Saladuslik tsaar IV: Kui rumalad surid
IPPOLITI MAAILMA SELETAV SÕNARAAMAT
Alieenilöga ehk maavõõrikud – tundmatu tulnukrassi nanomasinate baasil toimiv, Maa ksenoformimiseks mõeldud materjal. See saadeti Maale hiidasteroidi sisse ehitatud tähelaevas. Inimesed nimetasid asteroidi Tooniks.
Asteroid Tooni – võõra tulnukrassi tähelaev, millega saabus Maale tulnukate ksenoformimismaterjal.
Digitaalid – digitaliseeritud ja virtuaalreaalsuses elavad inimesed.
E-Eesti – Eestis, Virumaa Katastroofikaitse Keskuses asuvate digitaalsete inimeste ühendus võitluses Kuu Kultuuriga. Eesti Vabariigi digitaalne osa. Teise, füüsilise osa moodustavad tundlikud ehk putukaiks muutunud inimesed, kes e-Eesti masinaparki reaalses maailmas töös hoiavad.
Eeltundlikud – tundlike ehk putukaiks muutunud inimeste nimetus inimeste kohta.
Ekshumaanid – Kuu Kultuuris kutsutakse nii inimesi, kes puutusid kokku tulnukate ksenoformimismaterjaliga ja muteerusid tundmatuseni, hiidputukate sarnasteks intelligentseteks olevusteks. Nad ise kutsuvad end tundlikeks ja inimesi eeltundlikeks.
Ippolit – algselt Maa orbiidi kosmoseprügist puhastamiseks mõeldud orbitaalsüsteemi algeline tehisintellekt. Hiljem programmeeris estronaut nimega Jaak selle ümber ja süsteem hakkas otsima ja hävitama sõjakoldeid Maal, eriti Eestis ja selle ümbruses, eesmärgiga kaitsta Eestit võimaliku sõjalise rünnaku eest.
Jaan Kallos – Maailmalõpusõdades Eesti Kaitsejõudude Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni B-kompanii ülem. Hiljem pataljonist järele jäänud üksuse ülem. Sai vigastada tulevahetuses, kui kogus Kuu Kultuuri ülesandel Eesti asulatest lapsi, et neid Kuule viia. Tema haava ravisid ekshumaanid, kuid selle tagajärjel hakkas ühes kehapooles vohama vähkkasvaja, mille tõttu see kehapool amputeeriti ja pandi krüokasti. Amputeeritud poole asemele loodi alles jäänud kehale küberneetiline protees. Hiljem, teaduse arenedes raviti terveks ka amputeeritud kehapool ja varustati samuti küberneetilise proteesiga. Kaks kehapoolt on võimelised ühinema ja koos tegutsema.
Kuu Multirahvuseline Kultuur – Kuul loodud eri rahvuste kosmosebaaside ühendus.
Lennart Mere nimeline Üksik Soomusjalaväepataljon – ainus Eesti Kaitsejõudude üksus, mis elas üle Maailmalõpusõjad. Üksus siirdus Kuule, kus astus liitlassuhetesse India Ksupakara baasiga. Hiljem muutus üksus kogu Kultuuri relvajõudude selgrooks. Üksuse embleemil on kujutatud metssiga.
Maailmalõpusõjad – pärast seda, kui täheteadlased ennustasid, et hiidasteroid Tooni põrkab kokku Maaga, hakkasid inimesed pagema eeldatavast kokkupõrkekohast võimalikult kaugele, Baltikumi ja Skandinaavia suunas. Selle käigus puhkesid põgenike ja kohalike vahel sõjad.
Maaemad – maoljate nimetus ekshumaanide kohta. Vt ekshumaanid.
Maailma Süda – maoljad kutsuvad niiviisi termotuumareaktorit, mis nende maailma energiaga varustas.
Maoljad – Eestis Virumaa Katastroofikaitsekeskusesse peitunud inimesed, kes sulgusid välismaailma eest tuhandeks aastaks maa alla.
NISBI – Narva Infotehnoloogia ja Sünteetilise Bioloogia Instituut. Infotehnoloogiliselt eraldatud Kuu Kultuuri asutus Maal, mis on suutnud kloonimistehnoloogia tööle saada.
Omnikud – võõraste asteroid sai teel Maale vigastada ja osa ksenomorfimaterjalist lülitus tööle. Pikal lennul omandasid nad laeva juhtiva tehisintellekti abiga teadvuse ja lõid laeval oma putuk-kultuuri.
Tarbatu – pärast Tooni saabumist ja tulnukalöga maale langemist Virumaa Katastroofikeskusest pinnale tulnud inimeste asustatud suurim linn maailmalõpu järgses Eestis.
Tundlikud – ekshumaanide omanimetus endi kohta, vt ekshumaanid.
Uus-Kiiev – pärast Tooni saabumist Ukraina varjenditest väljunud inimeste poolt umbes endise Peterburi kohale asustatud linn.
Eesti Vabariik – vt e-Eesti.
Virumaa Katastroofikaitse Keskus – Varjend kuhu Eesti elanikud varjusid asteroid Tooni eest.
