Ja lõpetuseks – kõik keskaja kontseptsioonid käsitlesid inimest (igaüks küll veidi erinevalt) ühiskondlikus kontekstis. See lähendab neid mutatis mutandis tänapäeva ajaloolastele ja eeskätt neile, kelle uurimused on käesolevas raamatus ära toodud. Ükski meie autoritest pole lahutanud keskaja inimest ühiskonnast, milles too elas. Nii tähendab ka Aron Gurevitš 13. sajandi frantsiskaani jutlustaja Berthold Regensburgist inimesenägemust uurides, et sinna kuulub tingimata ühiskondlik tahk: „Inimene ei taandu hinge ja keha liiduks, juurde tuleb lisada veel inimese ühiskondlik funktsioon.”
Kõik käesolevas teoses esindatud ajaloolased on tutvustanud ja kirjeldanud keskaja inimest (nagu mullegi meelepärane) majanduslike, ühiskondlike, vaimsete ja fantaasiareaaliate kontekstis, mille struktureeritud ühtsusena mõistabki enamik tänapäeva ajaloolasi ajalugu. Nad on tegelenud kahe olulise probleemideringiga, millel on olnud värskendav mõju 20. sajandi ajalooteadusele. Esiteks majandus- ja ühiskonnaajalooga, mis pakuvad sotsiaalse tausta, millest mineviku uurimisel alati lähtutakse, ja samuti kujutluste ajalooga, mille fundamentaalset tähtsust ajaloolased alles praegu tunnistavad. Me kujutame keskaja inimest kõigis dimensioonides, kaasa arvatud tema fantaasiamaailm, mis võimaldab lõpuks ometi ratsionaalselt, võiks öelda teaduslikult tüpologiseerida mineviku ühiskonda ja tollaste inimeste vaimumaailma. Et see põhjalik ja ka dokumentaalne rännak keskaja inimese juurde läbi nende kümne uurimuse teoks saaks, püüame kõrvutada keskaja ja kaasaja tüpoloogiaid moodsa ajalooteaduse perspektiivis. Ainult neid mõlemaid kombineerides saab ajaloolane esitada meie ajastu küsimuste ja ajalooteaduse arenguga kooskõlas oleva pildi ning vältida anakronismi.
Inimtüübid: paaridest kolmikskeemini munk-rüütel-talupoeg
Ühiskonnad püüavad oma struktuure kirjeldada skeemide abil, mis osutuvad oluliseks siis, kui need täidavad kahte tingimust: vastavad konkreetsetele ühiskondlikele realiteetidele ja pakuvad neile, kes tahavad neid ühiskondi mõtestada ja/või valitseda, sobivaid intellektuaalseid tööriistu.
Keskaja ühiskond oli vastandite ühiskond ja kuigi manihheistlik doktriin leidis hukkamõistu, tõendab selle tegelikku elujõudu vastandpaaride hea/halb ja ülev/madal lai levik. Seetõttu kohtab ka keskaja kristluses tihti binaarskeeme, vastandpaare. Neist levinuim ja tähtsaim oli vaimulike ja ilmikute8 vastandamine, igati loogiline religioosses ühiskonnas, mida valitsesid vaimulikud. Kuid oluline veelahe oli ka võim. Varakeskaegse vastandpaari potens/pauper (võimas/vaene) asendas pärast 13. sajandit vastandus rikas/vaene, mis nägi rahamajanduse edusammudes ja jõukuse kultiveerimises võimu eeldusi ja tagajärgi.
Mida rohkem ühiskond arenes, seda enam hakati eelistama lihtlabasele binaarskeemile keerulisemaid, kuna need võimaldasid keerukamaks muutunud ühiskondlikku mängu paremini lahti seletada. Lihtsaim meetod oli vahekategooria sisseviimine, mis paiknes kahe äärmise kategooria (suure ja väikese) vahel: maiores, mediocres, minores (ld k, suured, keskmised, väiksed). See skeem oli eriti populaarne 13. sajandi algul, mil jõukamad kodanlased tunnetasid end vahepealsetena (mediocres) vägevate ilmikute ja kirikuvürstide ning linna- ja maainimeste tähtsusetu massi vahel.
