Kes kardab Aafrikat? II osa
Niikaua, kui ei muutu jumalad, pole muutunud mitte miski.
1
On veebruar. Lõuna-Euroopas õitsevad juba mandlid ja linnud sätivad end tagasi põhja, kus mõnel pool pole veel lundki nähtud, ja see ajab inimesi segadusse. Muidugi on selliseid looduslikke korratusi varemgi ette tulnud. Kuid iga kord, kui see uuesti juhtub, näib maailma lõpp olevat jälle sammukese lähemal. Euroopa käärib vastuoludest. Räägitakse majandusmuredest, minekutest ja tulekutest. Räägitakse põgenikest. Põgenikke on sel aastal liiga palju, ütleb keegi, sest on liiga palju lehti lugenud ja televiisorit vaadanud, ning kõik pööravad pilgu kahtlustades inimtulva poole, kes koputab Euroopa uksele, otsides lõputu õuduse asemel seda, mida nad on näinud uudistes või mõnes filmis. Mis meist niiviisi saab, küsitakse seejärel riigijuhtidelt, naabrinaiselt ja endalt, küsitakse lihtsalt, poolnaljatledes, siirast muret varjata püüdes oma identiteedi, keele, saatuse kohta. Sest tunne, et head ajad on pöördumatult selja taha jäänud, hoiab ihu ligi tugevamalt kui kunagi varem. Peljatakse tunnistada, et tänapäeva rütmi ja nõudmistega ei jaksata enam sammu pidada. Et kõik käib üle jõu. Ainuüksi mõte laste taolisesse maailma toomisest ajab külmajudinad ihule. Vaid tahtejõulised naised, öeldakse, on selleks valmis.
Samal ajal kui aastakümneid vanemaks hallitanud Euroopa vajub aina sügavamale kollektiivsete hirmude rüppe, valmistub Uganda järjekordseteks presidendivalimisteks. Sellest ei teata Eestis ega terves maailmas suurt midagi, ent mitte keegi ei tee selle olukorra parandamiseks mitte midagi ega küsi üksikasjalikke küsimusi. Näiteks kas Uganda koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjas leidub ka kohalikke autoreid nagu meil? Kas naised võivad julgelt kanda pükse? Või mille üle ugandalased naeravad? Nagu ilmaasjad ei olekski omavahel paratamatult seotud.
Yoweri Museveni on inimkonna ükskõiksusest kenasti teadlik. Ta on Ugandas võimu hoidnud 30 aastat ja favoriidiks seegi kord. On veebruar ja tema partei värvides valimisplakatid on üle ujutanud terve riigi. Ta paistab neil oma kollase triiksärgiga ja kauboimütsiga ja naerusuisena nõnda pisike ja ümmargune ja pealtnäha ohutu vanahärra. Ent kas nad pole alati pealtnäha ohutud? Esialgu on pahaaimamatul vaatlejal Museveni näo kõrval raske märgatagi, et tema igipõline rivaal Kizza Besigye või alles poole aasta eest austatud ministrist reeturi staatusesse langenud Amama Mbabazi osalevad samuti valimistel kandidaatidena. Aga nad osalevad. Kõik kolm olid kunagi sõbrad, aatekaaslased, relvavennad. Koos võideldi kaheksakümnendatel Milton Obote verise režiimi vastu ja demokraatia ning rahu poolt. Seda tegi muidugi enamik ugandalastest, kuid aja möödudes on mõni ikka suurem kangelane kui teised. Relvadega võimu võtmine näis 1986. aastal endiselt ainsa mõistliku lahendusena ja vähesed seadsid Rahvusliku Vastupanuliikumise, kes jäärapäiselt keeldus end parteina defineerimast, tegevuskava ja esimesed poliitilised otsused kahtluse alla. Kõik see toimus ju ometi parema, helgema, õilsama eesmärgi nimel. „Me teeme paremini kui teised, Museveni teeb paremini kui teised,“ saadeti maailmale kõvahäälne sõnum, kuigi rohkem öeldi seda iseendale. Sest uskuda on vaja; usuta on inimene tühi, tuulte ja tormide hallata.
30 aastat hiljem püsib Museveni endiselt võimul ja iga viie aasta tagant toimuvaid valimisi saadab üks võltsimissüüdistus teise järel. Aafrika pärlit saavad demokraatlikuks nimetada küll vaid väga hästi positsioneeritud inimesed ja teha seda väga konkreetsete huvide nimel, on siit-sealt kuulda kriitikat. Ent isegi nii kõlab see definitsioon kõigest tinglikuna, isegi küünilisena. Viimasel ajal kõlab poliitikas ja elus aga peaaegu kõik küünilisena. Ja see on kurb.
Mõtlen kõigele sellele, kuigi see mõte pole sugugi uus, Entebbe lennujaamas. Euroopa Liidu lipp juhatab mind eraldi passikontrolli, mööda kahest pikalt vonklevast, väsinud järjekorrast, otse pagasit välja sülitava lindini ja seejärel sama rahumeelselt mööda muigavatest tolliametnikest. Keegi ei kontrolli mu pagasisiltide vastavust ega pagasi sisu. Ma tulen Euroopast, ma olen valge, ma olen väljaspool kahtlust.
