Tema lahendus: klaarida lõplikult Ukraina probleem ja täita erutav lubadus, mille ta andis 2014. aastal oma Krimmi võidukõnes Vene inimestele: Venemaa ja Ukraina on „üks natsioon” ning „Kiiev Vene linnade ema”. Nüüd peab president lavastama olukorra, mis võimaldaks tal seda teha.
Potentsiaalselt ohtlik olukord on muutunud veel palju hullemaks, kuna president on saanud julgust lääneriikide jätkuvast ühtsusetusest ja nõrkusest viimase kolme aasta jooksul pärast seda, kui ta annekteeris Krimmi ja vallutas osa Ukrainast. Sellises olukorras on president, selle asemel, et lasta end veenda rahvusvahelistest seadustest kinni pidama, otsustanud uute välisavantüüride kasuks, eriti kui tema analüütikud välisluureametis ja KGB järeltulijas FSB-s talle kinnitavad, et 2014. aasta NATO tippkohtumisel antud ja 2016. aastal Varssavis ratifitseeritud lubadusi „kollektiivkaitset tugevdada” ei ole täidetud. Nad kinnitavad, et usutava heidutuse asemel rajab NATO Potjomkini küla.
Lühidalt, NATO ei ole suutnud saata piisavalt jõulist signaali, et allianss on valmis ja võimeline rakendama kollektiivkaitset ning kriisiolukorras NATO nurgakiviks oleva artikkel 5 garantiid, mille kohaselt ühe NATO liikme ründamine on rünnak kõigi vastu.
Presidendi peamine sõjaline nõuandja, Venemaa Kindralstaabi ülem on talle pealegi kinnitanud, et NATO-l ei ole teadmisi, võimekust ega rasketehnikat, mis oleks võrdväärne Venemaa pidevalt paraneva tavavõimekusega. Ameeriklased on saatnud laiali kaks oma raskebrigaadi Saksamaal, vähendanud Euroopas baseeruvaid vägesid käputäieni ning oleksid suurtes raskustes, kui Euroopasse oleks vaja vägesid juurde saata piisavalt kiiresti, selleks et reageerida NATO territooriumi ohustamisele Venemaa poolt.
Kindralstaabi ülem märkis ka, et isegi kui ameeriklastel on Ida-Euroopas ja Balti riikides eelpositsioneeritud tankid ja muu sõjatehnika, on võimatu mehitada neid väljaõppinud meeskondadega piisavalt kiiresti, et hoida ära Baltimaade hõivamist Venemaa poolt. Venelased võivad saata Riia peale õhudessantbrigaadi Pihkva õhujõudude baasist, mis asub Riiast vaid viieteistkümne lennuminuti kaugusel. Nad kontrolliksid Läti pealinna, enne kui ameeriklased jõuaksid oma Texase Fort Hoodi baasist õhkugi tõusta. Kui kontroll on venelaste käes, on mäng läbi. Üks asi on heidutada rünnakut usutava jõuga, hoopis teine asi aga korraldada invasiooni tuhandete kilomeetrite kauguselt.
Pealegi võib Vene armee – teravas kontrastis NATO vananevate, suuremas osas 1980. ja 1990. aastatest pärit ründekopterite, tankide ja suurtükkidega – hoobelda nüüd varustusega, mille näiteks on esmakordselt 2015. aasta mais Punase väljaku võiduparaadil näidatud uus tank T-14 Armata.
Kuid Kindralstaabi ülem on presidendile ka kinnitanud, et Venemaa tavavõimekus on mõeldud vaid ähvardama ja hirmutama. Niisama tähtis ja hoopis peenem on Venemaa jätkuv asümmeetriline ehk, nagu venelased ise nimetavad, maskirovka (pette)taktika, mida kasutati edukalt kolme aasta eest Krimmis ning mis õõnestab sihtriiki seestpoolt, vältides samal ajal piiri ületamist, mis võiks vallandada NATO reaktsiooni.
Hoolimata nüüdseks väga murelike Balti riikide hoiatustest ei ole NATO isegi tunnistanud, et tema liikmesriikide vastu kasutatakse aktiivselt maskirovkat ja salaoperatsioone. Nad on ilmsed järgmised sihtmärgid ning neile on ülimalt selge, mis käimas on. Kuid enamikule USA ja Lääne-Euroopa poliitikutest on need lihtsalt ärritavad vahejuhtumid Euroopa kaugetel piiridel, intsidendid, mis haruharva nende ajakirjanduses mainimistki väärivad. Nende vahetum mure on olla meele järele oma valijatele ja püsida võimul. President ja tema Kremli nõunikud on seda Lääne aina süvenevat haigust jälginud ja selle teadmiseks võtnud. Nii ongi loodud tingimused, et president saaks viia lõpule oma strateegilise kava: taasühendada etnilised venelased endistes liiduvabariikides loosungi alla „Emake Venemaa”.
