Noort naist ei olnud ta varem kohanud, meest aga teadis küll. See oli linna kõige silmapaistvama mehe vanem poeg. Tema isa oli laevaomanik ja mitte ainult üks riigi rikkamaid mehi, vaid ka kiriku tugisammas, kelle kümne aasta tagune annetus oli võimaldanud tellida suure jämedalt nikerdatud mahagonist altarimaali, mille üle kirikuõpetaja oli erakordselt uhke. Maali oli teinud kunstnik Dagfin Werenskiold ja see kujutas seitsetteist stseeni Kristuse elust.
Mehel ja naisel oli väga eriline palve. Nad soovisid abielluda ja palusid, et õpetaja nad salaja paari paneks. Palve polnud sugugi ebatavaline, aga seda ümbritsevad asjaolud olid nii kummalised, et kirikuõpetaja arvas algul, et temaga tehakse nalja. Aga kuna ta tundis laevaomanikku ja teadis, kui usklik ja konservatiivne see vana mees on, sai ta peagi aru, et paaril on tõsi taga. Viimasel ajal oli laevaomanik olnud väga põdur ja räägiti, et ta hakkab surema. Noor mees, kes nüüd õpetaja ees istus, pidi saama hiigelpäranduse, aga selleks oli isa seadnud talle ühe tingimuse. Perekonda ei tohtinud sattuda võõrast verd. Naisel, kellega tema pärija otsustab abielluda, ei tohi mingil juhul varasemast abielust lapsi olla. Siin oligi konks. Noorel naisel, kellesse laevaomaniku poeg oli sügavalt armunud, olid lapsed. Kaheaastane tütar ja nelja-aastane poeg. Lapsed pidid kaduma ja õpetaja pidi noored paari panema, et naine paistaks selline, nagu konservatiivne laevaomanik nõudis. Kas seda annaks korraldada?
Plaan, mille paar oli valmis sepitsenud, oli järgmine: mehel oli Austraalias üks kauge sugulane. Too oli nõus lapsed enda hoolde võtma. Kõik formaalsused olid korda aetud. Aasta-paari pärast toodaks lapsed tagasi. Vahest leiab laevaomanik isegi enne seda tee paradiisi? Mida kirikuõpetaja sellest arvab? Kas ta leiaks oma hinges avarust, et neid kitsikusest välja aidata?
Kirikuõpetaja tegi näo, nagu mõtleks järele, kuigi oli juba otsustanud. Ümbrik, mille mees diskreetselt tema ette lauale oli pannud, oli paks. Miks mitte hädas noori aidata? Vana laevaomaniku nõue ei olnud ju sugugi mõistlik. Õpetaja nõustus paari laulatama ja väikesel tseremoonial, mis korraldati lukus kirikus värviküllase altarimaali all, pandi noored nädal hiljem paari.
Pisut vähem kui aasta hiljem, 1973. aastal, tuli kirikuõpetajale taas kord külaline, seekord noor naine üksinda. Naine oli ilmselgelt mures ja rääkis, et ei oska kellegi teise poole pöörduda. Midagi oli korrast ära. Ta ei olnud oma lastest sõnagi kuulnud. Talle oli lubatud pilte saata ja kirjutada, aga ta ei olnud saanud midagi, mitte üht sõna, ja ta hakkas lausa kahtlema, kas seda Austraalia sugulast üldse oligi. Naine rääkis ka, et mees, kellega ta oli abiellunud, ei olnud selline, nagu ta oli arvanud. Nad ei rääkinud enam omavahel, magasid eraldi tubades ja mehel oli saladusi, tumedaid saladusi, asju, mida naine ei söandanud välja öelda ja millele ta ei julgenud isegi mõelda. Kas õpetaja saaks midagi teha? Kirikuõpetaja rahustas teda, ütles, et aitab muidugi, mõtleb asja üle natuke. Ta palus naisel mõne päeva pärast tagasi tulla.
Järgmisel hommikul leiti naine laevaomaniku pere luksusliku häärberi lähedalt Sandefjordi kesklinna ligidalt Vesterøyalt surnult, ta oli sügavas kraavis oma auto roolile vajunud. Ajalehes vihjati, et naine oli sõitnud purjuspäi, ja politsei suhtus sellesse kui õnnetusjuhtumisse.
Pärast seda, kui kirikuõpetaja oli perekonda matustega aidanud, otsustas ta noorele laevaomanikule külla minna. Ta rääkis, nagu asi oli, et naine oli päev enne õnnetust tema juures käinud. Et naine oli väljendanud muret laste pärast. Kas midagi võis korrast ära olla? Noor laevaomanik kuulas ja noogutas. Seletas, et kahjuks oli tema naine olnud viimasel ajal väga haige. Oli tarvitanud ravimeid. Oli joonud liialt. Jah, eks õpetaja nägi tragöödia lõppu ise. Seejärel kirjutas noor laevaomanik paberile ühe numbri ja lükkas selle üle laua. Kas see linnake pole kirikuõpetajale liiga ahtaks jäänud? Kas ei oleks parem teenida Issandat mõnes teises ametis, pealinnale lähemal? Mõni minut hiljem olid nad üksikasjades kokku leppinud. Kirikuõpetaja tõusis toolilt ja see oli tal viimane kord noort ja võimsat laevaomanikku näha.
Mõni nädal hiljem pakkis ta kohvri ega tõstnud enam iial oma jalga Sandefjordi.
