Messi. Väike poiss, kellest sai jalgpallilegend
MILOLE JA KÕIGILE MAAILMA LASTELE
OLGU TEIL OMA UNISTUS. JÄÄGE SELLELE TRUUKS. USKUGE ENDASSE JA ÄRGE ANDKE KUNAGI ALLA. LEO LUGU NÄITAB, ET MISKI POLE VÕIMATU.
Sissejuhatus
Argentina on suur ja ilus maa Lõuna-Ameerikas. Seal on liustikud ja mäed, ookean ja rannad, troopilised metsad ja otsatud tasandikud. Seal kasvavad hiiglasuured kaktused. Seal elavad laamad, kelle karvast teevad pärismaalased pehmet villa. Seal on sündinud paavst Franciscus ja Diego Maradona, üks läbi aegade kõige tuntum jalgpallur.
Kuid mina ei taha teile rääkida Argentinast. Tahan teile jutustada lugu, mis sai sealt alguse.
See lugu räägib poisist, kes sündis Argentina linnas nimega Rosario. Poisist, kes läks maailma avastama, kui ta oli vaid 13-aastane.
Räägin teile jalgpallist – selle poisi esimesest armastusest.
Tõelisest andest ja tõelisest tagasihoidlikkusest.
Üleinimlikest pingutustest, mis said tehtud jalgpalli nimel.
Ja lõpuks on see ka lugu ühe poisi harukordsest tähelennust – ja pisaraist, mida tema ja ta vanemad on pidanud valama.
Kuigi lugu võib tunduda muinasjutuna, võin kinnitada, et see vastab tõele. Kõik selle raamatu sündmused on päriselt toimunud. See on lugu poisist, kelle nimi on Lionel Messi.
1. osa
Argentina
1
Vanaema Celia, pall janeljas sünnipäev
ehk nii see algas
Ühel juunikuu päeval sündis Argentinas Messi peres poisslaps. Talle pandi nimeks Lionel, aga kõik hakkasid teda kohe Líoks kutsuma. Tema vanemad, Celia ja Jorge, elasid Rosario linnas ja neil oli juba kaks poega: seitsmeaastane Rodrígo ja viieaastane Matías. Üks Jorge vanaisadest oli Argentinasse rännanud itaallane. Seega on „Messi“ tegelikult Itaalia perekonnanimi, nagu ka „Cuccittini“, mis oli Lioneli ema neiupõlvenimi.
Celia ja Jorge olid heasüdamlikud inimesed. Isa naeris tihti ja ema tegi maailma parimaid spagette. Kõige olulisem oli aga see, et nad armastasid oma poegi.
Kuna kõik kolm poega olid väga elavad, pole sugugi ime, et pere unistas ka väikesest rahulikust tütrekesest. Poisid olid üliõnnelikud, kui isa nad ühel päeval enda juurde kutsus ja ütles:
„Poisid, hakake nime peale mõtlema. Teile sünnib peagi õeke!“ Paar kuud hiljem sündiski peresse María Sol.
Messi pere elas tagasihoidlikult, aga õnnelikult. Nad elasid Las Herase linnaosas väikeses majas, mille Jorge oli ise kohe pärast pulmi ehitanud. Kui neile sündis María Sol, otsustas Leo ema töölt ära tulla ja koju jääda. Isast sai pere ainus toitja. Ta oli töödejuhataja Argentina suurimas terasetehases Acindaris.
Iga päev pärast kooli jooksid Matías ja Rodrígo jalgpalli mängima (täpselt nii nagu ka kõik teised Argentina poisid). Kui vähegi võimalik, tuli ka isa nendega kaasa. Aastaid tagasi oli ta olnud keskpoolkaitsja kohalikus klubis nimega Grandoli. Väikese Lioneli silmad särasid imetlusest, kui ta vaatas, mida isa ja vennad suutsid palliga korda saata.
Kui Leo sai nelja-aastaseks, sai ta sünnipäevaks üllatuskingi.
„Oi, see on pall! Nahast pall! Sellisega mängivad tõelised jalgpallurid!“ hüppas Leo rõõmust. Ta tormas otsekohe majast välja, et palli oma sõpradele näidata. Pereliikmed ei uskunud oma silmi: pisike poisike suutis kohe uhkesti jalgpallurite liigutusi järele teha.
