Minu austraallasest sõbra, Melbourne’i ülikooli professori Ray Wilson-Sloneki (1944−2004) mälestuseks.
Tänu temale avanes mulle Austraalia.
Autori eessõna
See raamat ei ole Austraalia ajaloost selle sõna akadeemilises tähenduses, kuigi iseenesestmõistetavalt kulges autor mööda ajalooradu. Raamatus toodu peegeldab tema isiklikke tajusid ja arusaamist sellest maast. Selliselt ta seda nägi, sellisena õppis tundma ja nii sai sellest aru.
Minu teekond Austraaliasse algas ammu ja juhuslikult nagu paljud teisedki asjad meie elus.
Tormilised kuuekümnendad. Ei olnud enam Stalinit, tuli Hruštšov, Juri Gagarin lendas kosmosesse, Venemaal oli tunda vabaduse hõngu. Mässav ja pulbitsev noorus. Neid noori hakati hiljem uhkelt „kuuekümnendikeks” kutsuma.
Pärast süngeid stalinlikke aastakümneid tundus, et natukene veel ja me supleme kõikehõlmavas õnnes. Kõik päevad olid helged ja päikesepaistelised. Oli tahtmine teha midagi tõeliselt suurt. Ühed harisid, laulud suul, uudismaad metsikutes Kasahhi steppides, teised sõitsid „otsima õhtuvinet ja taiga lõhnu”, „lüürikud ja füüsikud” vaidlesid, kas kosmosesse lendamise korral peaks kaasa võtma sirelioksa või mitte, sest sõit tähtede poole oli juba otsustatud. Saalide seinad värisesid tormilistest aplausidest, millega üliõpilased tunnustasid oma uusi kangelasi – poeete-mässajaid. Kõigest õhkus romantikat ja lootust …
Olin just lõpetanud kinematograafiainstituudi ning juba jõudnud teha oma esimese filmi, mis sai laialdaselt tuntuks ja pälvis festivalidel auhindu. Tänu sellele filmile sain sõbraks Aleksei Adžubeiga1 ja olin Nikita Hruštšovi üks lemmikutest, mis – nagu toona tundus – kaitses mind elu kõikide raskuste eest. Pea kõik riigi kinostuudiod kutsusid mind tööle. Valisin filmirännakute romantika. Saatus avas mulle oma süle, kuid hinges kripeldas. Nooruse mässumeelsus püüdles millegi enneolematu poole.
Siinkohal pean kindlasti märkima, et kinematograafiainstituuti astusin juba pärast inseneriteaduskonna lõpetamist. Viimases tärkaski minus unistus saada filmirežissööriks. Tahtsin vändata filmi tuumapommi ajaloost. Sellest, kuidas see relv loodi maailma erinevates riikides. Teadlastest, spioonidest, poliitikutest … Seda enam, et teema oli tol ajal nii uudne kui ka ülisalajane.
Nii juhtuski, et katkestanud ühe hoobiga edukalt alanud lendutõusu, hülgasin oma igati kindlustatud elu, lahkusin stuudiost, üürisin toa keldrikorrusel, mille aknast nägi vaid poriloikudes solistavaid möödujate jalgu, ning töötasin kakskümmend tundi ööpäevas „Tuumasajandi”2 stsenaariumi kallal. See oli hullumeelne töö. Öösiti nägin unes tuumapommiplahvatusi, poliitikuid, spionaažikirgi. Unenägudes olin sinasõber selle maailma vägevatega. Nad pühendasid mind oma saladustesse ja tegime koos tulevikuplaane …
See kestis kaks aastat. Elasin nagu udus, haaratud loomehasardist ja teema uudsusest. Lõpuks sai stsenaarium valmis ning see hakkas oma elu elama. Sellest hakati kinoringkondades rääkima. Kõrgetel tribüünidel kõneldi sellest kui nõukogude kinematograafia saavutusest, milles jutustatakse „Vene teaduse vägevusest”.
Käesolev raamat ei ole koht, kus kogu lugu üksipulgi lahti rääkida. See on mõne teise raamatu teema. Kuid ma ei hakka varjama, et olin uhke ja õnnelik. Mind, noort režissööri, ootas ees imehuvitav töö.
Välk tabas ootamatult. Ühtäkki kutsuti mind parteiladviku ette ja anti mõista, et „ideoloogilistel kaalutlustel peab filmi Vene teaduse vägevusest filmima režissöör, kes on venelane”! Minu perekonnanimi ei olevat selleks sobiv …
Täna, enam kui veerand sajandit hiljem, suhtuksin ametnike sellisesse sõnavõttu tõenäoliselt rahulikult, filosoofiliselt, kuid tol ajal võttis see mu tummaks – nagu puuga pähe. Seda enam, et võimul ei olnud enam ei Hruštšovi ega Adžubeid, kelle poole oleksin võinud abi saamiseks pöörduda …
Loomulikult teadsin ma NSV Liidus eksisteerivast riiklikust antisemitismist, nägin selle avaldumisvorme, kuid minu elu oli selle hetkeni kulgenud nii, et see teema ei olnud mind isiklikult puudutanud. See oli esimene kokkupuude. Riik, mida armastasin, millele olin andnud oma noorusleegi ja ande, solvas ja alandas mind, nimetades mind faktiliselt madalama klassi inimeseks.
