Tsernyakov – ebaseaduslik relvakaupmees, kes on maailma viie enim tagaotsitava kurjategija hulgas.
Dimitry – Tsernyakovi kattevari, kes kohtub tema asemel võimalike klientidega, et Tsernyakov võiks ise tundmatuks jääda.
Peter Alexeev – Tsernyakovi petnud partner. Pettuse eest peab kogu tema perekond rängalt maksma.
Salvatore Ettori – turvamees, kes töötab ühes firmadest, millega Savall Consulting koostööd teeb. Kui kaugele on ta nõus bossi käske täites minema?
Paolo Costa – ebaausa korporatsiooni Costa-Costa rajaja, mis tegeleb rahapesuga Kaimanisaartel. Naiste meeskond segab tema äri.
Esimene peatükk
Burge, kes nautis käsutamist, lükkas teda rohelisest metalluksest välja, mis asus vangikongide tsooni kaugemas otsas. Mida nad temast nüüd tahtsid? Ta oli valvel, uurides kahtlustavalt eemal seisvaid inimesi – kinnimõistetu põhihoiak.
Ninna tungis tugev valgendi lõhn. Tuba oli hommikul küüritud. Jumal tänatud, et seda tööd talle ei määratud.
“Miss Jones,” tervitas üks kolmest võõrast mehest, kes seisis kambri eesosas. “Ehk võtad istet?”
Üks paljudest eredatest laepirnidest võbeles, kui ta kõndis sirgelt kambri tagaossa, tehes teed valgete plasttoolide ja klapplaudade vahel, mis olid klassiruumiks seatud, kuna üks eakam vabatahtlik andis seal kaks korda nädalas õhtukoolitunde. Kolm naist ootasid juba, kõigil needsamad oranžid tunked seljas, mis lotendasid ka Carly keha ümber. Rõivad, mis märgistasid ja eristasid neid. Kui ta siit välja saab, ei kanna ta kunagi enam seda värvi riideid. Nagu paljudel sealsetel inimestel, oli ka temal terve nimekiri asjadest, mida ta enam kunagi ei tee.
Carly noogutas Anitale ja võttis istet võõra tüdruku kõrval. Kolmandat naist teadis ta ainult näo ja reputatsiooni järgi. Gina Torno istus tapmise eest ning ei olnud just populaarne vanglatsoonis 3C. Kuulujutud rääkisid, et enne halvale teele minemist oli ta olnud võmm.
“Minu nimi on Brant Law. Ma töötan FBIs,” teatas mees, kes oli Carlyt enne nimepidi tervitanud.
Ärevus Carlys üha kasvas. Viimane kord, kui ta FBIga kokku puutus, tungisid nad jõuga tema korterisse. Ja see tüüp oleks võinud olla nende reklaamplakatil – must ülikond, säravvalge särk ja näol kalk professionaalne ilme.
Ta heitis toolil niheledes veel kord pilgu teistele naistele. Miks nemad seal olid? Anita huultel välgatas närviline naeratus. Carly kinnitas selle tähenduse mõistmist väikese peanoogutusega. Reeglina ei tahtnud Carly kellegagi vanglas sõbruneda – ta ei kuulunud nende inimeste hulka. Kuid Anita Caballo vastu ei olnud tal midagi. Nad olid mõned korrad olnud koos köögitoimkonnas. Anita lõbustas siis teisi üsna lõbusate latiino-naljadega.
“Tema on David Moretti, kes annab teile juriidilist abi,” tutvustas see FBI kutt, Law, endast paremal seisvat pikka tumedapäist meest.
Moretti naeratas professionaalse lõõgastunud olekuga. Ta kandis ülikonda, kuid mitte sellist nagu FBI mehel. See oli šikk ja kallis, selline, mida fotomodellid kandsid vanglale annetatud ajakirjades. Ta oli kuumim mees, keda Carly kuue aasta jooksul kohanud oli, ja ega meesvangivalvurite seas talle konkurenti leidunudki.
Kui Carly teda vaatas, valdas teda peamiselt usaldamatus. Mees oli ju advokaat. Tema enda nõme advokaat oli teda kõvasti alt vedanud.
“Nick Tarasov vastutab teie väljaõppe ja ohutuse eest,” ütles Law, tutvustades neist kolmest kõige hirmuäratavamat meest.
