Hallid laulud
Hall laul
Nad puuri mind kinni pandsid —
Ei tea mispärast ehk kus —
Nad puuri mind kinni pandsid
Ja laulja nime mul andsid,
Nüüd nutab mu igatsus.
O päike, miks kutsud ikka? —
Mu laul on uiutaw, hall —
O päike, miks kutsud ikka
Teed üles otsata pikka?
Sest ees on warwadest wall.
Kesk helide halli sõudu —
Las sääl kõik lõpmata läeb —
Kesk helide halli sõudu,
Täis sõnade mõttepõudu,
Et uiutus üksi jäeb.
Igatsus
Rändawate wete ääres,
Rändawate wete ääres,
Palukmarja warte süles
Üksi karjapoisi pasun
Laulu luikab pilwi üles —
Ja nii kostab ikka tasa
Metsast laulu suma:
Wii mind ühes, wii mind ühes,
Kauge, meelitaw kuma.
Ja ta luikab oma laulu
Palukmarja warte süles,
Ja nii ärdselt kuulab süda,
Punub häältest rada üles
Rändawate wete ääres —
Rändawate wete ääres,
Nagu karjapoisi pasun —
Wii mind ühes, wii mind ühes,
Kauge, meelitaw kuma.
Kui ometi…
Kui ometi kõik nii ükskõik ei oleks
Nii hallid on eksija teed —
Kui ometi kõik nii ükskõik ei oleks
Ja hingetiiwad nii kütkes poleks
Kesk janu, kus lõppend kõik weed.
O, eksijad eneses meresid loowad —
Hall janu on eksija sees —
O, eksijad eneses meresid loowad,
Kõik mered siis eneses tühjaks joowad —
Ja kõrbe on ikkagi ees.
Ja edasi siisgi weel sammud läewad —
Hall janu, see edasi aab —
Ja edasi siisgi weel sammud läewad,
Ja mõtted õndsaid oasesid näewad,
Et kõrbe kord otsa weel saab.
Palwe
Kuldne päike,
Sinule tuksub mu igatsus
Sügawal südames,
Kui otsata tee
Läbi kaduvuse sõuda
Alati noorudes
Sinule wastu, mu armastus,
Kui otsata tee,
Kuldne päike.
Waikne valgus,
Sügawal südames sinule
Endusi leekima
Lõi kujunew loit,
Suremata sulle rinnas ärkas
Lapsejutt sonija:
Wõta mind, emake, endale,
Kui kujunew loit,
Waikne walgus.
Anna tõusta
Mureta kuldses külluses
Jlule õitsema
Kui walguse laul,
Läbi tuimunud meelte minna
Seemet külwama
Rõõmule helides
Kui walguse laul,
Kuldne päike.
Mu tunded…
Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes läewad elu halli teed
Ning wiisi otswad kuldsest kroonist,
Mis kinni katsid mure weed.
Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes sala kutset kuulewad
Ning unenäos oma krooni kandwad,
Ning päewal eksi rändawad.
Mu tunded on kui kuningalapsed,
Kes koju ei ialgi saa
Ja siisgi oma teed ei jäta
Nii iseendas otsida.
Üksi-jäänud
Nad lähewad kui kurwad õndsad ikka,
Nad armastawad üksi halli teed
Kesk lagendikku igawiku pikka,
Kus awarustest saiwad köitwad keed.
Nad otsiwad kõik oma jumaluse randa,
Kõik üksi jumalaga jätmiseks
Nad suutvad enesele ohwriks anda —
Ja läewad siisgi, läewad matmiseks;
Ja tasa viimast unesärki kinni katab,
Kui ikka puhkamiseks pehme muld,
Ja tuul kõik ohked oma merde matab,
Kõik kustutab kui kaua wubisenud tuld;
Ja üksi nende hallid mõtted jäewad,
Need õndsad mõtted, kurwad hallid teed,
Ja kes neid leidis, kõik need ikka läewad,
Neil awarustest saiwad köitwad keed.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.