Kuidas mu isa endale uue naise sai. Reeli Reinaus

selle vastu, et Mirtel Pohla taoline naine mulle hommikuti putru keedaks. Samuti oli mul hea meel, et isa oli selle nimekirjaga nii hästi hakkama saanud. Uskusin, et see on igati positiivne algus.

      „Ma olen mõtelnud, et alustan otsinguid kohe mitmel rindel,” teatas isa minu veelgi suuremaks üllatuseks.

      „Mis see tähendab?”

      „Ma mõtlesin, et teen endale paari tutvumisportaali konto. Seal liigub kindlasti palju naisi.

      Ja pealegi annab internet võimaluse selle inimesega põhjalikult tutvuda, enne kui päriselt kokku saada,” rääkis isa.

      „Miks sa internetist otsima hakkad?”

      Ma olin veidi pettunud. Tegelikult päris palju. Tahtsin ju võimalikult kiiresti tulemusi näha. Aga kuidas ma neid siis näen, kui isa netis kirjutama hakkab?

      „Internetis on mu konto ju kogu aeg olemas, seega ma nagu kogu aeg otsiks,” seletas isa. „Kui palju ma ikka jõuan pärast tööd kuskil käia, et uute inimestega tuttavaks saada? Mõtle nüüd ise.”

      Eks ma siis natuke mõtlesin ja leidsin, et isal on õigus. Aga see ei olnud siiski päris see, mida ma olin lootnud.

      „Neti teel on tobe tutvuda,” jäin ma endale kindlaks.

      „Ei ole tobe,” vaidles isa. „Tänapäeval tutvub suur osa inimesi internetis.”

      „Aga sa ju ei näe kohe, kellega sa kirjutad. See võib olla hoopis keegi teine kui see, kellena ta end esitleb.”

      „Näen ikka,” kinnitas isa. „Seal on fotod ka.”

      „Millise foto sina siis endast sinna paned?”

      „Ma mõtlesingi sinu käest veidi nõu küsida,” sõnas isa. Ta tõi oma sülearvuti ja näitas mulle kaht fotot.

      „Mis sa neist arvad? Kumma peal ma sinu meelest parem välja näen?”

      Mõtlesin, kuidas öelda seda nüüd nii, et isa end halvasti ei tunneks. Sest tõde oli see, et kumbki foto ei kõlvanud kuhugi.

      Üks foto oli vähemalt viis aastat vana. Isa oli seal veidi kõhnem ja hoopis teistsuguse soenguga, kui tal praegu oli. Ja teisel fotol poseeris isa Riho uue punase ilma katuseta auto kõrval, tehes näo, nagu kuuluks sõiduk hoopis talle.

      „Kas need on ainsad fotod?”

      Isa muutus murelikuks. „Need ei kõlba, jah? Ma ise mõtlesin ka, et see esimene on äkki liiga vana pilt ja see teine… Samas see auto mulle ju täitsa meeldib.”

      „Mis siis, kui nad arvavad, et see on sinu auto?”

      Isa hakkas naerma. „Ega nad siis autot ei vaata, ikka mind. Mis seal vahet on, kelle auto kõrval ma seisan?”

      „Aga äkki ikka mõni arvab?”

      Isa lõi käega. „Ma võin siis ju kohe pildi alla kirjutada, et „Pilt sõbra autoga”. Pole probleemi.”

      „See vist ikka ei sobi,” kahtlesin. „Äkki sul on veel midagi?”

      „Kahju küll,” sõnas isa veidi nukralt.

      Ma nägin, kui raske tal oli sellest Riho autost loobuda. See oli imelik, sest päris elus ei olnud isa autodest üldse hirmus suures vaimustuses.

      „Äkki sa aitad siis mul mõne muu pildi valida?” pani isa viimaks ette.

      Noogutasin. Ja kinnitasin isale, et õige foto on juba pool võitu. Valisin viimaks isa piltide seast välja kolm, mis minu meelest olid igati sobivad, ning isa valis neist omakorda välja selle, mis talle endale kõige rohkem meeldis. See pilt oli tehtud eelmisel sügisel, kui isa käis tööasjus Saksamaal. Minu meelest oli ta seal piisavalt kena ja sportlik, ja „natuke ka akadeemiline”, nagu isa lisas.