APRIKOOS JA TÕRV
AKNAST PAISTIS KIRIKUTORN. Selle tipus troonis tuhmilt hõbedane kukk, mille seljas istus vares. Viimast oli Rene palju kordi näinud, kukke üksnes piltidelt. Eelkõige aabitsast, millest ema talle visalt tähti õpetada püüdis. Metallist kodulind oli tobe, paks ja lootusetult, lausa vihale ajavalt lennuvõimetu.
„Ei saa salata, et kahtlustan autismi, kuid diagnoosimine jäägu spetsialistide ülesandeks. Mida varem te nende poole pöördute, seda tõhusam on abi,” selgitas arst leebelt.
Ema sõrmed keerutasid käekoti sangasid. Maokirja säbrune kunstnahk oli kohati pragunenud, paljastades pruunika kartongi.
„Ehk on ta lihtsalt hilise arenguga? Rene on enamjaolt täiesti tavaline laps, ainult vahepeal lööb nagu mingi seina ette, mingi jonni või…” Rene oli kuulnud ema palju kordi sarnaseid sõnu lausuvat.
Siinsamas kabinetis valges kitlis naistele, ruudulise vahariidega köögilaua taga oma sõbrannadele, telefonitsi vanaemale. Kord oli tema toon kahtlev, siis jälle veenev ja mõnikord harva sõjakaski.
Praegu tajus arst just viimast.
Temagi võttis talitsetud, ent siiski ründava hoiaku: „Me ei hakka siin spekuleerima, kuid on selge, et asjaga tuleb tegelda. Ma annan saatekirja. On küllalt juhtumeid, et õigel ajal jaole saades jääb raskem vorm välja arenemata. Üksikud ilmingud ei sega sel juhul normaalset elu. Valehäbi tundmine, enese süüdistamine või probleemi eitamine on halvim, mida te oma lapsele teha saate.”
Doktor lõpetas jutu taas malbelt vannutavas toonis. Kõrvallaua taga istuv medõde naeratas sunnitult Renele, vältides mõlema täiskasvanu pilku. poiss pööras näo taas akna poole.
Vares kuke seljas pistis noka tiiva alla, kõhvitses ennast, kaotas korraks tasakaalu, balansseeris tiibadega lehvitades ning jäi siis, pea viltu, alla tänavale vahtima. Vares oli küll kogult väiksem, aga kukest iga kell üle.
„Kooli ta siis veel ei lähe?” küsis ema.
„Ootame-vaatame. Enne kevadet pole meil ju vaja veel midagi otsustada, kuid harjutage ennast mõttega, et ehk pole tavakool Renele kõige kohasem. Jälgige tema arengut ja märkige tähelepanekud üles. Sellest võib palju kasu olla.”
Rene jättis oma tähelepanekud meelde. Tal oli väga hea mälu.
KODUS, KUI EMA MAGAMISTOA suletud ukse taga isale summutatud häälel tänasest visiidist aru andis, läks Rene töötuppa. Isa fliisjakk toolikorjul lõhnas tubaka järele. Koguduse humanitaarabist saadud arvuti avanes vaikse sooja surinaga. Neil oli nüüd interneti püsiühendus. Rene tippis otsingusse „autism”. Suured rohelised silmad lõid ekraani külmas kumas hiilgama. pilk tumenes ja kahvatus vastavalt sellele, kuidas muutus lahti rulluvate artiklite taust. poiss luges hoolikalt ja jättis meelde. Kui Rene silmad kinni pani, nägi ta ühe lehekülje kolmanda lõigu alguses sõna „külmkapiema”. pilt suletud laugudel oli pahupidi: lehekülg must ning kiri valge.
Laps kuulatas.
Ema valjemaks muutunud hääl oli vinguv ja ärritas last. Uus sõna meeldis Renele. Ta jättis meelde.
KAHE AASTA PÄRAST, 1992. aasta sügisel läks Rene siiski tavakooli. Küpsuskatsetel oli ta jäänud tummaks lugemisülesande juures. hiljem oli ta vaikimistaktikat jätkanud, vastates püüdlikele õpetajannadele vahelduva intervalliga: kord kahe, siis jälle kolme küsimuse järel, suurendades vahet teise ringi lõppedes ehk pärast 14. küsimust. Sealt edasi kavatses ta vastata igale neljandale ja üheksandale küsimusele, kuid naiste kannatus katkes.
Õpetajannad olid küll vilunud, ent ametile omaselt lihtsameelsed ja idealistlikud, ega tahtnud ennast nii kergesti lööduks tunnistada.
Pahaaimamatul ja riukalikul moel oskasid nad seisu Rene vastu käänata.
Hetkel, mil poiss parasjagu vaagis, kas järelküsimust „eks ju?” lugeda eraldiseisvaks, nagu pikk kõnepaus võimaldas, või mitte, ohkas üks naistest: „Laps hakkab väsima. Meil tuleb formaalselt veel mõned kujunditega harjutused teha, kuid pole mõtet vaest poissi pikalt kiusata.”
Alatu käik tekitas Renes viha.