Väike tüdruk lamas diivanil pleedi all nii vaikselt, kui vähegi suutis, ja ootas, et teised lapsed magama jääksid. Nüüd oli ta otsustanud. See pidi toimuma täna öösel. Enam ei tohi ta karta. Ega viivitada. Ta oli seitsmeaastane ja varsti juba suur tüdruk. Ta teeb seda kohe, kui hämardub. Ta ei olnud unerohtu võtnud. Oli tableti keele alla pannud ja seal oli see olnud kogu aeg, ka siis, kui ta näitas tädi Julianele, kui tubli laps ta on olnud.
„Näita.”
Keel suust.
„Tubli tüdruk. Järgmine.”
Tema vend oli seda juba ammu teinud. Sellest ajast saadik, kui nad olid ta maakeldrisse luku taha pannud. Vend oli teinud seda igal õhtul, pannud tableti keele alla ega olnud seda alla neelanud.
„Näita.”
Keel suust.
„Tubli poiss. Järgmine.”
Kolm nädalat keldris, sest ta ei olnud vabandust palunud. Kõik lapsed teadsid, et vend ei olnud pahandust teinud, aga täiskasvanud olid ta ikkagi luku taha pannud. Pärast seda oli poiss olnud nagu ära vahetatud. Oli tableti igal õhtul keele alla peitnud ega olnud seda alla neelanud. Kui õde oli poolunes ja tablett mõjuma hakkas, nägi ta, kuidas venna vari toast välja lipsas ja silmist kadus.
Vahel oli tüdruk näinud unes seda kohta, kus vend käis. Kord oli poiss olnud prints, kes sõitis võõrale maale, et suudelda printsessi, kes oli kaua aega maganud. Üks teine kord oli ta olnud rüütel, kes tappis lohe võlumõõgaga, mis jäi nii kõvasti kivi sisse kinni, et ainult väga eriline poiss võis selle välja tõmmata. Unenäos. Mitte päriselt. Tegelikult ta ei teadnud.
Väike tüdruk ootas, kuni kuulis, et teised lapsed magavad, ja hiilis siis tasakesi majast välja. Talv oli käes ja ilm endiselt soe, kuigi puude vahel oli mahe videvik. Väike tüdruk läks paljajalu üle õue ja hoidus varjudesse, kuni puges metsatukka peitu. Kui ta oli kindlaks teinud, et keegi ei olnud teda näinud, lippas ta suurte puude vahel mööda jalgrada värava poole, kus oli tekst: „Trespassers Prosecuted”. Sealt oligi ta otsustanud otsimist alustada.
Ta oli kuulnud, kuidas vend ja teised poisid sellest sosistasid. Et on üks koht, kus saab olla omaette. Vana lagunenud kuur, väike hütt, mis pidi olema krundi tagumisel piiril, aga ise ei olnud ta seda kunagi näinud. Nad tõusid üles iga päev kell kuus ja läksid magama kell üheksa. Alati täpselt sama päevakava, ei kunagi midagi muud, ainult viisteist minutit vaba aega koolitööst, õppetükkidest, joogast, pesupesemisest ja muust vajalikust. Väike tüdruk naeratas, kui kuulis ritsikate siristamist ja tundis, kuidas pehme rohi jalataldu kõditab, kui ta keeras jalgrajalt kõrvale ja liikus ettevaatlikult piki aeda paiga poole, kus tema ettekujutuses asus väike hurtsik. Miskipärast ei olnud tal hirmu. Ta tundis end päris kergena, kohutav hirm võis saabuda hiljem, ja just praegu tundis ta end rõõmsana nagu liblikas, kui ta kõndis üksi oma mõtetega ilusas metsas, mis lõhnas nii hästi. Naeratades paitas ta sõrmedega taime, mis meenutas talle tähte, nagu viibiks ta mõnes oma unenäos, mida ta tihti nägi, kui neile antud tabletid polnud küllalt kanged. Ta kummardus oksa alt läbi ja isegi ei võpatanud, kui mõne meetri kaugusel kostis põõsastest kahinat. Vahest oli koaala söandanud puu otsast alla ronida, või oli känguru üle aia hüpanud? Tüdruk naeris tasakesi omaette ja mõtles, kui tore oleks koaalat patsutada. Ta teadis, et neil on teravad küüned ja et neid ei saa hellitada, aga püüdis ette kujutada, kuidas see siiski oleks, kui käe all oleks soe ja pehme karv ja niiske koon kõditaks kurgualust, nii et tal läks peaaegu meelest, miks ta seal on, kuni ta järsku ärkas ja jäi liikumatult seisma, hurtsikusein ainult paari meetri kaugusel. Väike tüdruk kallutas pead ja vaatas uudishimulikult halli laudseina poole, mis oli ootamatult välja ilmunud. Näis, et oligi nii. Nagu nad olid sosistanud. Metsas oli üks koht. Koht, kuhu end ära peita. Et olla ihuüksi. Ta hiilis tasakesi halli seina poole ja tundis, kuidas keha uksele lähenedes põnevusest kribeleb.
Väike tüdruk ei teadnud veel, et avanev vaatepilt muudab teda igaveseks ning jälitab teda igal ööl kogu järgneva elu kõval diivanil pleedi all, lennukiga üle poole maakera sõites, kui politsei nad ära viis ja kõik nutsid, samuti pehmes voodis teki all sellel uuel maal, kus kõik hääled olid teistsugused. Tal ei olnud sellest aimu, kui ta asetas