Kordan, see ei ole koht, kus rääkida üksikasjadest. See lugu oma üksikasjades meenutaks haaravat detektiivfilmi, kus kangelasteks ja antikangelasteks on paljud maailmakuulsate nimedega persoonid. Ütlen vaid, et minu vastus oli sama terav. Otsustasin riigist lahkuda. Seda enam, et olin just abiellunud neiuga Jugoslaaviast …
… Belgrad võttis mind vastu naeratuste ja soojusega. Kõiki vene keele rääkijaid koheldi siin nagu vendi. Ajalehed intervjueerisid mind, kolleegid kutsusid õhtusöökidele serbiapärastesse kafana’desse, kuid parimagi tahtmise juures ei suutnud nad mind aidata – tööd ei olnud. Kinostuudiod olid täis oma režissööre ja filme tehti väga vähe.
Mäletan, et soovides teha midagi head, helistati mulle kord kinostuudiost Dunav Film ning tehti ettepanek filmida kümmekond kolmekümnesekundilist reklaamklippi, lubades selle eest korralikku tasu, mis oleks võimaldanud muretut elu terveks aastaks nii mulle kui ka minu abikaasale.
Issand, kuidas ma solvusin! Ma ju sõitsin siia sooritama vägitegusid ja vallutama maailma! Saabusin, et rääkida maailmale nõukogude elust tõtt! Selle asemel tehakse mulle ettepanek filmida kilusid karbis! Lühidalt – ma keeldusin.3
Nii möödus aasta. Elasime naisega tema väikesest õpetajapalgast. Tema töötas, aga mina kirjutasin, ümbritsetud tubakasuitsust.
Ühel päeval ilmus ajalehes teade kogu Jugoslaaviat hõlmavast stsenaristide konkursist. Konkursi tingimused olid lihtsad – filmistuudio ostab konkursi võitnud stsenaariumi ära ja see võetakse töösse. Selleks ajaks olin just lõpetanud filmi „Katastroof” stsenaariumi − psühholoogiline draama slaavlaste elust. Kaotada ei olnud midagi ning saatsin selle konkursile.
Möödus veel mõni kuu ja ühel hommikul helistas mulle tuttav: „Oled tänaseid lehti lugenud?” − „Ei,” vastasin, „ei ole.” − „Mine siis välja, osta ja loe …”
Tuli välja, et minu „Katastroof” oli saanud ühe peapreemiatest! Lehed kirjutasid, et Jugoslaaviasse on ilmunud uus Vene stsenarist, kiideti väsimatult … Issand, kui rõõmus ma olin! Tundus, et elu sai taas hoo sisse.
Kuid olin nähtavasti unustanud, et eksisteerib selline universaalne asjandus nagu „juudi õnn”. Belgradi filmistuudio Avala Film, kus pidid toimuma minu stsenaariumi järgi vändatava filmi võtted, läks ootamatult pankrotti või oli mingites rahalistes raskustes, nii et võtted jäeti ära. Ainuke, mida stuudio sai teha, oli tasuda stsenaariumi autorile, mida ta ka tegi.
Jälle saabus, nagu öeldakse, hall argipäev. Taas istusin ja kirjutasin sahtlisse. Siiski, miski oli muutunud. Minu stsenaarium oli saanud kuulsaks, seda retsenseeriti Euroopa ajakirjanduses, kolleegide vastukaja oli hea, mind kutsuti … Ühesõnaga – mind oli märgatud.
Ühel kirjanduslikul kokkusaamisel tutvusin meeldiva abielupaariga Austraaliast – Ray ja Bob Slonekiga. Omamata mingitki sidet Venemaaga, valdasid mõlemad sellegipoolest vabalt vene keelt, mõlemad olid Melbourne’i ülikooli slavistikateaduskonna professorid ning olid sõitnud Belgradi ühele rahvusvahelisele sümpoosionile. Meie tutvus kasvas järk-järgult üle sõpruseks.
Sain alles hiljem teada, et Ray oli otse Belgradist rääkinud minust telefonitsi Austraalia ühele tolle aja juhtivale kinoprodutsendile ja publitsistile Phillip Adamsile. Temal tekkiski idee kutsuda mind kaugele mandrile tööle, seda enam, et tänu asjaolude juhuslikule kokkulangemisele oli ta just lugenud minu stsenaariumist Londoni ajalehtedest.
Nädala pärast helises telefon. San Sebastianist helistas mulle Melbourne’i rahvusvahelise filmifestivali direktor Erwin Rado. Ta oli minuga kohtumiseks valmis Belgradi lendama ning küsis, kas mul on kokkusaamiseks aega.
Kohtumine toimus. Ta oli väga võluv inimene, päritolult ungarlane, kunagine muusik. Meie vahel tekkisid peaaegu kohe sõbralikud suhted. Ta rääkis, millise mulje oli talle minu stsenaarium jätnud, ja küsis, ega mul uusi huvitavaid mõtteid ja ideid ole.
Vastasin