Õnnepäev – katastroofijärgses mandunud ühiskonnas sündinud Tarbatu vanema poeg, kes langes Uus-Kiievi vürsti kätte vangi. Täiskasvanuna suundus tagasi Eestisse, teenides elatist rändava kollitapjana. Koju jõudnult sai vanemaks ja juhtis sõjakäiku Virumaa Katastroofikeskusesse maoljate vastu, kus ta oma lelle reetlikkuse tõttu vangi võeti.
1. EHK SISSEJUHATAV PEATÜKK:
Kus Maailma Süda taas tööle pannakse
Pimeduses sähvatas päikesest kuumem laserileek, ning hetk hiljem lõõmas magnetväljade vahel juba plasma. Termotuumareaktor, mis oli ajutiselt, kuni maoljate lahkumiseni välja lülitatud, pandi taas tööle.
Meelis Tamm, reaktori peainsener, kelle esivanemad olid põlvkondade kaupa, juba siis, kui nad alles pärisinimesed olid, hoolitsenud reaktori tööshoidmise eest, jälgis mitu korrust kõrgemal monitore. Ta kõrval tegid sedasama kolmkümmend putukkolleegi ehk tundlikku, nagu nad end nimetasid. Paljaste paekiviseintega saal oli suur ja hämar, ainsateks valgusallikateks suured ekraanid. Kõik iidne kraam, mida tundlikud ei vajanud, nagu lauad ja toolid, oli juba hulk aega tagasi muuseumisse viidud. Putukinimesed sibasid ja ajasid oma asju vabalt ilma nendeta, liikudes ja kasutades igivanu konsoole põrandal, aga ka uusi seintel ja laes. Meelis ja tema meeskond kihasid kannatamatult mööda ruumi ringi, kuni temperatuuripügalad näitasid stabiilse reaktsiooni saavutamist. See polnud neile kerge. Eeltundlike ehk inimeste primitiivsed ekraan-seadmed eritasid lisaks valgusele ka soojust ja erinevaid kiirgusi. Inimesed oma algeliste meeltega seda ei tajunud, aga tundlikud, kes olid avatud üsna laiale elektromagnetilise kiirguse spektrile, nägid kurja vaeva, et häirete ja muu räbu tagant õigeid numbreid mõista. Õnneks oli jälgijaid palju ja lae ning seinamonitorid olid uued, just tundlike tarbeks disainitud.
Igaüks, kes sai infokillu kätte, saatis selle kohe teistele edasi, lisades sinna vahele oma arvamusi ja kommentaare, nii et kogu ruum oli tundlike kidinat ja kiuksumist täis. Iga teine olevus poleks selles suures lobasegaduses midagi mõistnud, kuid tundlike meeled suutsid kõik, iga viimase kui kudina üles korjata, korrastada, ühendada, meelde jätta ning teistelegi edastada. Lisaks jooksid mööda ruumi limajäljed, mida mööda saadeti üksteisele keemilisi signaale. Nüüd, jälgides reaktori töölehakkamist, voogas ruumis kidinameri ja selle lained peksid vastu kontrollruumi seinu nagu minitorm.
Veendunud reaktsiooni stabiilsuses, istus Meelis urrupidi seadmeruumini viivasse limajälge ja saatis teate teele. Limamolekulid ärkasid ellu, keemiline reaktsioon tormas mööda niiskust õhkavaid tunneliseinu ja – lagesid, kuni jõudis kõrgematel tasanditel asuvate seadmeruumideni. Siin niheles peamehhaanik Andrus Müüritähn urrupidi limajäljes ja ootas teadet. Laiade võlvlagedega koobassaalides kõrgusid tummalt vaikides sajad tornilaadsed serverivirnad. Neis elasid ajutiselt unne vajunud räni- ja plastikukuhilates kunagi ammu virtualiseeritud eeltundlike kaaslased. Kui reaktsioon Andruseni jõudis, kargas ta nagu nõelatult püsti ja pistis erutatult kiuksuma.
Mitukümmend tundlikku, kes siiani serverite eest hoolitsesid, jätsid jalamaid oma tööd sinnapaika ja sööstsid jaotuskilbini. Igaüks tahtis tähtsa hetke juures olla. Andrus haakis keskjäseme ümber kohmaka kangi, tõmbas selle alla ja ühendas katkestatud vooluringi tervikuks. Teda ümbritsevate tundlike vaimustusekidin lausa plahvatas tohutus ruumis. Nüüd! Nüüd! Nüüd!
Esimesed kümme serverikuhilat ärkasid pikast unest lärmakalt. Nad piiksutasid ärevalt kontrolltulesid ja alustasid seejärel operatsioonisüsteemide alglaadimist, täites seejuures kogu ümbritseva ruumiosa elektromagnetilise jääkkiirgusega, mida tundlike nõrgad kitiinkestad ei suutnud kinni pidada.
Putukinimesed lasid signaalimaatriksitel oma närvisüsteemidel mõne hetke tantsida ja sibasid seejärel laiali, igaüks oma tööde juurde. Neil oli see tsükkel veel hulk tööd teha, enne kui sai liikuda plaani järgmise faasi juurde. Maa-alused saalid olid puhastatud maoljatest-eeltundlikest,