Esimene peatükk
Kes on see mees?
Ma jõudsin meheikka – juriidilises mõttes – esimesel märtsil 19… ning sel päeval andsid minu eestkostjad, kes olid hoolitsenud minu ja mu huvide eest lapsepõlvest saadik, mulle üle kuue tuhande naela suuruse summa, kogu minu varanduse. Kuus tuhat naela, mis kandis viis protsenti intresse, tähendas kolmesaja naela suurust aastasissetulekut; oli ilmne, et sellele tuli lisa teenida. Küsimus seisnes selles, mida teha? Ma polnud kunagi tundnud mingit huvi mereväe, veel vähem sõjaväe vastu, samuti ei võlunud mind ei kirik, teater, õigusteadus ega meditsiin. Aga midagi pidin ma ette võtma – ja tõepärast ostsin esimese asjana pärast lahkumist advokaadibüroost, kus olin üle võtnud oma päranduse, värske „Timesi” numbri. Ja sealt, isiklike teadete veerust, lugesingi järgnevat kummalist, aga kahtlemata intrigeerivat kuulutust:
Kuulutaja soovib kaaslaseks noort, heatujulist, haritud džentelmeni, kes peab lugu raamatutest, inglise maaelust ja juhuslikest välisreisidest; mõningane piljardimänguoskus ning visti tundmine ja armastamine (eelistamine bridžile) on oluliseks soovituseks. Sellele, kes rahuldab kuulutaja tingimused, makstakse aastas 500 naela. Teatage endast esimesel võimalusel koos foto, lähemate üksikasjade ja kahe laitmatu soovitusega Box X.Y.Z. 3748, The Times, E.C.4.
Olin just kergeks lantšiks Holbomi restoranis istet võtnud, kui märkasin seda kuulutust; veel enne söömise lõpetamist olin otsustanud kuulutusele vastata, sest näis – muidugi eeldusel, et kuulutaja osutub mulle vastuvõetavaks meheks – , et see on just sedasorti asi, mida otsisin. Kahtlemata pidasin lugu raamatutest; mulle kuulus juba väike, hoolikalt valitud isiklik raamatukogu. Ma hindasin maaelu ja kõiki selle eeliseid linnaelu ees tohutult. Mul polnud midagi välisreiside vastu – kaugel sellest! Piljardis olin ma kaunis kõva käsi, amatööri kohta muidugi. Ja minu eestkostja, kelle katuse all olin üles kasvanud, oli küllalt vanamoeline, et jälestada ja põlata bridži ning kirglikult armastada visti; ma olin üsna osav selles mängus, mida kutsuti kõikide kaardimängude kuningaks. Ning oma välimust ei pidanud ma samuti häbenema: foto, mis mul saatmiseks oli, kujutas nägusat, meeldiva olekuga selli. Just nagu loodud soovituseks! Seda kõike arvesse võttes mõtlesin, et see töö peaks mulle sobima, ja veel enne õhtut olin oma sooviavalduse „The Timesi” kaudu edastanud.
Kaks nädalat ei kuulnud ma midagi. Siis, kui olin hakanud juba arvama, et ei kuulegi, saabus ühel hommikul järgmine kiri:
Wrides Park, Havering-St. Michael, Surrey, 15. märts 19…
Mr. Christopher Nicholas annab mr. Ronald Camberwellile edasi oma tervitused ja soovib esimesel võimalusel tänada teda tema kirja eest. Mr. Nicholas oleks mr. Camberwellile väga tänulik, kui mr. Camberwell külastaks teda „Claridge’s Hotelis” homme, 16. märtsil kell neli pärastlõunal. Kui see aeg mr. Camberwellile ei sobi, palutakse tal sellest mr. Nicholasile lahkesti teatada ja ühtlasi määrata kohtumine tema enda äranägemisel.
Mulle sobis täiesti külastada mr. Nicholasi tema poolt pakutud ajal ja sel pärastlõunal viis minutit enne nelja sisenesin ma „Claridge’isse” ning küsisin teda. Arvasin, et mr. Nicholas oli tulnud linna, intervjueerimaks sõelale jäänud kandidaate oma töö jaoks, ja ma olin üsna kindel, et leian ennast ühena paljude seas. Aga mind saadeti viivitamatult mr. Nicholasi sviiti ja juhatati tema vastuvõturuumi.
Toas, kuhu sattusin, viibis kaks inimest, ja kuna neil on selles loos oluline roll, siis kirjeldan ma parem kohe oma esimest muljet neist. Üks oli pikk, kõhetu mees, kellele oleksin pakkunud vanuseks kuuskümmend kuni kuuskümmend viis aastat (tegelikult oli ta kümme aastat noorem), tema õhukesed juuksed ning hõre habe ja vurrud valendasid; kuidagi kühmus selg ja kahvatud põsed viisid mu mõttele, et tegemist on mingit liiki invaliidiga. Ta kandis väga elegantset ruudulist tviidülikonda, millele oli kontrastiks valgete laikudega sinine lips – linnusilmamustriline kaelaside, mis oli väga populaarne vanamoodsate mõisahärrade hulgas; ta oli tõepoolest maalt pärit džentelmen, sellest andis tunnistust kõik tema uljast lipsust paksutallaliste saabasteni. Aga ma silmitsesin teda lähemalt, piirdumata pelga pealispinnaga. Ta näis kuidagi veidralt kumatud, nagu oleks teda kas nüüd või minevikus vaevanud mingi tõsine mure, millest ta polnud veel toibunud. Muidu jättis ta lahke ja sõbraliku mulje ning viis, kuidas ta mind vastu võttis, oli peaaegu isalik, segatud mõningase häbelikkusega, mis, nagu ma peagi avastasin, oli üks tema peamisi iseloomujooni.
