Ohtlikud kemikaalid töökeskkonnas. Silja Soon

iret Kaljula

      Ohtlikud kemikaalid töökeskkonnas

      Sissejuhatus

      Lapsepõlves räägiti meile, et pärast seenelkäiku tuleb pesta käsi, sest kõik seened ei ole toorelt söödavad. Sageli kipume aga unustama, et pärast kemikaalidega kokkupuutumist peab samuti pesema käsi ja ka nägu. Ikka ja jälle tuleb tööandjatele põhjendada, miks peab töötajatele tagama kätepesu võimaluse. „Kus see nõudmine kirjas on?” küsitakse seepeale.

      Samuti võib töötaja olla imestunud, et pärast detailipesu kemikaalivannis peab ta ilmtingimata oma käed korralikult üle loputama.

      Meid ümbritsevas keskkonnas, loomulikult ka töökeskkonnas, kohtab ohtlikku mõtteviisi, mis võib varem või hiljem kurjasti kätte maksta. Nimelt on paljudel inimestel ohust üsna lihtsustatud arusaam: ohtlik võib olla vaid see, mida on võimalik näha ja käega katsuda. Ohte, mida palja silmaga ei näe ja mille mõju ei ilmne kohe, vaid alles hiljem, justkui polekski olemas.

      Mõningate kemikaalide mõjust ollakse küll rohkem kuulnud. Tõenäoliselt mäletavad kõik keskealised ja vanemad inimesed hirmu, kui kraadiklaas läks katki ja elavhõbe sattus põrandaprao vahele – nii võis saada elavhõbedamürgistuse.

      Küll aga ei teatud seda, et nõukogude ajal lisati maalrivärvidesse pliid (ilmselt värvide vastupidavuse suurendamiseks), millest mürgisemad on ainult kaadmium ja elavhõbe. Nii võis maalrina töötanud inimene koos arstiga kaua oma tervisehäirete põhjusi otsida ja pahatihti need leidmata jäidki. Küllap olid arstide teadmised toksikoloogiast veidi kõikuvad ning harvu ja ebatüüpilisi mürgistusjuhtumeid ei tuntud lihtsalt ära.

      Meenub aastatetagune loeng hematoloogiast (teadus verehaigustest ja nende ravist), kus õppejõud tutvustas järjekordset haigusjuhtu. Ühes sovhoosis sai kahekümnendates eluaastates noormees ülesande kühveldada käsitsi mingi hunnik teise kohta. Loomulikult tegi ta seda ilma kaitsevahenditeta. Kuidas võikski väikest roosat graanulihunnikut ohtlikuks pidada? Kolm kuud hiljem jõudis kehva enesetundega noormees haigla sisehaiguste osakonda ja uuringutel leiti tal äärmiselt halb verepilt: patsiendil peaaegu puudusid punased verelibled.

      Arstid jõudsid haiguse põhjusele küll veel jälile – ta oli kühveldanud mürgist taimekaitsevahendit –, ent oli juba liiga hilja. Noormees lahkus manalateele.

      Paraku peab tunnistama, et vaatamata teadlikkuse kasvule ja ühiskonna arengule ei ole veel praegugi hõiskamiseks põhjust. Kolleeg nägi kutseharidusasutuses, kuidas noored ehitaja- ja maalrihakatised tegid õppejõu juhatusel paljakäsi tööd, kasutades lakibensiini (ingl white spirit). See süütuna näiv läbipaistev vedelik, mida sageli värvide vedeldamiseks ja pintslite puhastamiseks kasutatakse, on aga ohutuskaardi andmetel tuleohtlik ning allaneelamisel või hingamisteedesse sattumisel võib olla surmav.

      Kolleeg küsis, kus on hingamisteede kaitsevahendid ja kindad ning miks töötatakse ohtlike kemikaalidega tervist kaitsmata. Õppejõu vastus oli üllatav: „See pole ju kemikaal, see on white spirit!”

      Silja Soon

      Keskkonnale ohutu kemikaal ei pruugi olla veel tervisele ohutu.

      1. Mis on ohtlik kemikaal?

      Ohtlik on selline kemikaal, mis oma omaduste tõttu kahjustab keskkonda, tervist või vara. Rõhutagem, et olulised on aine omadused, mitte kogus. Nii ei saa parketile voolanud ja seda kahjustanud vett lugeda ohtlikuks kemikaaliks, sest parketti ei rikkunud mitte vee omadused, vaid selle kogus.

      Kemikaaliseaduse kohaselt on kemikaali käitlemine kemikaali valmistamine, tootmine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine, kättesaadavaks tegemine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus.

      Igasugune kemikaal, olgu see siis rohkem või vähem ohtlik, peab olema pakendatud originaaltaarasse või taarasse, mis on märgistatud nii, et teave pakendis oleva sisu kohta oleks üheselt arusaadav ja mõistetav. Kemikaale ei tohi mitte mingil juhul ümber villida toiduainete taarasse!

      Täpsed nõuded, kuidas peab pakend olema märgistatud, on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist; ingl Classification, Labelling, Packaging, edaspidi CLP-määrus) artiklis 17.