“Kui saabub maailma lõpp, tahaksin ma olla Cincinnatis, sest see jääb ajast alati kakskümmend aastat maha.”
Esimene osa
1. peatükk
Juba hulk aega enne seda, kui Chip Bingley Cincinnatisse jõudis, teadsid kõik, et ta otsib pruuti. Kaks aastat tagasi oli Chip, Dartmouthi kolledži ja Harvardi meditsiiniteaduskonna vilistlane, Pennsylvania Bingleyde järeltulija, kelle pere oli kahekümnendal sajandil veevärgiseadmetega kenakese varanduse kokku ajanud, osalenud – silmakirjaks tõrksalt – ülimenukas tõsielusaates “Väärt mees”. 2011. aasta kaheksa sügisnädala jooksul oli kakskümmend viis neiut elanud üheskoos Rancho Cucamonga villas Californias ja võistelnud Chipi südame pärast: käinud temaga Las Vegases ruletti mängimas ja Napa Valley viinamägedes veini maitsmas, üksteisega tülitsedes ja teisi laimates nii Chipi kuuldes kui ka tema seljataga. Iga osa lõpus said kõik neiud Chipilt suudluse kas huultele, mis tähendas, et ta jätkas võistlemist, või põsele, mis tähendas, et ta pidi kohe koju minema. Viimases osas, kuhu jäi ainult kaks neiut: suurte silmade ja kuldsete kiharatega kahekümne kolme aastane Kara, endine kolledži ergutustüdruk, kellest oli saanud teise klassi õpetaja Jacksonis Mississippis, ja kahekeelne, kuid veetlev kahekümne kaheksa aastane brünett Marcy, hambahügienist Morrostownist New Jerseyst, oli Chip lahinal nutnud ega olnud kummagi kätt palunud. Nad mõlemad olid erakordsed, teatas ta, jalustrabavad, arukad ja elegantsed, aga ta ei tundnud kummagagi “hingesidet”, nagu ta seda nimetas. Vastavalt föderaalse sidekomisjoni määrustele jäid Marcy järgnenud tiraadist alles peamiselt piiksud, mis tema viha siiski varjata ei suutnud.
“Ma tahan, et ta kohtuks meie tüdrukutega, aga mitte sellepärast, et ta tegi kaasa selles nõmedas sarjas,” ütles proua Bennet oma mehele ühel juunilõpu hommikul söögilauas. Bennetid elasid Grandin Roadil suures kaheksa magamistoaga Tudori-stiilis majas Cincinnati Hyde Parki naabruses. “Ma isegi ei vaadanud seda. Hoopis sellepärast, et ta õppis Harvardis meditsiini.”
“Sa oled seda maininud jah,” sõnas härra Bennet.
“Pärast kõike, mida me oleme läbi elanud, ei teeks paha, kui perekonnas oleks arst,” ütles proua Bennet. “Sa võid ju arvata, et ma olen omakasupüüdlik, aga minu arust on see tark mõte.”
“Omakasupüüdlik?” kordas härra Bennet. “Sina?”
Viis nädalat tagasi oli härra Bennetile tehtud erakorraline pärgarterite šunt. Taastumisaeg oli veninud märkimisväärselt pikaks ja temale omane pilkehimu oli hakanud alles viimastel päevadel tagasi tulema.
“Chip Bingley ise ei tahtnudki “Väärt mehe” sarja minna, aga õde pakkus teda sinna,” lausus proua Bennet.
“Siis on tõsielusaade ju natuke Nobeli rahupreemia moodi,” arvas härra Bennet. “Selle poolest, et mõlemale tuleb esitada kandidaate.”
“Ei tea, kas Chip üürib elukohta või ostis selle,” arutles proua Bennet. “See annaks märku, kui kauaks ta kavatseb Cincinnatisse jääda.”
Härra Bennet pani röstsaiaviilu käest. “Arvestades, et ta on meile võhivõõras, tunned sa tema eluolu vastu ülemäärast huvi.”
“Ma ei ütleks, et võhivõõras. Ta töötab Kristuse haigla kiirabiosakonnas, mis tähendab, et Dick Lucas peab teda tundma. Chip räägib väga ilusasti, mitte nagu need lohakad noored, keda tavaliselt telekas näeb. Pealegi on ta väga nägus.”
“Ma arvasin, et sa ei vaadanud saadet.”
“Ainult mõne minuti, siis kui tüdrukud vaatasid.” Proua Bennet heitis abikaasale pahura pilgu. “Ära nori tüli. See on su tervisele halb. Liiatigi oleks Chip võinud teha telekarjääri, aga ta otsustas ikkagi meditsiini juurde tagasi pöörduda. Ka on näha, et ta on heast perekonnast. Fred, ma leian tõesti, et tema kolimine siia nüüd, kui Jane ja Liz on kodus, võib tähendada seda, et meie mured on murtud.” Viiest Benneti õest vanim ja vanuselt järgmine olid elanud viimased poolteist aastat New Yorgis; mure isa tervise pärast oli sundinud neid kiiresti mõneks ajaks Cincinnatisse naasma.