Teine ruumisviibija oli noor naine, keda pidasin kahekümne kahe-kahekümne kolme aastaseks. Ta nägi pisut veider välja; minu meelest pigem mehelik kui naiselik – tugev nurgeline keha, mis andis tunnistust tohutust jõust, kandilised ja lihaselised õlad, ebamäärane vöökoht, mehelikult suured käed. Ta polnud ilus – kandiline lõug, terav nina, punakaspruunidest juustest lakk sünge, kuid terase silmapaari kohal – need jooned jätsid pigem jõulise kui sarmika mulje ja seda muljet lisasid ka tema rõivad – karusest tviidist rätsepakostüüm jahimehekraesse kinnitatud hobuserauakujulise rinnanõelaga. See daam seostus minu jaoks kohe maaeluga.
„Minu õetütar miss Starr,” ütles mr. Christopher Nicholas. „Miss Rhoda Starr.”
Ma kummardasin miss Rhoda Starrile, kes oli mind kohe mu ruumi sisenemisel mikroskoobi alla võtnud. Mr. Nicholas andis viipega märku, et istuksin tema ja ta õetütre vahele, ning ta hakkas rääkima; mis puutub miss Starrisse, siis kümne minutiga olin jõudnud otsusele, et teda oli õnnistatud tõeliselt hiilgava napisõnalisusega ja et ta rääkis vaid siis, kui oli selleks sunnitud. See-eest tema onu oli üsna jutukas ja mõne minuti pärast mõistsime me teineteist suurepäraselt: mina igatahes olin taibanud, mida ta soovis. Lihtsalt väljendudes ihkas ta oma majja noort meest, kes mängiks temaga piljardit ja visti, käiks temaga välismaal, võtaks koos temaga osa jahtidest ja muudest maaelu ajaviidetest ning asendaks talle poega, keda tal tema õnnetuseks ei olnud. Ta näitas sellest rääkides üles tõelist delikaatsust ja sõbralikkust ning hakkas mulle meeldima.
„Ühte asja pole ma veel maininud,” ütles ta, kui oli tükk aega rääkinud. „Kas te armastate raamatuid? Nii, mis te arvate, kas suudaksite süstematiseerida, korrastada ja kataloogida üht raamatukogu? Vaadake, kui ma saabusin mõne aasta eest Wrides Parki valdustesse – ma pärisin selle oma tädilt, hiljuti surnud miss Nicholasilt – leidsin sealt väga hea kogu seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi raamatuid, tõeliselt hinnalise kollektsiooni, mis paraku vajab korrastamist. Ega teil ei ole midagi selle vastu, et proovi teha?” jätkas ta poolenisti vabandaval toonil. „Võtke endale muidugi aega – kiirustada pole tarvis.”
Mul polnud ei selle ega millegi muu vastu midagi; mr. Nicholas oli mulle kohe meeldima hakanud – miski temas oli äratanud minus nii huvi kui imestust. Ja nii jõudsimegi kokkuleppele, et ma ühinen temaga Wrides Parkis järgmisel esmaspäeval.
„Ma usun, et hakkame teiega väga hästi läbi saama,” ütles ta oma tavapärase ujeda naeratusega, kui surusime teineteisel kätt. „Ja teile hakkab Wrides meeldima – see on üks õndsaliku asukohaga paik.”
Jäin temaga täiesti nõusse, kui nägin Wridesi. See asetses kaunis orus Surrey kõige ilusamas nurgas, selle krahvkonnalinna ja väiksema Havering-St. Michaeli linna vahel, jäädes ühest kaheksa ja teisest kolme miili kaugusele. Maja, peen vana häärber, mis oli pärit George’i ajastust, kuid põhjalikult moderniseeritud ja varustatud kõigi mõeldavate ajakohaste seadmetega, seisis keset mitmesaja aakri suurust parki, kus leidus rikkalikult metsamaad ja millele lisas võlu kõrgematelt lagendikelt alla lõunasse looklev jõeke. Maja ümbritsesid juunilt laiali laotunud aiad ja lagendikud; kõik, mida ma nägin, sõites oma tulevasse koju, andis tunnistust, et selle omanik on mees, kel jätkub nii maitset kui rikkust.
Aga kui mr. Christopher Nicholasi jõukusest kõnelesid juba tema maavaldused, siis veelgi enam andis sellest tunnistust õdus vana maja, mille elanik minustki nüüd sai. Wrides Parkis polnud midagi labaselt hooplevat, ometi leidus seal kõik, mida üks inimene või perekond Võis vajada. Mr. Nicholas pidas suurt hulka teenijaid, talle kuulusid mitu autot ja tall harukordselt heade valitud hobustega ratsutamiseks ja jahipidamiseks. Võttes arvesse, et meid oli ainult kolm inimest, keda võis kutsuda perekonnaks, siis näis tema personal mulle pisut ülepakutud – mehed, naised ja poisid, kokku pidi neid õmblema kuskil kuueteistkümnest kaheksateistkümneni. Ja need olid majateenijad, väljaspool maja töötasid autojuhid, kutsarid, tallipoisid ja – meistrid ning aednikud. See kõik oli mulle veelgi seletamatum, sest kogu selle kuu aja jooksul, mis jäi minu Wridesi saabumise ja nende