Neljale lugejale, kes teavad, et neid mõeldaksek
ESIMENE OSA
„Vaenlastele tuleks andestada, kuid mitte enne nende poomist.”
Suur võrdsustaja
Pagana udu. See tungib silma, nii et sa näed ainult paari sammu kaugusele. See tungib kõrva, nii et sa ei kuule midagi ja kui kuuledki, siis ei saa aru, kust see tuleb. See tungib ninna, nii et sa ei tunne millegi muu lõhna peale niiskuse ja rõskuse. Pagana udu. See on maakuulaja jaoks tõeline needus.
Nad olid mõne päeva eest tulnud üle Vahujõe, Põhjast ära Anglandi, ja Hagijas oli kogu tee närviline olnud. Maakuulamine tundmatus kohas ja keset sõda polnud neile just harjunud töö. Kõik poisid olid närvilised. Peale Kolmpuu ei olnud keegi varem Põhjast väljaspool käinud. Ja peale Morni võib-olla. Tema ei rääkinud, kus ta käinud on.
Nad olid möödunud mõnest mahapõletatud talust ja ühest külast, kus polnud ühtegi inimest. Seal olid Uniooni moodi hooned, suured ja kandilised. Nad olid näinud inimeste ja hobuste jälgi. Palju jälgi, aga mitte kordagi inimesi endid. Kuid Hagijas teadis, et Bethod pole kaugel. Tema sõjavägi läks laiali üle terve maa, otsis linnu, mida maha põletada, toitu, mida röövida, inimesi, keda tappa. Et igasugu pahandust teha. Tal on kindlasti igal pool maakuulajad. Kui ta peaks Hagija või mõne teise nende salgast kätte saama, lähevad nad tagasi porisse, ja mitte kiiresti. Neile lõigatakse kõhu peale rist, pea aetakse teiba otsa ja tehakse kõike muud, nagu see ikka käib, Hagijas oli selles täitsa kindel.
Kui Uniooni omad nad kätte saavad, on nendega ilmselt samamoodi lõpp. Käib ju ikkagi sõda ja sõjas ei mõtle inimesed just üleliia selgelt. Hagijas ei arvanud, et Uniooni omad hakkavad aega raiskama selle peale, et mõelda, kas põhjalane on sõbralik või mitte. Elu on ohte täis. See oleks igaühe närviliseks teinud, aga Hagijas oli ka parimatel aegadel närviline.
Niisiis oli selge, mispärast udu oli talle nagu sool haava peale.
Kõik see hägu sees ringihiilimine oli Hagijale janu peale ajanud, niisiis suundus ta märgade ja libedate põõsaste vahelt sinnapoole, kust kostis jõevulinat. Ta põlvitas jõe äärde. Kallas oli kõdust ja vanadest lehtedest ligane, aga Hagijas arvas, et natuke liga ei muuda midagi, sest ta oli juba niigi enam-vähem nii must, kui üks inimene üldse olla saab. Ta võttis pihkudega vett ja jõi. Kaugemal puude vahel oli natuke tuuleõhku, mis kord surus udu lähemale, siis tõmbas jälle kaugemale. Just siis Hagijas seda meest nägigi.
Ta lebas kõhuli, jalad jões, ülemine kehapool kaldal. Nad vahtisid natuke aega tõtt, mõlemad jahmunud ja hämmastunud. Mehe seljast ulatus välja pikk kepp. Murdunud oda. Alles nüüd sai Hagijas aru, et mees on surnud.
Ta sülitas vee välja ja läks neljakäpukil mehe juurde, vaadates hoolega ringi, ega keegi ei oota, et talle tera selga lüüa. Surnud mehel oli vanust umbes kaks tosinat aastat. Tal olid kollased juuksed, hallidel huultel oli pruun veri. Seljas oli tal polsterdatud vammus, mis oli vee sees punni läinud – selline vammus, mida kantakse rõngasrüü all. See oli niisiis sõjamees. Võib-olla jäi ta teistest maha, eksis eemale ja nopiti ära. Oli selge, et ta on Uniooni mees, aga nüüd, kus ta oli surnud, ei paistnud ta Hagijast ega kellestki teisest nii väga erinev. Laip näeb ikka laiba moodi välja.
„Suur Võrdsustaja,” sosistas Hagijas endamisi, kuna ta oli mõtlikus meeleolus. Nii kutsuti teda mägedes. Surma, see tähendab. Tema võtab kõik erinevused ära. Olgu need nimega mehed või tühjad kohad, lõunas või põhjas. Tema saab lõpuks kõik kätte ja kohtleb kõiki ühtemoodi.
Paistis, et see mees siin oli surnud kõige rohkem paar päeva tagasi. Tähendab, et kes iganes ta tappis, võis veel läheduses olla, ja see ajas Hagija pabinasse. Nüüd paistis talle, et udu on hääli täis. Võib-olla ootas sada sõjameest kusagil siinsamas, silma eest varjus. Võib-olla loksus lihtsalt jõgi vastu kaldaid. Hagijas jättis surnu sinna, kus see oli, hiilis metsa ja põikas seal ühe puutüve juurest teise juurde, sedamööda, kuidas need hallist hägust esile kerkisid.
