pjuutisliipi panemaie.
Tulid täitsa uued sägad,
näiteks surfipoe bossi,
tahtis Linda kaasa võtta,
magamise tuppa viia.
Linda aga naeris valjult,
ütles, et tal vähe aega,
nägi ühte sõpsi kaugelt,
tahab selle juurde minna,
naistejuttu nokitsema,
plärajuttu pobisema.
Tuli SMSi-laenu kunni,
ostis Lindal’ Krüstal šampat,
kallist kihisevat limpsi,
naisi murdvat mõnujooki.
Linda limpsis šampa ära,
tegi pudelile põhjad,
ütles, et tal küüs on katki,
ning ei teinud kutist välja,
jättis nukra nurka seisma.
Beisikli nii narris kõiki,
kutte tillipidi tiris,
lõpuks kõigil’ ära ütles,
lihtsalt pikalt pekki saatis.
Nõnda vinge tšikikene.
Ootamatult saabus Kalev.
Sammus läbi rahvamassi,
pressis läbi peatumata,
ümbritsevat nägemata,
kiibitsejaid kartemata,
tuhandeida tundemata.
Lindat üksisilmi vaatas,
pilgu enda sisse haaras.
Feromoone välja andis,
animaalset magnetismi,
mis käis Lindast lihtsalt läbi,
kiskus teda mehe poole,
pani vastu vaatamaie,
pilku pikalt pidamaie.
Kalev oli kõva kunni,
saali kõige vingem säga,
peopaiga parim polti.
Kalev astus Linda juurde,
austajate vahelt läbi.
Küsis ilma pikemata,
pigem käskis kahtlemata:
„Tahan sind ma kohe panna.
Väljas, minu autoistmel.
Tule minu järel sammu.”
Linda vaatas teda hetke,
lasi pilgul paigal seista;
andis šampaklaasi ära,
SMSi-laenu kutil',
ja siis lahkus Kaleviga,
kõndis välja kuningaga.
Kogu Ollikas jäi vakka,
neile järgi passimaie,
mokad pikalt töllis rip’mas,
käpad kõrval lõdvalt longus.
Ainult Salme-fotograafi,
tantsisivad omas ilmas.
Mis sai hommikuses valges,
peojärgsel päevatõusul?
Linda oma numbri jättis,
Kalev oma vastu andis.
Algul käisid nõndasama,
olid fakk-padideks pelgalt,
aga juba üsna varsti
kolisivad ühtekokku,
Linda Kalevile koju,
ja neid peeti päris paariks,
elukaaslasteks said samas.
TEINE LUGU
VANA KALEVI HAIGUS JA SURM. KALEVIPOJA LAPSEPÕLV
Aega vaikselt mööda veeres,
päevakesed pudenesid,
kuida kolinaga kadus,
aastad mitmed möödusivad.
Kalevil ja Lindakesel
oli peres palju lapsi,
jaodekaupa järelkasvu,
salgakaupa sasipäida,
pundikaupa poisikuida,
topelthulgad tüdrukuida.
Hulka võsukesi oli
laia ilma lahustunud,
välismaale vangerdanud,
piiri taha põrutanud,
koolisid seal külastanud,
firmadesse tööle läinud,
tähtsais paigus sisse seadnud.
Oli esimene poega,
Kevin-Martin-Niklas nimeks,
õppind uhkes ülikoolis,
Keimbridžissa käinud kaua,
haridust seal taga nõudnud,
kõvu kraade omandanud,
tähtsaid suhteid soetanud.
Teine venda vellekene,
Madis-Arnold-Terminaator,
Oksfordis käis koolitumas,
arukusi ahnitsemas.
Kolmas Kalevite võsu,
Priidik-Händel-Zarathustra,
oli õppind Jeili koolis,
töötas investeerjana,
Vool Striitil ta mani meikis.
Tahtis saada rikkaks meheks,
ilma kõige jõukamaksi,
šeikidestki suuremaksi.
Tema noorem vennakene,
Sander-Saku-Originaal,
oli aga omamoodi.
Oli õppind Prantsusmaalla,
semiootikat Sorbonnis.
Ei ta sallind mammonada,
ei ta pidand papist palju
nutsust suurt ei teinud välja,
sahiseval suud ei andnud.
Tahtis saada filosoofiks,
kõige kavalamaks meheks,
ilma kõige targemaksi,
mõttejõuga võitlejaksi,
luuletuste lausujaksi.
Kalevi ja Linda tütred,
kenad blondid plikakesed,
Däryl-Geryl-Tidilidyy,
Käthy-Räthik-Koka-Koola,
olid leidnud moodsad mehed,
naitund suurte härradega,
Luksemburgi hertsogiga,
Monte Carlo kuningaga.
Lisaks oli veel kaks poega,
kodus kasvasivad kuked:
Maikel-Nait ja Tanel-Padar,
kolmaski veel tulekulla,
Linda kõhus kasvamassa,
soojas sopis haudumassa,
peidupaigas paisumassa,
üsaservas sirgumassa.
Sellest pojast rääkis Kalev.
Ise