Tark mees taskus. Friedrich Reinhold Kreutzwald

>

      Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Tark mees taskus

      TARK MEES TASKUS

      Ükskord oli üks noormees teed käies suure kivi äärde maha istunud lõunat võtma, ja kui ta kõhu sai täitnud, sirutas ta oma väsinud liikmed murule pikali, pead kivi vastu toetades.

      Naljakad unenäod olid teda magades mängitanud, kus nagu üks madal pirisev hääleke ühtepuhku tema kõrvu oli laulnud. Aga mis veel imelikum, ka pärast ärkamist ei lõppenud pirin otsa, vaid kostis edasi. Hääleke näis mehe arvates kivi seest või kivi alt tulevat. Mees pani kuulates kõrvalehe kivi külge ja kuulis nüüd selgesti, et pirin kivist tõusis. Terasemalt pirinat tähele pannes hakkas mees aegamööda ka sõnu märkama:

      „Õnnelaps! Päästa mind igavast pikast vangipõlvest! Juba seitsesada aastat kannatan nõia väel siin rasket piina, mis siiski mul elu ei lõpeta. Sina oled suure-ristipäeva hommikul päikese tõusul ilmale tulnud ja sina üksi võid mind vangist päästa, kui sul head tahtmist aitamiseks juhtuks olema.“

      Noormees kostis kahtlikult: „Kes teab, kas ramm tahtmisega ühte jookseb! Räägi mulle esiteks oma viletsust pikemalt ja õpeta siis, mis ma sinu päästmiseks pean ette võtma ja tegema?“

      Varjul hääleke ütles: „Lõika kolme mõisa piirilt üks sõrmepaksune ja vaksapikkune pihlaka oks, võta siis paar pihutäit nõiakollaseid ja kaetisrohtu, sütita need pihlaka okstega üheskoos põlema ja suitseta nendega, üheksa korda vastupäeva kivi ümber käies, kivi igalt poolt, et vähemat paigakest suitsetamata ei jää: küll siis pääsevad minu vangistuse väravad, et ma jälle päikese paistele ja tuuleõhku tagasi saan. Minu tänu sinu heategemise eest peab põhjatu olema, sina pead minu läbi suureks meheks tõusma.“

      Mees seisis natuke aega mõttes ja ütles siis: „Ligemist hädas aidata on iga ristiinimese kohus; ehk ma küll praegu ei või teada, kas sina üks hea või kuri vaim oled, tahan ma sind ometigi sinu hädakitsikust päästa. Aga enne kui ma seda teen, pead sa mulle kindlasti tõotama, et sinu lahtipäästmisest kellelegi ristiinimesele kahju ei pea sündima.“ Kivi vang tõotas vandega noormehe soovimist täita ja tõotas teist korda oma endised lubamised päästmise palga tasumise pärast.

      Nüüd läks mees metsa tarvilisi abipuid ja rohtusid suitsetamise tarvis otsima. Õnneks teadis ta kohta, mis sealt liig kaugel ei olnud ja kuhu kolme mõisa piirid kokku jooksid. Siiski viivitas teda tarvilike asjade otsimine teise päeva lõunani, nõnda et ta vast natuke aega enne õhtut kivi juurde tagasi jõudis.

      Tükk aega pärast päeva veeremist hakkas ta kivi suitsetama, käis õpetust mööda üheksa korda vastupäeva kivi ümber ja kandis hoolt, et pisemat osakest kivist suitsetamata ei jäänud. Kui ta praegu üheksandat ringi sai lõpetanud, kärgatas üks äkiline pauk, kui oleks maapind ühest ära põrunud, selsamal silmapilgul kerkis suur kivi ja tõusis kolme sülla kõrguseni. Üks väike mees kargas kui tuul kivi august välja ja pistis jooksu, et jalakannad välkusid. Aga ta ei olnud veel viit sammu mulgu äärest eemale jõudnud, seal langes kivi oma vanasse pesasse tagasi, päästjat ja päästetut tolmu ja prügiga kinni kattes.

      Natuke aega hiljem tuli kivi alt päästetud vang päästja juurde tagasi, võttis tänades tema kaela ümbert kinni ja kippus tema kätele ja jalgadele suud andma, mida aga noormees ei lasknud teha. Hiljem istusid mõlemad kivi äärde murule maha, kus päästetud mehike nõnda oma elukäiku hakkas kõnelema.