Järgmise surnukeha otsa oleks ta peaaegu komistanud – see lebas pooleldi lehekuhja all, selili, käed laiali. Ta möödus veel ühest, mis oli põlvili, paar noolt külje sees, nägu poris, perse püsti. Surmas pole mingit väärikust, tõsi ta on. Hagijas hakkas kiiremini liikuma, ta kibeles salga juurde tagasi, et neile rääkida, mida ta oli näinud. Ta kibeles laipade juurest minema.
Muidugi oli ta palju laipu näinud, rohkem kui oma osa, kuid ta polnud nendega ikka veel harjuda suutnud. Inimesest surnukeha teha on lihtne. Hagijas teadis selleks tuhandet moodust. Aga kui see on tehtud, pole enam tagasiteed. Alles see oli inimene, täis lootust ja mõtteid ja unistusi. Inimene, kellel on sõbrad ja pere ja koht, kust ta pärit on. Hetk hiljem on ta juba muld. See pani Hagija mõtlema kõigile kordadele, kui ta oli tapluses olnud, kõigile lahingutele ja võitlustele, kus ta oli kaasa löönud. See pani ta mõtlema, et tal on vedanud, et ta veel hingab. Lolli moodi vedanud. Pani ta mõtlema, et see vedamine ei tarvitse kesta.
Nüüd ta juba peaaegu jooksis. See oli ettevaatamatu. Tormas pimesi läbi udu nagu mõni piimahabe. Ta kiirustas, ei nuhutanud õhku, ei kuulatanud. Temasugune nimega mees, maakuulaja, kes on terve Põhja läbi käinud, oleks pidanud targem olema, kuid kogu aeg ei saa valvas olla. Ta ei osanud midagi oodata.
Miski virutas talle vastu külge ja paiskas ta näoli maha. Ta ajas end üles, kuid löödi jalahoobiga jälle pikali. Hagijas hakkas vastu, kuid kes see raibe ka oli, oli ta hirmus tugev. Enne kui Hagijas arugi sai, oli ta selili maas ja võis selles süüdistada ainult iseennast. Iseennast, laipu ja udu. Käsi haaras tal kaelast ja hakkas tema hingetoru kinni pigistama.
„Öhh,” kähistas ta ja kobas kätt, arvates, et tema viimane tunnike on tulnud. Et kõik tema lootused on poris. Suur Võrdsustaja oli lõpuks talle järele tulnud…
Siis korraga sõrmed enam ei pigistanud.
„Hagijas?” sosistas keegi talle kõrva. „Sina või?”
„Öhh.”
Käsi laskis tema kõri lahti ja ta tõmbas õhku kopsudesse. Tal haarati kuuest ja vinnati püsti. „Perse küll, Hagijas! Ma oleks su äärepealt ära tapnud!” See hääl oli küll tuttav. Must Dow, igavene närukael. Hagijas oli pooleldi vihane, et ta oleks peaaegu surnuks kägistatud, pooleldi lolli moodi rõõmus, et on elus. Ta kuulis, kuidas Dow tema üle naerab. Naer oli kare nagu varese kraaksumine. „Oled kombes?”
„Mind on ka soojemalt vastu võetud,” kähistas Hagijas. Ta hingas ikka veel suurte raskustega.
„Ole õnnelik, ma oleks võinud sind veel külmemalt vastu võtta. Palju külmemalt. Ma mõtlesin, et sa oled Bethodi maakuulaja. Ma mõtlesin, et sina oled kaugemal orus.”
„Ei ole,” porises Hagijas, „nagu näed. Kus teised on?”
„Künkal, sellest kuradi udust väljas. Vaatavad ringi.”
Hagijas osutas peaga sinnapoole, kust oli tulnud. „Seal on laibad. Hunnikute kaupa.”
„Või hunnikute kaupa, mis?” tähendas Dow, nagu arvaks, et Hagijas ei tea, mismoodi laibahunnikud välja näevad. „Hah!”
„Jah, igatahes päris palju. Ma arvan, et Uniooni omad. Paistab, et seal oli lahing.”
Must Dow hakkas jälle naerma. „Lahing? Tõsi ka või?” Hagijas ei saanud päris aru, mida Dow sellega öelda tahtis.
„Kurat,” pomises ta.
Nad seisid künkal, kõik viiekesi. Udu oli hajunud, kuid Hagijas soovis peaaegu, et poleks. Nüüd sai ta väga hästi aru, mida Dow mõelnud oli. Kogu org oli surnuid täis. Neid oli pillutatud kõrgele nõlvadele, kiilutud kivirahnude vahele, neid oli siruli astelhernepõõsaste vahel. Neid oli puistatud rohule orupõhjas, nad lebasid seal nagu kotist pudenenud naelad, väändunult ja lõhutult pruunil pinnaseteel. Jõe ääres oli neid hunnikute kaupa, nad olid jõekaldal kuhjas. Viimastest uduviirudest paistsid käed, jalad ja lõhutud varustus. Surnuid oli igal pool. Nad olid nooltest läbi puuritud, mõõkadega läbi torgatud, kirvestega surnuks raiutud. Varesed kraaksusid ja hüppasid ühelt söömaajalt teisele. Varestel oli täna hea päev. Sellest oli tükk aega möödas, kui Hagijas viimati tõelist lahinguvälja nägi, ja see tõi meelde mõrud mälestused. Hirmus mõrud.
„Kurat,”