„Oodake siin! Ärge kuhugi minge! Mitte meetritki!“
Meid, gruppi valgeid eurooplasi, julgeb siin sel viisil kamandada vaid Euroopa Liidu valimismissiooni turvaülem Pedro Silva. Mäge meenutav kuuekümnele lähenev portugallane seisab keset masinatest ja inimestest kihisevat lennujaama parklat ning vaatab otse lagipähe sirava päikese all – ja siin sirab päike alati otse lagipähe – pingutusteta üle teiste surelike peade. Ta otsib autojuhte, alluvaid ja veel puuduvaid vaatlejaid, kes peaksid eri lendudega saabuma. Lehvitab kätega, vilistab, jagab käske ning kaob seejärel jäljetult – ja see tundus võimatuna – rahvamassi sekka.
Heidan oma saatusekaaslastele huvitatud pilgu. Kes on need eksperdid, keda karmi koolidirektori pilguga Euroopa Komisjon kõikide kandidaatide seast lühiajalisteks valimisvaatlejateks valib? Õhulistes haaremipükstes ringi hõljuv keskealine kreeklanna, pisike habemega küproslane, kes ei saa mobiiliekraanilt silmi lahti, ja Kreeka jumalannat meenutav itaallanna, kelle sametisel häälel ja tumedatel silmadel on hüpnootiline mõju. Majandusanalüütik, riigiametnik, antropoloog. Räägitakse ilmast, lendudest, päritolumaadest. Ma tahaksin rääkida šokolaadist või näiteks sellest, kuidas neile meeldiks veeta oma elu viimaseid päevi, ent sinna me ei jõua. Keegi teeb otsa lahti ja järgemööda loendatakse hoopis oma eelmisi missioone, üks eksootilisem kui teine: Burkina Faso, Mauritaania, Kongo, Mali.
„Minu jaoks on see esimene kord. Mitte küll esimene kord Ugandas olla,“ teen lõpuks suu lahti ja mu süda peksleb nagu enne eksamit.
Esiti vaadatakse mind pikalt ja mul on tunne, et nad keeravad mulle kohe selja. Siis vahetavad nad omavahel pilke, otsekui peaks aru, millise suhtumise on uustulnuk ära teeninud. Võib-olla meenutatakse hetkeks isegi iseennast sellessamas olukorras, sest niimoodi töötab meie empaatia.
„Kõige olulisem on see, et sul veaks paarilisega,“ ütleb sigareti süüdanud kreeklanna mind altkulmu silmitsedes lõpuks ja kaks nooremat kolleegi noogutavad innukalt kaasa. „Kui sellega läheb hästi, siis muu on käkitegu. Isegi see, kuivõrd ohtlikusse piirkonda sind valimispäeval saadetakse, pole sel juhul oluline. Seevastu möku, laisk või muidu jobu partner võib ka kõige kergema vaatlusmissiooni kõige kaunimas paigas ära rikkuda.“
„Ärge hirmutage!“
„Ei hirmutagi. Lisaks missioonile rikub kehv suhe ära ka sinu kohta käiva aruande.“
„Aina hullemaks ju asja ajate!“
„Ei aja.“
Kreeklanna laseb mulle ainiti otsa vaadates huulte vahelt välja pika suitsupahvaku ja mul on tunne, et ma tõesti tõlgendan ta sõnu valesti.
„Lihtsalt pea meeles, et isegi kui te olete väga erinevad, siis on kolm asja, mida võid proovida ja millest üks alati töötab. Esiteks, olla niivõrd professionaalne ja pikaajalise kogemusega, et teise halvad sõnad ei huvita kedagi. See on äärmiselt raske ja sinu puhul võimatu.“
„Nõus. Sest on mu esimene kord.“
„Jah, ka sellepärast. Teiseks, kasutada huumorit. Kui partner naerab koos sinuga, siis pääsed hea hinnanguga isegi juhul, kui oled tegelikult saamatu. Kolmandaks, kui teile ei tee nalja samad asjad, siis küsi intiimseid küsimusi. Kui hästi läheb, saate sõpradeks, ja sõpradest räägitakse Brüsselis ainult head.“
Päev enne lendu sain teada, et minu kaaslaseks on lätlanna Daina ja meid saadetakse Lääne-Ugandasse, Kongo lähedale. Kamwengesse. Ilus nimi, mõtlesin, ning sisetunne ütles kõiketeadjalt, et mind on tabanud algaja vaatleja õnn.
„Addis Abeba lend tühistati. Rohkem ei ole hetkel kedagi tulemas.“
Selja tagant kostab taas Pedro Silva mürin. Ta osutab hõbedase minibussi peale, kust astub laia valge naeratuse saatel välja autojuht, kes sätib me kohvrid pakiruumi ning avab Euroopa Liidu lipuga märgistatud ukse. Seame end kõigi mugavustega – pehmed istmed, õhukonditsioneer, tumedad klaasid, meeleolumuusika – masinasse sisse ja ukse sulgedes katkeb ka välisilma kära.
Sõit lennujaamast Kampalasse kestab ligi kolm tundi. Kaherealise maantee liiklus on sel kellaajal ülekoormatud ning venib teosammul. Punaka tolmuse tee ääres kükitavad, jooksevad, mängivad jätkuvalt lapsed ja mehed – tundub, et nad on teinud ühte ja sedasama sellest ajast saati, kui neid viimati nägin –, kirjudes rõivastes naised astuvad