Väljaõpet milleks? Ta vidutas Tarasovit vaadates silmi. Mees seisis eriüksuse stiilis, jalad harkis, käed seljal. Tal oli seljas must T-särk, mustad sõjaväepüksid ja tanksaapad ning näol ilme, mis pani Carlyt soovima toast lahkuda, enne kui asjad inetuks kisuvad. Tema hoiak, karm näoilme ja pilkumatud silmad edastasid ainult üht sõnumit – kui ta tahab, võib ta olla õudustäratav.
Ükski neist ei öelnud “Rõõm tutvuda” või “Meeldiv kohtuda”, kui neid tutvustati. Tõprad. Valitsuse mehed. Carly jaoks tähendasid need sama asja.
Nad ei olnud teda veel murdnud. Nüüd ei suuda nad seda samuti. Carly lükkas selja sirgu ja tõstis pea püsti.
Law võttis laualt kollase ümbriku ja avas selle. “Anita Caballo, kelmused. Samantha Hanley, ärandamine. Carly Jones, häkker. Gina Maria Torno, tapmine.” Ta vaatas üles ja kõigile ükshaaval otsa. “Täna on teie õnnepäev.”
Carly nägi, kuidas noor naine, kes ilmselt oli Samantha, vandus hääletult. Anita pani käed rinnal risti. Gina nägu peegeldas Carly tundeid: usaldamatust ja umbusku. Esimese asjana õpiti vanglas, et õnnele ei tasu lootma jääda. Kui neil oleks õnne olnud, ei oleks keegi neist siia sattunud.
“Teid valiti teie erioskuste pärast, et moodustada meeskond ühe kindla ülesande täitmiseks. Preili Caballo kogemused rahandusvaldkonnas, preili Hanley teadmised erinevate sõidukite ja lukkude alal, preili Jonesi kogemused arvutivõrgu turvalisuse valdkonnas ja preili Torno relvade tundmine annab teie meeskonnale erakordse sobivuse ühe väga olulise missiooni jaoks.”
“Ja see oleks?” Gina segas vahele ja põrnitses meest põlglikult. Ta oli väikest kasvu, heas vormis, pruunide siilisoengus juuste ja läbitungivate pruunide silmadega.
Keda see huvitab? mõtles Carly. Tema valitsusele teeneid ei osuta. Unustagu ära. Mitte pärast seda, kui need tõprad ta kinni panid ja võtsid talt igasuguse võimaluse normaalseks tulevikuks. Tema kohtuprotsessil ei võidutsenud õiglus. Kogu asi oli käinud poliitikute ümber, kes lihtsalt tahtsid enda populaarsuse tõstmiseks vastavaid tulemusi saada ning kasutasid selleks tema meedias paljukajastatud juhtumit.
Law vaatas Gina poole. “Praegusel hetkel ei ole mul vabadust seda arutada. Ma ei saa teile üksikasju enne paljastada, kui te olete nõustunud osalema.”
See püüdis Carly tähelepanu.
Gina andis juba vastulöögi. “Mis kasu meie sellest saame?”
“Kui te sooritate ülesande edukalt, kustutatakse teie järelejäänud karistus, samuti varasem karistusregister.”
Kõik neli naist ahmisid õhku.
Carlyt tabas ootamatu lootusekiir. Vabadus. Kui palju kordi oli ta sellest unistanud, mõelnud, et on valmis kõigeks, mis teda siit teisele poole müüre viiks.
Aga mitte selleks. Ta ei kavatsegi valitsuse tallalakkujaks hakata.
“Ja kui meil see ei õnnestu?” kuulis Carly end lausuvat. Ükskõik, kas ta seda pakkumist üldse kaaluma hakkab või mitte, tahtis ta enne kõiki tingimusi teada.
Law pilk püsis temal. “Vähemalt saate paariks nädalaks siit välja. Lisaks võetakse teie koostöövalmidust tulevikus arvesse apellatsioonikaebuste korral ning tingimisi vabastamise otsuse tegemisel. Pakkumine kehtib ainult juhul, kui kõik osalevad. Kui üks teist keeldub, on pakkumine kõigi jaoks kehtetu.”
Kui nad arvavad, et teda saab teistega manipuleerides koostööle sundida, rõhudes tema südametunnistusele, siis eksivad nad rängalt. Carly vaevu tundis neid naisi. Mis tal neist?
Kuid mõte kohesest vabadusest jõudis pähe ning jäi kuklasse vasardama. Ta oli kahekümne üheksa aastane ning ta karistus kestis veel neli aastat, mistõttu ei osanud ta lootagi, et saab tänavatel vabana jalutada,