Linnéa ja Ida põrnitsevad teineteist. Liikumatult. Lõpuks Ida kaotab selle hääletu võitluse. Ta jookseb lavalt alla ja otsib kaitset esimestes pingiridades oma sõprade hulgas.
Sumin võtab taas maad. Direktor tahab Linnéale midagi öelda, kuid too astub lavalt alla ja jookseb ukse poole.
Rebecka vaatab tolmu, mis endiselt õhus hõljub. Valgustite kilde, mis põrandal vedelevad.
Mina tegin seda.
Mõte on täiesti pöörane, kuid pole vähimatki kahtlust. Tema pani selle juhtuma. See on võimatu, aga siiski see juhtus. Juhtus kõigi nähes.
„Nüüd rahuneme maha,” hüüab direktor lavalt. „Esimesed read lähevad kõigepealt välja. Siis kõik ülejäänud. Koguneme koolihoovi.”
Rebecka ei saa silmi metalltalalt. Ta ei ole kunagi üleloomulikkusse uskunud. Pole kunagi suutnud tondilugusid ega horoskoope tõsiselt võtta.
Nüüd ei ole asi enam uskumises. Ta teab.
Anna-Karin lahkub aulast viimaste hulgas. Ta istus kõige taga, kõige kaugemal, et keegi teda tähele ei paneks. Täna tundus see eriti oluline, sest ta oli otsustanud Pipra koju jätta. Või õigemini oli Pipar ise selle otsuse teinud. Kui ta tahtis kassikest sülle võtta, oli too diivani alla lidunud ja kössitas seal, kuni tüdrukul oli viimane aeg bussi peale minna.
See haavas ja hirmutas teda.
Anna-Karin on alati loomadega hästi hakkama saanud. Nad armastavad teda. Nii on alati olnud.
Kuid nüüd on kogu elu kiivas. Ta mõtleb Piprale. Ema häälele, mis ühtäkki kadus ega ole senimaani tagasi tulnud. Imelike unede peale ja et kahel hommikul järjest on tal juustes suitsulõhn olnud. Kaos laval on kuidagiviisi selle kõigega seotud.
Ta liigub automaatselt trepist alla ja välja koolihoovi. Läbi väikese pilu rahvasummas näeb ta kooli majahoidjat lipuvarda poole kõndimas. Taustal vilksatab direktor. Tema nägu on pinges.
Lipp kerkib aeglaselt masti ja seejärel uuesti allapoole, peatudes kahe kolmandiku peal. Sinna jääb see lõdvalt rippu.
Nad seisavad mõne minuti üheskoos, oskamata õieti midagi peale hakata. Mõned puhkevad uuesti nutma, aga pärast aulas toimunud vahejuhtumit tundub see natuke leige. Direktor ütleb midagi ning lipumastile kõige lähemal seisvad õpilased hakkavad laiali valguma ja suunduvad koolimaja poole. Klassis ootavad ees vestlused õpetajate ja psühholoogidega. „Kui midagi niisugust juhtub, on väga oluline pöörata tähelepanu kõikidele tunnetele,” oli direktor oma kõnes öelnud. Justkui saaks ebameeldivaid tundeid sama kergesti minema pühkida nagu prahti koolihoovist.
Anna-Karin vaatab lippu.
Vaene Elias, mõtleb ta. Aga tal oli siiski vähemalt endasuguseid sõpru.
Anna-Karin ei ole kunagi ühessegi sõpruskonda kuulunud. Talle pole kunagi meeldinud mingi eriline muusikastiil, tal pole kunagi olnud erilist oma stiili. Tema juures ei ole üldse mitte midagi erilist.
„See kuradi Linnéa-eit…”
Paremalt kostev hääl on liigagi tuttav. Anna-Karin vaatab sinnapoole ja näeb Erik Forslundi. Tema kõrval seisavad Kevin Månsson ja Robin Zetterqvist. Needsamad, kes tol korral Eliasele kääridega kallale olid läinud. Need, kelle Linnéa just kogu kooli ees paljastas.
„Sellele lesbile me veel näitame,” sisistab Robin.
Teised noogutavad. Anna-Karin tunneb äkitselt viha soontesse tulvavat. Ta põrnitseb neid, kuni Erik Forslund teda märkab. Anna-Karin mõtleb, et ta vaatab Erikule otsa esimest korda pärast algklasse. Siis ei olnud ta veel õppinud käima, silmad maas, ei teadnud, et nii on võimalik eluga toime tulla.
„Mida kuradit sa vahid, higitiss?” nähvab poiss.
Anna-Karinil on tunne, nagu valguks temasse kõikide nende aastate viha. Kuid nüüd ei pööra ta seda iseenda vastu. Ta ei ole iseenda peale pahane, et ta on nii kole ja õnnetu ja kohmakas ja paks ja vastik ja hale. Ta on hoopis Eriku peale vihane. Ta vihkab teda. See on hea tunne. See pulbitseb kehas nagu hape.