Ent suurima menu saavutas keskaja vaimulike ning ka kaasaja ajaloolaste seas kolmikfunktsionaalne skeem, mille struktuuri peab Georges Dumézil indoeuroopa kultuurile ürgomaseks. Selle järgi on indoeuroopa päritoluga ühiskondade institutsionaalseks ja vaimseks funktsioneerimiseks vajalikud kolm funktsiooni: esiteks maagiline ja juriidiline ülemvõim, teiseks füüsiline jõud ja kolmandaks viljakus.9 Piiblis pole sellest skeemist jälgegi, kuid kristlikus Läänes tõusis see esile 9.–10. sajandil ja saavutas 1030. aasta paiku populaarsuse tänu Laoni piiskop Adalberole (teos Carmen ad Rotbertum regem, „Laul kuningas Robertile”). Adalbero eristas kristlikus ühiskonnas kolme komponenti: oratores, bellatores, laboratores, s.o need, kes palvetavad, kes sõdivad ja kes töötavad. See skeem kopeerib täpselt sotsiaalset maastikku pärast aastat 1000. Siin mängivad esmast rolli vaimulikud, täpsemalt mungad (piiskop Adalbero nendib irooniaga nende mõjukust), kelle põhifunktsioon on palvetamine, mis kindlustab neile kontakti jumalariigiga ja annab maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ehk täpsemalt see uus ühiskonnakiht, ratsanikud, rüütlid (cavalleria), kes saab uusaadliks ja kaitseb relvade toel ülejäänud kaht klassi. Ja lõpuks töötav klass, kuhu kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord on kõikjal enam-vähem sama ja kes toidavad oma töösaadustega ära teised kaks ühiskonnakihti. Pealtnäha harmooniline, vastastikuse abi põhimõttel funktsioneeriv ühiskond, kus töötegijad on kui mitte reaalsuses, siis vähemalt ideoloogias hinnatud. Tegelikult hakkas aga ideoloogia peagi sotsiaalse reaalsusega ühte sammu astuma. Piiblist tuntud Noa kolme poja näite rakendamine meile tuttavale kolmikfunktsionaalsele skeemile võimaldas allutada talupoegade klassi kahele ülemisele: just nagu isa suhtes lugupidamatu Haam sai oma vendade Seemi ja Jaafeti orjaks. Näiliselt võrdne skeem suurendas tegelikult kolme klassi sotsiaalset ebavõrdsust.
Sellest baasskeemist ongi lähtunud käesoleva teose kolm esimest uurimust: Giovanni Miccoli käsitlus munkadest, Franco Cardini rüütlitest ja Giovanni Cherubini talupoegadest.
Giovanni Miccoli tõstab esile keskaegse Euroopa munkade võimuihalust ja nende elitaarset mentaliteeti. Nad pidasid end algkiriku ainsateks õigeteks pärijateks ja hindasid teisi inimesi moraalsuse ja vooruslikkuse skaalal, mille esiotsa nad paigutasid iseendid. Erinevalt maailmast eraldatud ja sõltumatust eremiidist elas munk kloostrireegli järgi, olles alandlikkuse ja kuulekuse elav kehastus. Palves ja üksinduses otsis ta Jumalat, kuid samuti otsis ta vaikust ja rahu. Ta palvetas teiste inimeste pääsemise eest, taotledes esmajoones siiski omaenda hinge täiustumist ja lunastust. Toonane klooster oli saar, oaas, aga sama hästi ka linn, püha linn. Mungal oli side nii Jumala kui kuradiga, kusjuures viimasele oli ta meelissaak. Asjatundjana saatanliku kiusatuse alal kaitses munk teisigi tolle „iidse vaenlase” eest. Samuti oli ta vastutav surma eest tänu surnumissadele, mida peeti kloostrites ja mis koosnesid hingepalvetest. Munk oli ka nõuandja ja vahemees, eeskätt selle maailma vägevatele. Ta oli kultuuriinimene, antiigipärandi säilitaja, kirjanduse- ja kirjatundja tänu kloostrite raamatukogudele ja kirjutustubadele, kus kopeeriti ja kaunistati käsikirju. Tema „intellektuaalne jõud ja emotsionaalne rikkus” olid ühendatud „kirjutamistalendiga, mis oskas väljendada peenimaidki aistinguid, tundmusi, müstilisi ja salajasi tähelepanekuid”. Klooster oli paradiisi eeskoda ning munk – kõige tõenäolisem pühaku kandidaat.
Franco Cardini järgi olid rüütli elu märksõnadeks vägivald ja rahu, veri ja Jumal, röövretked ning vaeste kaitsmine. Niipea kui termin „rüütel” nägi 10. sajandil päevavalgust püha Géraud’ d’Aurillaci biograafias, mille autor oli Cluny abt Odo, sai temast kohe miles Christi, Kristuse rüütel. Hispaania rekonkista ja ristisõdadega avanes rüütellikule seiklushimule ja teenimisihale avar mängumaa, mis ulatus ka fantaasiamaailma. Ei keegi muu kui rüütel oli esimeste rahvakeeles kirjutatud kirjandusteoste kangelane – mõelgem „Rolandi laulule” ja „Laulule minu Cidist”. Ta lõi (või poogiti see talle külge) rüütlieetika, mis kõikus sõjalise vapruse ja mõistliku enesetalitsemise vahel: „Roland on vapper, aga Oliver on tark”. Rüütel mängis uusaegse armastuse sünnis olulist rolli ning tema seksuaalses hoiakus vaheldus jõhker nilbus „kauge armastuse” ning „armurõõmu” peente nüansside tajumisega. Tema oli see, kes tõi „noored” ühiskonnas esiplaanile. Rüütlis mässasid sõduri metsikus ja müstiku vaim, nii et sarnaselt Vivienile10 oli ta ühtaegu pühak ja timukas. Igivanast relvade üleandmise rituaalist sai ristiusustamise käigus noore rüütli elu tähtsaim hetk – rüütlikslöömine. 12. sajandil laulis püha Bernard kiidulaulu uut tüüpi sõdalaskonna sünnile: rüütliordude munk-rüütlitele. Sarnaselt mungale oli ka rüütel kangelane, kes pidas kuradiga vaimulikku võitlust (pugna spiritualis). Pärast „Parzivali” ilmumist sai rüütlist müstik ning tema seikluste eesmärgiks püha Graali otsing. Rüütellik sümboolika, mis püsis elus