kandnud kaasas tarku mõtteid,
teinud rahval palju rõõmu,
tassind õnne õuedelle,
kandnud jõukust kortereisse,
edukust eramutesse,
rikkust ridamajadesse,
teinud Eestit elusamaks,
kodukandi kobedamaks.
Krooniti siis Kalev kunniks,
valiti veel presidendiks,
Eesti rahva esindajaks,
kogu kamba kamandajaks.
Kus veel leidub kuningaida,
seal peab kuninganna käima,
oma naine kõrval seisma.
Teda läkski Kalev tooma,
mööda maada otsimaie,
peopaigust piidlemaie,
laundžikestest lantimaie.
Elas Lasnamäel üks naine,
kellel oli tütrekolmik,
üksikema silmarõõmud,
moorikese lohutused,
eidekese elutöök’sed.
Oli Salme, siresääri,
pikakoivaline plika.
Oli Linda, linnukene,
suurte rindadega tibi.
Oli kolmas tütrekene,
kelle nimi pole tähtis,
sest ta oli üsna kole,
õdedega võrdlematu,
seltsieluks sobimatu,
näitamiseks kasimatu.
Õed suureks kasvasivad,
keska läbi kobistasid,
ja siis kohe kodunt läksid,
muti külmalt maha jätsid,
„tšaupakaa” tal' ütlesivad,
kuttidesse kolisivad.
Siis läks alles elu käima,
igal õhtul sõpsidega,
iga nädal neli pidu,
iga laupäev uued kutid.
Ainult kolmas kole õde
vahtis vesisema suuga
kahe teise möllamista,
poiste rajalt rabamista,
meeste kallal mehkeldamist.
Möödusivad mõned aastad.
Õed endal nime tegid,
küllakutseid kogusivad,
kuumadesse klubidesse,
seltskonnarubriikidesse,
elustiiliblogidesse,
peonimekirjadesse.
Ühel kenal kolmapäeval,
Ollikas käis kõva pidu,
rahvas hüppas Leidis Naitil.
Seisid saalis lihaletid,
keredega kaunistatud,
rümpadega raamistatud.
Oli müügiks hüva kaupa:
kobedamad küünetibid,
kenad kassapidajannad,
tihkelt meigitud tiinekad,
pikasäärelised beipsid,
drinkidega diivakesed,
nunnud noored kiisukesed;
kohal kõik need naisukesed,
kes vaid tahtsid meesta saada.
Kohal karjakaupa kutte:
disaintukkadega tüübid,
lipsudes lapspoliitikud,
pintsakutes müügijuhid,
ketsidega koolipoisid,
olulised ossikesed,
kõva käega kambajõmmid,
hea jutu veeretajad,
kõva mehe moodustised;
kes kõik tahtsid naista saada.
Oli miskit igaks maitseks,
igas meeldivuse astmes
lihaletil laiutamas.
Pidi ainult ligi käima,
kere külge käperdama,
liha veidi näpistama,
hinna üle kaupa käima:
ja kui asi oli paigas,
saagi koju kaasa viima,
maiustuse mesti võtma.
Olid kohal Salme, Linda,
ja ka nende kole õde.
Kenad õed olid vinged,
nägid väga seksid välja,
ainult kolmas õde sakkis,
nägi välja lihtsalt õudne,
oli spetsiaalselt kambas,
kontrastkaaslaseks neil kaasas,
avalikuks võrdlemiseks,
õekeste säramiseks,
iluduste näitamiseks.
Olid õed saaliservas,
pikutasid diivanitel,
peesitasid polsteritel,
lasid drinke ette tuua,
suva kutte käsutasid,
koksikesi kulistasid,
shotikesi sõõmisklesid.
Tuli nende juurde tüüpi,
kuukirja toimetusesta.
Rebis reipalt jooke välja,
tegi tibidele nalja,
sokkis igastsugu värki,
põhiliselt oma töödest,
toimetuse tegemistest,
igapäeva igavustest.
Istus Salme ihu ligi,
ajas pliksil keele kõrva,
kuni küttis kuumaks üles,
rääkis linnukese ära.
Salme ja ta toimetaja,
läksid ruttu saalist välja,
panid peldikusse peitu,
proovisõitu tegemaie,
veidi vänta väänamaie,
peffikesse proovimaie.
Aga juba viie mintsa pärast,
sama targalt välja tulid.
Ainult Salme kurjalt ütles,
tigedamal ilmel teatas:
„Kuule mees, või mis sa oled,
tuled ikka jõle ruttu,
lased kepist liiga kiirelt,
läheb pauk sul vara lahti!
Tahad olla mu poifrendi?
Õpi kõvast’ kinni hoidma,
pikalt pauku pingutama,
kaua keppi kangutama!
Muidu lihtsalt tõmba uttu,
tõmba uttu, kärva maha!”
Saatis kuti minemaie,
mehikese