Sellest päevast peale sai jalgpallist tema elu. Ta võttis palli kõikjale kaasa, justkui oleks see ta jala külge kleebitud. Ema kordas alatasa: „Leo, õhtusöök on laual. Kuhu sa nüüd jooksed? Palun jäta pall oma tuppa. Laual on uus lina ja sina oled selle juba ära määrinud! Mine ja pese oma käed ära!“
Ema pahandas, aga isa ainult naeris. Tema ei teinud määrdunud laudlinast numbrit, kuna teadis, et poja jaoks on pall justkui pereliige.
Leo tädi Marcela Biancucchi elas koos oma mehe ja kahe pojaga samal tänaval. Ta oli Leo ema õde.
Nad said iga päev kokku, et aidata üksteisel lapsi hoida. Nädalavahetustel said nende pered kokku vanaema majas, et nautida tema suurepäraseid õhtusööke. Itaalia kombe kohaselt elas vanaema oma tütardega samal tänaval. Celia Cuccittini oli tähelepanuväärne inimene ja väga hea perenaine. Tema mozzarella-juustuga šnitsel oli väidetavalt kõige parem roog, mida keegi kunagi söönud oli.
Kui Leo sai viieaastaseks, ütles vanaema Celia:
„Lío, kõik räägivad, et sa oled väga andekas. Aga ainult andest ei piisa. Sa pead harjutama ja tee seda hoolega, sest ma panin su Grandoli klubi nimekirja. Seal hakkab sind õpetama tõeline treener. Minu väikesest lapselapsest saab veel vägev mees.“
Leo hüppas rõõmust. Tema suurim unistus saab teoks. Ta hakkab mängima tõelises jalgpalliklubis nagu tema vennadki. Ta kallistas vanaema ja jooksis kõigile rõõmsat uudist kuulutama.
Paari päeva pärast viis vanaema Leo esimesse jalgpallitrenni. See päev jäi poisile alatiseks meelde.
Kindlasti oled sa märganud, mida teeb täiskasvanud Lionel siis, kui ta värava lööb. Ta vaatab taevasse ja osutab mõlema nimetissõrmega ülespoole. Kogu maailmas tuntakse seda liigutust. Aga kas sa tead, miks ta seda teeb? Ta pühendab kõik oma väravad vanaemale, kes on juba surnud. Sel moel meenutab ta oma esimest jalgpallitrenni ja ka kõiki järgnevaid, kuhu vanaema Celia teda viis.
2
Viisik
ehk karm mäng Las Herases
Argentinas, nagu ka mujal Lõuna-Ameerikas, ei ole kuigi palju rohelisi jalgpalliväljakuid nagu Euroopas. Enamasti tuleb mängida tänaval või mõnel tühjal platsil ehk potrero’l, kus väravat märgistavad kaks kivi. Mängijad on sellistes karmides oludes tihti üleni sinikaid ja kriimustusi täis, aga just nii saavad neist vastupidavad ja kiired jalgpallurid, keda miski ei suuda peatada.
Las Herase linnaosas Rosarios mängisid lapsed jalgpalli lihtsalt tänaval. Leo ja tema vennad ei lasknud end sellest häirida, nad olid rahul, et üldse mängida said. Õnneks polnud Messi pere kodutänaval kuigi palju autosid. Enamasti sõitis sealt mööda vaid mõni jalgrattur.
Leo parim sõber oli sel ajal tema tädi Marcela poeg Emanuel Biancucchi, keda kutsuti Manuks. Emanuel oli täpselt sama vana kui Leo. Koos oma vanemate vendadega – Matías ja Rodrigo Messi ning Maximilian Biancucchiga – moodustasid nad rühma, mida kutsuti Viisikuks. Vaat see oli alles vinge meeskond!
Vanemad poisid veetsid kogu oma vaba aja jalgpalli tagudes või rattaga sõites. „Pisikesed“ käisid neil kõikjal järel ja mangusid, et neid kampa võetaks. Teatavasti oli poistel suur vanusevahe: Matías oli ju viis ja Rodrigo seitse aastat vanem kui Leo. Seega polnud neil erilist tahtmist Leo ja Manuga mängida, aga valikut ei olnud: vanemad käskisid neil noorematel vendadel silma peal hoida ja jalgpallimäng tundus olevat selleks parim moodus.
Leo