Kuidas üks vaenelaps kogemata õnne leidis. Friedrich Reinhold Kreutzwald

p>Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Kuidas üks vaenelaps kogemata õnne leidis

      KUIDAS ÜKS VAENELAPS KOGEMATA ÕNNE LEIDIS

      Kord elas kehv päeviline, kes koos oma naisega päevast päeva vaesel viisil oma pead toitis. Kolmest lapsest oli noorem, üks poeg, järele jäänud, kes sel ajal üheksa aastane oli, kui vanemad teineteise järel mulda viidi. Poisikesel ei olnud paremat nõu, kui heade inimeste uste eest leivapalukest kerjama minna. Aasta pärast juhtus ta ühe nõuka peremehe talusse, kus sel puhul karjapoisikest tarvis oli. Peremees ei olnud küll kuri, aga püksid seisid naise jalas, kes kui tulehark kõigi üle majas valitses. Kuidas vaeselapse käsi siin käis, võib igamees arvata. Peksmine, mis ta iga päev sai, oleks kolmele enam kui küllalt olnud, kuid leiba ei antud iial nii, et kõht täis oleks saanud. Aga et vaesellapsel midagi paremat loota ei olnud, pidi ta häda kannatama.

      Õnnetul kombel oli üks lehm ühel päeval karjast ära kadunud. Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa ühest paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. Ehk ta küll teadis, mis lugu tal seljaga kodu saab olema, siiski pidi ta pärast päeva karja koju ajama. Päike ei olnud veel kaua taeva servast vajunud, seal kuulis ta juba perenaise häält:

      „Laisk koer! Kuhu sa karjaga jääd?“

      Ei aidanud siin pikem kõhklemine, kui aga kiiresti koju ja kepi alla.

      Ehk küll juba õhtuhämarik käes oli, kui kari õueväravasse jõudis, oli terase perenaise silm kohe ühe lehma puudu leidnud. Sõna lausumata tõmbas ta aiast ligema teiba, millega poisikesele selga hakkas virutama, nagu tahaks teda peeneks tampida. Tulises vihas oleks ta poisikese surnuks nottinud või ta eluaegseks sandiks teinud, kui peremees, kisa ja nuttu kuuldes, halastuse pärast väetile appi ei oleks jõudnud. Et ta tigeda naise kombeid põhjani tundis, sellepärast ei usaldanud ta järsku vahele minna, vaid püüdis vahemehe kombel lepitada. Ta ütles poolpaludes:

      „Jäta ta jalaluud murdmata, et ta võib kadunud lehma minna otsima. Sellest saame enam kasu kui tema surmast.“

      „Tõsi küll,“ ütles perenaine, „ega raibe ometigi kallist lehma ei maksa,“ andis siis veel mõne kibeda vopsu kauba peale ja saatis ta metsa lehma otsima. Ähvardades lisas ta veel juurde:

      „Kui sa lehmata tagasi tuled, siis peksan ma sind surnuks.“

      Nuttes ja oiates läks poisike väravast välja, otsekohe metsa, kus ta päeval karjaga oli olnud, otsis kogu öö mööda metsa, aga ei leidnud kuskilt lehma jälgi.

      Kui teisel hommikul päike koidu rüpest tõusnud, oli poisikesel nõu peetud ja otsus. käes. Ta ütles: „Saagu minust mis saab, aga koju ma enam ei lähe.“ Nende sõnadega andis ta kandadele head nõu ja jooksis joonelt ühtepuhku edasi, nõnda et kodu tal selja taha jäi ja iga sammuga kaugus kasvas. Kui kaua ja kui kaugele ta nõnda oli jooksnud, seda ei teadnud ta isegi, aga kui tal viimaks jõud rauges ja ta otsegu surnu maha langes, seisis päike juba pea lõuna kõrgusel. Viimaks ärkas ta raskest unest ja märkas, nagu oleks veemärga tema suus olnud. Silmi laiali ajades nägi ta ühe väikese vanamehe pika halli habemega enda ees seisvat, kes parajasti lähkrile prunti tahtis peale panna.

      „Anna mulle veel juua!“ palus poisike.

      „Tänaseks on sulle sest küllalt,“ kostis vanataat. „Kui mu teerada mind kogemata siia ei oleks toonud, siis oleks see sul vist viimane magamine olnud, sest sa olid juba poolsurnud, kui ma su leidsin.“

      Siis nõudis vanataat poisikeselt pikemat otsust, kes ta pidi olema ja kuhu ta tahtis minna. Poisike rääkis kõik oma elujuhtumised sest ajast, kui ta võis mäletada, kuni eileõhtuse peksuni, ja kuidas ta selle peale pakku oli läinud. Sõna lausumata ja sügavas mõttes oli vanataat tema juttu kuulanud, ja kui poiss tüki aega vait oli seisnud, ütles vanamees tõsise sõnaga: