Talumatu puhkus
Inimesele, kes pole harjunud puhkama, vaid on pühendunud tööle ja töö on selline, kus teda kutsutakse välja 24/7, on puhkus koormav, lausa talumatu. Esimesed päevad pole hullud. Korrapidajad helistavad vanast harjumusest öösiti ja siis, kui taipavad, et on eksinud, on neil väga piinlik. Nad otsivad vabandavat jututeemat ning isegi küsivad nõu, mida ühes või teises situatsioonis teha. Alguses helistasid vanad kolleegid ka iga päev, aga mida aeg edasi, seda vähem telefon helises.
Paar korda esimese kuu jooksul käis Mändmaa prefektuuris isiklikku relvaluba taotlemas. Muidugi suhtusid inimesed temasse hästi ja olid vastutulelikud, kuid tekkis ka esimesi arusaamatusi. Kusagilt olid välja ilmunud täiesti võõrad näod, kes näitasid üles ülimat umbusku Mändmaa suhtes, kui kuulsid, kes ta on. Need olid kusagilt maakondadest välja ilmunud politseinikud, kes tundsid ennast ilmselgelt ebamugavalt temaga vesteldes. Tasapisi tundis Mändmaa, et tema kohalolek prefektuuris ärritab juhtkonda ja ka osa kolleege. Esimene ametikohustest vabana veedetud kuu möödus siiski üsna kiiresti. Jõuludeks oli lumigi maha sadanud.
Igal õhtul käis ta naise balletikoolis tunde vaatamas. Päevad vajasid ju kuidagi sisustamist. Mõne aja pärast teadis ta balletist päris palju. Nädalavahetustel saatis ta abikaasat erinevatel rahvusvahelistel balletiartistide konkurssidel, mille žüriis abikaasa oli. Kui naisele tuli kutse minna Berliini või Pariisi või Prahasse balletiartistide konkursile kohtunikuks, ostis Mändmaa samuti pileti ja läks koos abikaasaga. Terve Euroopa tunnustatumad baleriinid ja balletiõpetajad tundsid teda. Nad arvasid isegi, et Mändmaa on kunagi balletis osalenud. Nendega vesteldes rääkis Mändmaa vähe, aga mida teadis, seda ütles. Kõik arvasid, et ta on tugev balletipedagoog.
Ühel ilusal kevadpäeval, see võis olla juba aprilli algus, olid nad koos naisega järjekordsel Pariisi turneel, kus toimus esmaspäevast pühapäevani üleeuroopaline balletiartistide konkurss. Oli kolmapäev ja võistlustel oli puhkepäev. Nad istusid abikaasaga Montmartre'il Place de Tertre'i ääres asuvas Au Cadet de Gascogne'i tänavakohvikus. Ilm oli suurepärane, päikese käes võis olla oma 18 kraadi sooja. Nii istusid nad seal juba mitmendat tundi, jõid punast veini ja vaatasid möödakäijaid, kes tutvusid Place de Tertre'i väljaku tänavakunstnike väljapanekuga. Selline oli nende ühiste välisreiside kõige mõnusam aeg. Rahulikult möödakäijaid vaadata, neid eesti keeles, mida keegi kõrvaline ei mõistnud, kommenteerida või lihtsalt vaikselt istudes ilma ja veini nautida. Mändmaa oli just jõudnud mõtetega selleni, et küllap müüs ka Viiralt siin oma töid ja tahtis sellest oma naisega rääkima hakata. Samal hetkel hakkas ta mobiil põrgulärmi tegema. Tagatipuks kukkus helinaärevusse sattunud telefon veel ka laua alla. Mändmaa sukeldus kohvikulaua alla ja suutis lõpuks mobiili vaigistada. Ta tõstis mobiili laua peale ja jäi seda nõutult põrnitsema. „Kes see oli?” küsis abikaasa ja nihutas elegantselt oma päikeseprille ninal.
„Ei tea, numbrit ei näidanud, aga jumal temaga, küll helistab uuesti, kui vaja.” Mändmaa ei tahtnud lisada, et kellel teda ikka võis praegu vaja olla. Selle asemel pöördus ta naise poole küsimusega: „Ütle, milleks mul mobiil üldse kaasas on? Kui lapsed helistaksid, võiks nad ju sinu telefonile võtta. Kõik oskavad ju sulle helistada, aga näed, mul on ka seda vigurit miskipärast vaja kaasas tassida, kuigi ma juba neli kuud ei tööta.”
„Noh eks ta on sul vanast harjumusest kaasas,” püüdis naine diplomaatiline olla. Ta teadis, et see teema rippus neil õhus, ent mehe olukorda mõistes polnud ta seda varem jutuks toonud. Nüüd oli võimalus seda poolnaljatamisi teha: „Oled mõelnud, millal sa tööle kavatsed minna? Kaua sa minu kulul välismaal käid ja veini jood? Küll ma sulle kunagi arve esitan ja kõik kuhjaga tagasi nõuan. Huvitav, millal see aeg tuleb, kui sina mind reisile viid?”
Mändmaa tundis oma naist juba üle 20 aasta. Ta teadis, et kaasa ei mõtle seda tõsiselt. Oli aeg, kus naisel oli raske ja väikeste lastega peret hoidis vee peal ainult tema politseinikupalk. Nüüd oli vahepeal oma alal edukaks saanud naise kord meest ülal pidada. Telefon plärises jälle. Sel korral oli Mändmaa osavam ja vajutas esimesel katsel kohe õiget nuppu. Kostis mehehääl segamini mingi levihäire raginaga.
