Anna Haava
LAINED
KUULSID SA EHK LAINTE LAULU?
Kuulsid sa ehk lainte laulu,
Mis nad udu hämarusel,
Pikkerpilli puudutusel,
Tuulte, tormi tõusemisel
Kuuldawale kohisewad?
Ehk mis koidul kuulutawad,
Päikesele pajatawad,
Wahest weidi wallatawad,
Ehahiilgel unistawad,
Tähtewalgel sosistawad?..
Ise sõudwad kaugemale —
Ikka igawiku poole…
ÜKS ON MINUL PÜHAM KODA!
Üks on minul püham koda —
Minu wanemate maja! —
Waikne, lihtne Eesti talu. —
Süda tahab seisma jääda
Õnnes! – walus! – mälestades
Waikist, lihtsat Eesti talu!
Armastus sääl ehtis elu —
Oli waikne, püha luule —
Waikses, lihtsas Eesti talus.
Oh – nii wara lahkusite,
Kalmu alla kadusite,
Isakene! emakene!
Ei saan'd Teile tänu tuua,
Armastusel andid anda —
Isakene! emakene!
Lahkusite alla hauda,
Kadusite kalmu alla —
Aga armastus jäi siia!
See mu südames nii süttib,
Ilutseb nüüd minu hinges,
Kuni jätkub elupäiwi…
KEWADE IGATSUS
Tõuse, tule, kewade!
Ärka, õiekuu, ülesse!
Too põuue leekiwat, püha tuld,
Loo särawaks lilledeks põrm ja muld!
Tõuse, tule, kewade!
Ärka, õiekuu, ülesse!
Tee kauniks mu kallis kodumaa,
Loo õilmid ja ehtid meil' otsata!
Tõuse, tule, kewade!
Ärata uinujad ülesse —
Too Eesti elusse püha tuld,
Loo särawaiks lilledeks põrm ja muld!
Too tagasi wõõrdunud wennad, õed,
Kellel wiisiks on wõõras keel, wõõrad teed,
Kes eksiwad kaheldes siin ja sääl,
Too tagasi – wägew on looduse hääl!
Tõuse, tule, kewade!
Küll hõiskame wastu siis sinule!
EI OLE UNENÄGU SEE
Ei ole unenägu see,
Et Eestlas elu weel,
Ei waiki taaralaste laul
Weel Lääne kallastel.
Las’ nõrgad waimud walguda
Küll wõõra woodesse —
Kui surnud sõpru waiksesti
Neid taga leiname.
Kuid leinas ei me seisma jää,
Sest meie käes on töö!
Ehk peitku pilwed päikse teed,
Ei siisgi pole öö!
Küll truuks meil jääwad tugewad
Ja waimus wahwamad,
Kel südamed on soojemad
Ja silmad särawad!
Meil kõigil üks on ülem töö,
Üks kaunim siht meil ees,
Et kosuks, hiilgaks isamaa,
Kui pärli päikse käes;
Et lehwiks, helgiks emakeel
Kui eha helinad!
Ja kostaks taaralaste laul
Kui maru mürinad!
– Oh tõuskem – ennast ehtigem!
Uus päew on tulemas!..
Ja wägew kewadine torm
On kaugel mühamas…
TÕRKUMINE
Surm koputas, kutsus mind omale —
Kuid mina ütlesin: „Ei!”
Hulk elu-julgust ja – jõudu mul weel,
Seepärast ma minna ei wõi.
Siin elu-waewast ja – wõitlusest weel
Ma tahaksin osa saada,
Siin tahaksin nutta ja naerda ma weel
Ja loota ja kannatada.
Surm tulgu, kui tahab, üks teine kord,
Kui rohkem wast raugenud ma…
Kuid nüüdseks mu wiimane sõna on,
Et minust ei minejat saa.
SA PÜHI ÄRA SILMAPILGUKS
Sa pühi ära silmapilguks
Su palgilt leinapisarad
Ja kuula, kuidas lõuuatuuled
Ju läbi laante kohawad.
Sa kuula tuhatkordseid hääli,
Mis lehwimas on looduses,
Sa aima, mõista saladusi,
Mis warjul luule kõrguses.
Sa punu pärgi päiksepaistest,
Loo laule lilleõiedest,
Kõik ilmuta, mis leiad kaunist
Sa inimeste südamest.
Sa pühi ära silmapilguks
Su palgilt leinapisarad —
Sest igawese elu hääled
Sul läbi hinge kohawad.
MÄGEDE PÕUES
Mägede põues puhkab järw —
Suur, sügaw, sinine,
Kui oleks taewas heitnud end
Ta wilu woodesse.
Mägede põues —
Metsroosid, uhked palmipuud
Ta kaldal kaswawad,
Ja läbi laante laiad jõed
Ta hõlma tõttawad.
Mägede põues —
Oh seda päiksepaistet sääl!
Oh haljust, õitsemist!
Ei tea talw, ei tule torm
Sääl häwitama wist.
Mägede põues —
Sääl laulwad lained lugusid
Ja õhud heljuwad
Ja aimamata