Vaid äsja kogetud alavääristamise tõttu valis ta järgmistes ülesannetes ilmeksimatult välja analoogsete piltidega kaardid. Oranžid luitunud rebased, sinised täringud, ebaloomulikult ümarad õunad olid peagi möödanik. Nüüd lükkasid kõige vanema naise pisut pundunud käed Rene ette kaarte kolm- ja nelinurkadega.
Hiljem oli poiss leidnud kujundist puuduva osa kümne valikuvõimaluse hulgast. hulknurgad papptahvlitel olid muutunud järjest keerukamaks ja üle laua istuvate naiste – Rene vihkas titalikku sõna „tädid” – segadus suuremaks. poiss haistis seda õhust.
„Ta käis meil eelkoolis, seal ma midagi taolist küll ei märganud! Jumala eest, ta ei osanud õieti pliiatsitki hoida,” sosistas üks kollases kampsunis naine oma kaaslasele vabandavalt, suutmata häält piisavalt summutada.
Õpetajannad vahetasid pilke ja laual lebavaid kaarte. Rööpkülikuid asendasid nüüd ruumilised kujundid. poiss viis neid kokku pinnalaotustega. peaaegu sama napisõnaliselt kui Rene lükkas kõige vanem naine seejärel tema ette lehe arvudega ja päris, kas ta numbreid ja tehtemärke tunneb. poiss pidas vajalikuks noogutada. Siis oli Rene lahendanud ülesandeid, palju ülesandeid.
Poiss polnud märganud prillidega nooremapoolse mehe sisenemist, ent ta oli tundnud uut lõhna. Selle aistingu peale pöördudes oli Rene silmanud hallikasrohelist peente sinepikollaste joontega triiksärki oma selja taga. Mees oli levitanud tõrva, aprikoosi – et need olid just tõrv ja aprikoos, mõistis Rene alles aastaid hiljem – ja veel mingi erutava aroomi hõngu. Mees oli tuimal pilgul jälginud poisi arvutamist. Siis oli ta asetanud lauale uue lehe, sedapuhku tekstülesandega.
Rene luges, arvutas viivu ja kirjutas: 27.
„Milles küsimus! Võtke vastu, pärast tänate mind, kui olümpiaadidelt esikohad tulevad,” oli mees õpetajannadele öelnud.
Seejärel oli ta poisile pilkugi heitmata välja jalutanud. Renel tekkis vastupandamatu kiusatus sellele ükskõiksele, huvitavalt lõhnavale inimesele meeldida. Nüüd ta tahtis kooli minna.
„Siin saab olema sinu klass,” oli rõõmsalt elevil ema näidanud talle koolimajast lahkumise eel üht ust pika koridori alguses. „Jäta meelde, et sellel on täht B ehk seljakotiga mees – mäletad, me õppisime. Nõnda sa ei eksi ära,” oli ema pisut murelikult lisanud.
Rene proovis ruumides haista magusmõrkjat lõhna ning viivuks tundus talle, nagu oleks seda õhkunud ühe ukse alt. Siis astusid nad jahedast hoonest murenenud plaatidega paraadtrepile, kus väikelinna sumbunud varasuvi, ere valgus ja sajad lõhnad neile hingematvalt vastu tulvasid.
KOOL
LÄKS SIISKI NII, et õpetajad tänasid endamisi saatust siis, kui Rened koolis polnud. Et poiss oli nõrga tervisega, tuli seda tihti ette. Rene kohalolu andis klassis tunda ka siis, kui ta sõnatult uksepoolse rea esimeses pingis istus. Näis, nagu oleks tema liikumatust seljast õhkunud teistesse lastesse ärevust: isegi nonde ninasõõrmed tundusid õieli olevat. Nad käitusid ettearvamatult ja läksid kergesti jagelema, tõstsid iga tühiasja peale nurinat, kaebasid üksteise peale ega suutnud keskenduda.
Ehkki Rene andis igati välja nohiku mõõdu, ei kiusanud teda selles muidu nii riiakas ja maast-madalast intriigiderohkes kambas keegi. Kaaslased käisid temast, teistest kaks aastat vanemast kenast tummast poisist võõristades mööda. Ent kui grupitöödes tõrguti haisvate riietega Maunot enda sekka võtmast, siis Rene puhul ei protesteerinud keegi. Mõnikord kirjutas Rene õiged vastused kohe paberile, tuues oma meeskonnale võidu, teinekord jäi ta aga osavõtmatuks ning plõksis pastakaga kindlas rütmis seni, kuni õpetaja närv katkes. parima tulemuse klassiõpetajaga andis sagedus kuus-kakskuus, kunstiõpetajaga jällegi viis-neli-kaks-viis-neli-kaks. Rene teadis, et kui tal vaid jätkub visadust pisikest hõbedast nuppu vajutada, saadetakse ta peagi alumisele korrusele.
Teine võimalus oli vahtida ülesandeid kalapilgul või kirjutada vastuste lahtrisse seda, mis parasjagu pähe tuli: „riidepuu”, „ kaks kilomeetrit” või „kährik”. Võis ka joonistada. Võimalusi jõuda lõpuks prillidega mehe kabinetti oli mitmeid, ehkki nendele võis eelneda tüütuid lülisid, nagu abiõpetaja või mõni teine Rene jaoks väljakannatamatu naisterahvas.
Õpetaja