„Kes teie olete? Ei kuulnud hästi!” Hääl torus tutvustab ennast Eesti Alkoholitootjate Liidu tegevjuhina. Mändmaa vaatab abikaasa poole ja näitab näpuga veinipokaali peale. Ta katab käega telefoni ja sosistab abikaasale: „Viinatootjad helistavad.” Abikaasa teeb suured silmad ja vaatab Mändmaale arusaamatuses otsa. Mõne minuti pärast on kõne lõppenud ja Mändmaa teeb naisele lühikokkuvõtte. „Tahavad minuga järgmisel nädalal kokku saada. Ei täpsustanud, mis küsimuses.”
„Äkki tahavad sulle mõne viinavabriku müüa. Huvitav, kui me selle jutuga panka läheme, kas pank meile raha annab?” Naise toon annab teada, et ta ei pea pakkumist kuigi tõsiseks.
Mändmaa vaatab naist imestunud pilguga ja hakkab naerma. „Võivad anda küll, mul on puhas minevik, aga nad ei tea, et lasevad kitse kärneriks. Ma ei tea ärist midagi, meie ettevõte läheb kohe pankrotti.” Keset päikeselist päeva Pariisis Montmartre'il teeb selline naljakas mõttekäik päeva kohe lõbusamaks, nii et Mändmaa tellib lauda uue pudeli punast veini. Mõtlikult tema jutu peale noogutava abikaasa arvel.
Ootamatu tellimus
Küll see Martell on ikka hea jook. Millal ma hakkasingi seda tarbima? See oli umbes 4–5 aastat tagasi, kui ma sõjaväest tulin ja oma esimesed kõvad rahad teenisin. Ülesannetega, mida täna väga meenutadagi ei tahaks – ausambaplahvatus, piirivalvemaja õhkulaskmiskatse, kellegi tapmine. Vähemalt siis oli raha, aga praegu on papiga kehvavõitu. Ega ma nurise, aga tööd võiks rohkem olla. Olen ma ikka veel vajalik? Või peetakse mind juba minevikuks?
Omaette mõtiskledes, Martelli juues ja Marlborot suitsetades ei märganudki, kuidas minu naabruses jõudsid istet võtta kaks nahkmantlites tegelast. No ei pea ka kõiki ja kõike kogu aeg jälgima, las istuvad, selleks kohvikud ongi. Aga viis, kuidas nad mind jõllitavad, vot see ei meeldi mulle. Sihuke riietus on ainult kas endistel julgeolekukomitee töötajatel või mingitel neist organitest välja kasvanud bandiitidel või venelastel, kelle alaline elukoht ei ole Eesti. Niisiis, mitte kohalikud, välismaalased. Mehed istuvad rühikalt. Nende sõrmenukid on ära pekstud. Selge, bandiidid. Või siiski? Miski neis pole päris tavaliste pättide moodi. Meeste hallidest silmadest kiirgab küll otsusekindlust, aga pilgud on kuidagi hea vaatega, ei ole kurjad. Sellised naistele ja lastele liiga ei tee, nii et ikkagi KGB. Tõusen püsti, et ennast sirutada, sest kui läheb andmiseks, peavad kõik liigesed selleks valmis olema. Jalutan laisalt baarileti juurde ja tulen sealt oma lauda tagasi uue Martelli ja kohviga.
Ennäe imet, mantlimehed on vahepeal minu lauda istunud. Jõllitan neile imestunult otsa, siis valin teise taktika. Ohkan, kehitan õlgu ja istun kõrvallauda. Üks kahest, tumeda peaga vunts küünitab minuni: „Polkovnik vam privet peredajot.”
„Mis kuradi polkovnik? Ma ei tunne ühtegi polkovnikut. Meie armees on kolonelid!” kähvan meestele tõredalt ja võtan lonksu konjakit.
„Kas me võime teie lauda istuda, meil on tõepoolest teile polkovnikult sõnum. Nimelt on meil teile tööd pakkuda. Puhas, rahaline ots. Kindlasti võtab teiega nendel päevadel ühendust ka polkovnik ise, aga hetkel on ta välismaal ja ta ei saa isegi telefoni teel rääkida. Kas tohib, me istume teie lauda?” Nihutan ennast veidi. Tüüpidel näib tõsi taga olevat. Mehed istuvad minu lauda.
„Me tundsime teid ära välimuse järgi. Polkovnik kirjeldas teid ja ütles, et joote Olümpias ainult Martelli ja suitsetate punast Marlborot. Teie nime me ei tea ja ilmselt see polegi oluline. Kas me võime nüüd asjast rääkida?” Mühatan midagi ebamäärast vastuseks, rüüpan konjakit ja kissitan silmi meeste poole. „Me ei ole Tallinnast ega isegi mitte Eestist. Viibime siin, et täita üht ülesannet. Kas me võime teiega vabalt rääkida? Te olete ju endiselt ohvitser?” Meeste pilgud vilavad ruumis ettevaatlikult ringi, nagu kontrolliks, ega keegi meid pealt kuulata saa.
„Rääkige, mis vaja või kaduge mu lauast. Kilomeetri kaugusele on näha, et olete idapoolt Narvat. Te ei tea, kus Narva on?” mängin ülbet edasi. Näen, kuidas ilma vuntsideta kutt läheb näost üleni punaseks. Vunts rahustab ta oma pilguga maha.
„Just sellisena teid meile kirjeldati. Ärge pange minu noort kolleegi tähele, ta töötab meil alles aastakese ja see on tema esimene ülesanne välismaal. Küll ma teda veel koolitan. Niisiis, kas räägime siin või kusagil mujal?” on vunts väga järjekindel.
„Tingimused