ESIMENE OSA
Arveteõiendamine
Teisipäev, 9. mai 2017 kell 17.30
Pärast Ukraina talve pimedust ja kibedat külma on kevad Harkivi elanikele optimistlik aeg. See võidupüha pärastlõuna ei olnud erand. Soe kevadpäike peegeldus vastu Pokrovski katedraali valgetelt müüridelt ja kuldsetelt kuplitelt. Maksim Gorki pargis mängisid linna arvukate ülikoolide tudengid jalgpalli või lebasid lobisedes murul, suguvõsad aga kogunesid pühade puhul piknikku pidama ja grillima. Linna Vabaduse väljaku kohvikud ja baarid olid tulvil inimesi, kes kasutasid ära ilma ja nädalavahetust. Sellest, kui 2015. aasta Minski relvarahu 2014.–2015. aasta sõja sisuliselt külmutas, tundus olevat möödas palju aega. Donetski ja Luganski oblastist olid saanud sestsaati de facto Venemaa protektoraadid, mida seal viibivad Vene „rahuvalvajad” nimetasid Novorossija oblastiks. Püsis ebakindel rahu, mida pidevalt rikkusid rindejoonel lahvatavad tulevahetused Ukraina armee ja Venemaa toetatud separatistide vahel.
Üksik mees liikus puhkajate salkade vahelt läbi ja silmitses kõndides rahvasumma. Ta oli silmatorkamatu, keskmist kasvu, veidi üle kolmekümne, lühikeseks pügatud tumedate juustega, seljas must lukuga fliisjakk ja värskelt pestud valge T-särk, ning liikus kerge säästliku kõnnakuga – mees, kes on harjunud läbima pikki vahemaid minimaalse füüsilise pingutusega, jättes alati midagi varuks. Kuid Anatoli Nikolajevitš Vronski ei nautinud päikest. Motiveeritud ja ülimalt keskendunud mehena leppis ta vaid parimaga ja praegu tundus, et asjad võivad hakata hargnema veel enne, kui need alanud olid.
Esmalt oli tema kontakt baasis helistanud ja hoiatanud, et rühm, keda ta tahtis, oli lahkunud oodatust varem. Siis, kümme minutit tagasi, oli idioot, kelle ülesanne oli neid jälitada, teatanud, et tal lõhkes rehv ja ta kaotas nad linnaserval silmist. Vronski vaid oletas, et salk suundub siia, linna turismipiirkonda, ja seepärast otsiski ta neid nüüd Vabaduse väljakul, jagades metoodiliselt sektoriteks avara kohvikutega ääristatud platsi, mida ümbritsesid hiiglaslikud nõukogudeaegsed hooned. Iga sektor tuli järgemööda läbi uurida, aeglaselt, kiirustamata, nagu talle oli kunagi õpetatud ja nagu ta õpetas neid, kellega ta nüüd koos töötas.
Seal, välilauas: üks naine ja neli meest. Nüüd ta nägigi neid, seltskonda oli ukrainlaste seas kerge märgata. Kõik teksades ja polosärkides, meestel Ameerika sõduritele iseloomulik pöetud pea.
Vronski aeglustas sammu, lõdvestas õlad, vajudes peaaegu kühmu, ning suundus tühja laua poole otse ameeriklaste kõrval. Kelnerile viibates võttis ta oma telefoni ja tegi paar kõnet. Mõni minut hiljem ühinesid temaga üks mees ning noorem veetlev naine. Nad surusid kätt, Vronski suudles neiut mõlemale põsele, võtsid siis istet ja tellisid kohvi – tüüpilised noored Ukraina spetsialistid, kes vabast päevast rõõmu tunnevad. Nad vaidlesid kolmekesi esiliiga selle hooaja tõenäolise võitja Kiievi Dünamo ja Harkivi Metallisti üle. Nüüd ei jäänud muud, kui oodata.
Sobiv hetk saabus, kui üks kõrvallaua ameeriklastest võttis välja turistikaardi, vaatas orienteerumiseks ringi ja pani kaardi lauale. „Me oleme vist Vabaduse väljakul,” ütles üks meestest tugeva Texase hääldusega.
Just seda oligi Vronski oodanud. „Kuhu te soovite minna?” küsis ta veatus ameerikaliku hääldusega inglise keeles.
Üllatunult pöördus ameeriklane ümber ja silmitses teda. „Kuule, sa räägid väga head inglise keelt … Oled sa kunagi Ühendriikides käinud?”
„Muidugi.” Vronski naeratas. „Õppisin paar aastat San Antonios Texase ülikoolis.”
„Ära sa ütle … Mina olen sealtsamast!” kõlas ameeriklase vaimustatud vastus.
„Ära sa ütle. Kas õlle järel käiakse endiselt River Walkil?”
„Muidugi, seal on parim õlu.”
„Seda tuleb tähistada. Ma ei saa pakkuda sulle Alamot, aga luba mul osta sulle mõni kohalik õlu. Kas sa valget õlut oled proovinud? Päikeselisel õhtupoolikul täiuslik.”
„Noh …” kõhkles ameeriklane. „Usun, et üks õlu ei tee midagi. Muide, mina olen Scott Trapnell.”
„Anatoli Nikolajevitš Vronski,” vastas Vronski ja nad surusid kätt. „Ma õpetan Harkivi