“Kullake,” ütles härra Bennet, “isegi kui siia oleks kolinud hooldefondi ja Harvardi meditsiinikraadiga käpiknukk, oleks see sinu meelest loodud mõne meie tütrega abielluma.”
“Narri pealegi, kui tahad, aga kell tiksub. Ei, Jane’i välimuse järgi küll ei ütleks, et ta saab novembris neljakümneaastaseks, aga iga mees, kes teab ta vanust, mõtleks pikalt ja põhjalikult järele, mida see tähendab. Ja Liz pole temast kuigi palju noorem.”
“Paljud mehed ei tahagi lapsi.” Härra Bennet rüüpas kohvi. “Mina pole tänini kindel, kas tahan.”
“Neljakümnene naine võib sünnitada,” ütles proua Bennet, “aga see pole nii lihtne, nagu meedia püüab sind uskuma panna. Phyllise ja Bobi tütar tegi läbi kõiksuguseid protseduure, aga lõpuks leppis ikkagi väikese Yingiga Shanghaist.” Ta tõusis, heites pilgu ovaalse numbrilauaga kuldkellale. “Ma helistan Helen Lucasele ja uurin, kas ta saaks meid Chipiga tuttavaks teha.”
2. peatükk
Proua Bennet luges alati perelõunatel söögipalvet – talle meeldis anglikaani kiriku oma – ja vaevalt oli aamen üle ta huulte libisenud, kui ta teatas õhinat ohjeldamata: “Lucased kutsusid meid neljanda juuli grillipeole!”
“Mis kell?” küsis kahekümne kolme aastane Lydia, Bennetite noorim tütar. “Meil Kittyga on plaanid tehtud.”
Kolmekümnene Mary vastas: “Ilutulestik algab alles pimedas.”
“Meid kutsuti Mount Adamsisse eelpeole,” ütles Kitty. Kitty oli kahekümne kuue aastane, ealt ja temperamendilt Lydiaga kõige sarnasem, kuid sörkis nooremal õel sabas ja laskis tal end laiale teele meelitada, mitte vastupidi, nagu see õdedel-vendadel tavaliselt käib.
“Ma pole veel öelnud, kes grillipeole tuleb.” Proua Bennet säras pika tammise laua otsas. “Chip Bingley!”
“”Väärt mehe” piripill?” küsis Lydia, ja kui Kitty hakkas kihistama, lisas: “Ma pole näinud isegi naisi niimoodi töinavat nagu tema hooaja finaalsaates.”
“Kes on väärt mehe piripill?” küsis Jane.
“Oeh, Jane,” ütles Liz. “Nii süütu ja rikkumatu. Sa oled ju kuulnud tõsielusaatest “Väärt mees”?”
Jane vidutas silmi. “Vist jah.”
“Ta oli paar aastat tagasi saates. Ta oli see mees, keda himustasid kakskümmend viis naist.”
“Vaevalt te keegi mõistate, missugust hirmu tunneb mees nii ülekaaluka vastase ees,” lausus härra Bennet. “Ka mina nutan tihti, ehkki teid on ainult kuus.”
“”Väärt mees” alandab naisi,” ütles Mary ja Lydia vastas: “Sina arvad muidugi nii.”
“Kõigil teistel hooaegadel oli üks naine kahekümne viie mehe vastu,” selgitas Kitty. “See on võrdsus.”
“Naised alandavad end, mehed mitte,” ütles Mary. “Nad on nii meeleheitel.”
“Chip Bingley õppis Harvardi meditsiiniteaduskonnas,” teatas proua Bennet. “Ta pole mõni labane Hollywoodi tüüp.”
“Ema, see hollywoodlik labasus on ainus põhjus, miks ta kellelegi Cincinnatis üldse huvi pakub,” ütles Liz.
Jane vaatas õe poole. “Sa teadsid, et ta on siin?”
“Kas sina ei teadnud?”
“Keda meist sa loodad talle sokutada, ema?” küsis Lydia. “Ta on vana, eks? Küllap siis Jane’i.”
“Tänan, Lydia,” nähvas Jane.
“Ta on kolmekümne kuue aastane,” vastas proua Bennet. “Niisiis sobiks ta Jane’ile või Lizile.”
“Miks mitte Maryle?” küsis Kitty.
“Ta justkui pole Mary maitse,” vastas proua Bennet.
“Sest Mary on lesbi,” ütles Lydia. “Ja Chip pole naine.”
Mary põrnitses Lydiat kurjalt. “Esiteks pole ma lesbi. Ja isegi kui ma oleksin, siis oleksin meelsamini lesbi kui sotsiopaat.”
Lydia muigas. “Sa ei pea valima.”
“Kas kõik kuulevad?” Mary