Küti kadunud õnn. Friedrich Reinhold Kreutzwald

p>Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Küti kadunud õnn

      KÜTI KADUNUD ÕNN

      Ükskord olnud üks niisama osav kui õnnelik kütt, kes, kui ta metsa läinud, olgu suvel või talvel, iial rohke saagita tagasi ei tulnud. Mis temale parajal kaugusel silma ette juhtunud, kas lind või neljajalgne elajas, oli niihästi kui tema kotis, sest et tema laeng iial tuulde ei läinud, vaid otsekohe looma külge, keda ta tappa tahtis.

      Ühekorraga – ei tea, kes temale selle kurja tembu oli teinud – kadunud kütil endine õnn; linnud ja neljajalgsed põgenenud kaugelt tema eest, ja kui ta kogemata kellegi ligi saanud, et püssilaeng elajasse oleks võinud puutuda, läinud laeng iga kord tuulde. Küll märganud kütt sedamaid, et tema püssiga enam seatud korralist lugu ei ole; ta uhtunud ja ohatanud püssi igal viisil, matnud kolmeks päevaks ukseläve alla, kus naisterahvad üle käinud, aga ükski abitükk ei tahtnud aidata. Nõnda olnud ta juba rohkem kui nädalapäevad risti ja põigiti mööda metsi hulkunud, iga päev mõned paugud tuulde põrutanud, ometi ei saba ega sarve, ei sulge ega karva kotti saanud.

      Nukral meelel läinud ta ühel õhtul metsast tulles kõrtsi, tahtnud muretuju jahutuseks paar suutäit viina võtta, aga ka viinal ei olnud maitset. Seal toppinud ta tubakat piipu, pannud piibule tuld peale ja istunud kõrtsilaua taha oma nosu suitsetama. Silmi kogemata üles tõstes näinud ta teise võõra mehe nurga pool laua otsas istumas, kellel ei piipu suus ega õlletoopi laua peal ees ei olnud, vaid mees tõmmanud kriiditükiga kriipsukesi lauale, lugenud neid vahetevahel, kustutanud ära, teinud uued kriipsud asemele, kui oleks temal kes teab kui suured asjad kokku arvata.

      Kui sedaviisi tükk õhtut läinud, lasknud kütt enesele toobi õlut anda, miska ta vahel kuivanud suud kastnud, siiski üht sõna ei rääkinud, vaid mõtetega aega viitnud, nõnda kui teine mees oma kriipsude arvamisega. Kõrtsmik astunud kaubakambrist ja küsinud:

      „Külamehed, kui teil tahtmist ei ole midagi enam minu käest võtta või ööseks siia jääda, siis tehke minekut, ma tahan kõrtsiuksed kinni panna ja magama heita.“

      Kütt kostnud: „Anna, vennike, veel aega piipu toppida ja tuld peale panna, siis lähen ma koju.“

      Kui nimetatud talitus toimetatud, võttis ta oma püssi nurgast, jättis jumalaga ja läks toast välja. Sõna lausumata käis võõras mees tema kannul, kes, nagu kütt ukse ees kuu valgel tähele pannud, rohkesti peaosa temast pikem oli ja ühe jala peal natuke lonkas. Natuke maad edasi minnes näinud kütt, et külamees temaga sedasama teed läinud, jäänud seisatama ja küsinud:

      „Kas läheme ehk ühte teed?“

      Võõras mees kostnud: „Võib-olla! Minu tee läheb igale poole, kust jälgi ees leiab, olgu pahemat või paremat kätt.“

      Kütt ütelnud: „Minu tee läheb otsekohe koju.“

      Võõras mees kostnud naeratades: „Ükspuha, siis tulen sind tüki teed saatma, sest et minul kodu ikka seal on, kuhu ma parajasti juhtunud.“

      Edasi minnes küsinud kütt, mis kriipsusid tema seltsimees kõige õhtu laua peale tõmmanud ja neid kokku lugenud. Võõras mees kostnud lühidalt: „Tänaseid päevatalitusi, misjuures ühe leidsin puuduvat, sellepärast pean ruttama, enne kui kesköö kätte jõuab, et veel üht kala püüda.“

      „Siis olete vististi kalamees?“ küsis kütt.

      Võõras kostis: „Sedamööda kuidas lugu juhtub, olen ma kalamees, linnupüüdja või mis minust muud tahetakse. Seadust mööda pean ma alati teiste inimeste teenistuses oma kingi kulutama. Aga ütle mulle, külamees, mispärast sina nii nukral meelel oled, et sul kõrtsis viin ega õlu ei tahtnud maitseda?“