LASE PÜKSI!
Ja ta näeb Eriku silmadest, kui see juhtub. Pilgus muutub miski. Poisi teksadele tekib suur tume plekk.
Erik vaatab paanikas ringi. Veel pole keegi juhtunut märganud. Veel on aega oma nahk päästa.
Ja parajasti siis saabub Ida, tema kannul Julia ja Felicia. Ida, keda on just terve kooli ees alandatud ja kellel nüüd avaneb võimalus tähelepanu kellelegi teisele suunata. Ta vaatab Erikut. Pilk eksleb korraks allapoole ja siis tagasi Eriku näole. Tüdruk ei suuda naeratust tagasi hoida.
„Oh sa kullakene, mis sul juhtus? Ka sa pissisid püksi?” prahvatab ta häälega, milles peaks peegelduma kaastunne. Ta ütleb seda just nii valjusti, et kõik tema läheduses ümber pööravad. Ja seejärel kõik nende läheduses ja kõik omakorda nende läheduses. Kõik hakkavad naerma. Vabastavat naeru, mida oligi sel hetkel kõige rohkem tarvis.
„Tohoo kurat!” kostab kellegi hääl.
Anna-Karin talletab endasse iga silmapilgu hetkest, mil üks tema kõige salajasematest unistustest teoks saab. Erik vaatab meeleheites Robinit ja Kevinit, kuid need üksnes irvitavad teistega võidu. Segaduses heidab ta uuesti pilgu Anna-Karinile.
„Kuse-Erik,” ütleb tüdruk rahulikult.
Erik jookseb. Iga sammuga kostab kingadest lirtsumist. Anna-Karin vaatab talle järele, võidujoovastus tuure kogumas. Otsekui hakkaksid õige pea laulma tuhat inglikoori.
Kogu elu on ta kuulanud vanaisa lugusid kummitustest ja üleloomulikest nähtustest. Nõiavitstest, laplaste joigumisest ja vanamehest, kes oskas verejooksu sulgeda. Miks ei võiks samasugune asi tema endaga juhtuda? Kes oleks rohkem võlujõudu väärt kui tema, Anna-Karin Nieminen? Pidev kiusualune? Kas see poleks lõppude lõpuks õiglane?
Vanessa võtab aeglaselt riided seljast, üks hilp korraga. Laagrilõkke kumas näib ta keha otsekui hõõguvat. Lucky vilistab ja Wille virutab talle vastu kätt, pisut tugevamalt kui vaja oleks. Vanessa naeratab.
Jumal, kuidas talle meeldib purjus olla. Kõik teravad nurgad kaovad ja probleemid kaotavad tähtsuse. Haige värk, mis toimus peegli ees ja Jonte juures – see pole oluline. Et Linnéa Wallin Willele helistab – pole oluline. Varsti pole miski enam oluline. Kahe aasta pärast on ta täisealine. Kolme aasta pärast on tal gümnaasium läbi. Siis istub ta igatahes autosse, lahkub linnast ega vaata kordagi tahavaatepeeglisse. Ja seni kavatseb ta täiel rinnal elu nautida.
Vanessale on selga jäänud ainult aluspesu. Ta võtab Wille käest samaka ja kokakoola seguga pudeli ja joob mitu suurt lonksu. Siis hakkab ta tantsima, aeglaselt, nagu kuuleks ta oma peas seksikat meloodiat ja lihtsalt peab ennast selle saatel liigutama. Ta tahaks, et Michelle ja Evelina oleksid siin, kuid samas on ka päris lahe ainuke tüdruk olla.
„Kurat, ega sa nüüd päris strippi siin ka korraldama ei pea,” õiendab Wille.
Vanessa ei tee temast väljagi ja pöördub teiste poole.
„Kas kellelgi suitsu on?”
Kõik viis hakkavad taskutes kobama. Mehmet, kena, aga lühikest kasvu kutt, sirutab tema poole põleva sigareti. Kui Vanessa selle vastu võtab, juhtub ta otsekui kogemata poisi sõrmi puudutama. Too irvitab närviliselt ja Vanessa kuuleb peaaegu, kuidas tal kõvaks läheb.
„Kas Jonte ei tulegi?” küsib Lucky, pilku Vanessalt tõstmata.
„Ta ei jaksanud,” pobiseb Wille.
„Tore,” ütleb Vanessa. „Mul on Jontest kõrini.”
Poiste seast kostab naeruturtsatusi. Wille paistab närvis olevat.
„Ma lähen ujuma,” teatab Vanessa ja kõnnib veepiiri poole.
Täiskuu paistab hiiglasliku laternana järve kohal. Ööd on sügiseselt kottpimedad ning õhus on mulla ja seenemetsa hõngu.
Vanessa