      „Mina olin omal ajal väga kuulus tark, tegin rahvale palju head ja sain selle eest rohket maksu. Ma arstisin inimesi ja elajaid, kui neile midagi viga juhtus; nõndasamuti ajasin ma kurjade nõidade tööd nurja, ja mis nad muule rahvale kahjuks püüdsid teha. Sellepärast vihkasid nemad mind ja kartsid mind kui tuld, sest et mina neist igapidi kangem olin. Nad pidasid isekeskis mitmel viisil nõu, kuidas nad mind võiksid lingutada, aga minu tarkus ajas kõik nende ettevõtmised tühja, nii et mulle neist iial kahju ei tulnud.

      Viimaks panid nad üheskoos hulga raha kokku, saatsid sellega ühe kavala saadiku põhjamaale ja lasid sealt ühe kange Manatarga endale abiks tulla. See kelm võttis mind enam kavaluse läbi kui väekaupa kinni, varastas salamahti minu abiriistad ja pani mind kivi alla vangi, kus ma nii kaua piina pidin kannatama, kuni õnne juhtumisel üks mees siia tuleks, kes suureristipäeva hommikul päikese tõusu ajal on sündinud.

      Seitsesada aastat olin ma asjata seda õnnelikku silmapilku oodanud, seal tulid sina eile, võtsid heldest südamest minu palveid kuulda, ja said mulle päästjaks. Tänu, lõpmata tänu sulle heategemise eest; jah, niikaua kui minu elupäevad kestavad, tahan ma sind tänada. Ma tahan palgata sind teenida, kõik oma väge ja tarkusi sinu õnne pärast tarvitada, kuni ma sind nii kõrgele olen tõstnud, kui surelikul inimesel iial võimalik on. Kui selle tõotuse sulle olen täitnud, siis tahan ma sind endale appi kutsuda, et ma sinu abiga oma vaenlasele kurja saaksin tagasi maksta, kui kogemata õnn teda minu silma ette peaks tooma. Sinna päevani tahan ma inimeste silmade eest varjul seista, et vaenlased minu päästmisest sõnumeid ei saaks. Mul on nõiduse väel võimalik end igal kombel moondada, nagu ma ise tahan, pisukeseks või suureks. Et ma sulle koormat ei teeks, tahan ma end kirbuks moondada ja sinu püksitaskus elada. Kus sul iial minu abi ja nõu saab tarvis olema, seal astun ma püksitaskust ja kargan sulle kõrva taha nõu andma, mis sa pead ette võtma ja tegema. Minu peatoiduse pärast ei pea sul iial muret olema; ma olen seitsesada aastat kivi all eineta elanud, mis mul siis tuuleõhus ja päikese paistel viga peaks olema? Nüüd tahame magama heita, homme hommiku ühes seltsis teele minna õnne katsuma.“

      Kui vaim või tark – või kes ta muud võis olla – nõnda jutu oli lõpetanud, võttis noormees natuke õhtust leiba ja heitis siis puhkama. Teisel hommikul unest ärgates seisis päike juba kõrgel taeva servas, aga eileõhtust seltsimeest ei tulnud kuskilt nähtavale. Noormees ei teadnud une kammitsas, mis ta sest loost pidi arvama: kas eilsed juhtumised temale tõesti olid sündinud või paljas öösine unenägu oli olnud?

      Peale hommikusuuruse võtmist tahtis ta parajalt teele hakata minema, kui kolm teekäijat sedasama teed tema poole tulid. Neil olid antvärgisellide viisil riided seljas ja nahkpaunad rihmasidpidi kuklas.

      Korraga tundis meie noormees kutistamist oma kõrva taga ja otsekui peenike sääse sirin tungis tema kuulmesse:

      „Meelita teekäijad jalgu puhkama ja kuula nende käest, kuhu nad tahavad minna.“

      Nüüd vast tuli mehele meelde, mis kaupa tema seltsimees eile temaga oli teinud, et ta püksikarmanis lubas elada ja temale nõuandjaks olla. Eilsed juhtumised tõusid sedaviisi arvatud unenäost tõekirja.

      Kirbukandja astus teretades paar sammu tulijatele vastu, palus lahke sõnaga neid kivi äärde jalgu puhkama maha istuda, et kui ehk nende teekäik ühel haarul juhtuks minema, nad neljakesi seltsis edasi võiksid minna. Teekäijad antvärgisellid jutustasid, missugune suur õnnetus kuningalinnas mõne päeva eest olla juhtunud, et kuninga ainuke tütar suplemisel jõkke ära uppunud. Ja ehk küll vesi seal kohal kogunisti sügav ei olevat, siiski ei pea rahvale võimalik näima surnukeha jõest üles leida, nõnda et kuningatütar kui vette ära sulanud näikse olevat.