Proloog
Kui visata sulalumega kaetud katusele lumepall, hakkab see alla veeredes üha kasvama. Alguses tasapisi, aga mida ligemale katuseräästale, seda suurem on ta nii läbimõõdult kui ka massilt. Kuidas oleks niisugust üha suuremaks muutuvat lumepalli seal katusel võimalik peatada? Millega? Kes oskaks vastata?
Ning häda sellele, kes juhtub olema majaesisel kõnniteel sel hetkel, kui lumemütakas räästaäärest üle veereb. Hoop, mis raske, rusuv ja jalust niitev, tuleb ootamatult. Ilma mingi hoiatuseta. Ning vahel võib see olla sandistav. Halvemal juhul tappevgi.
Kas poisike, kes niisugusele loole alguse pani, püüdes lumepalliga tabada katuseharjal istuvat varest, on sellisel juhul mõrvar?
Täpselt samasugune lugu on ka ühiskonnas toimuvate protsessidega. Mõnest mõtlematust sõnast, teost või mõtttest saab alguse laviin, mis oma teel kõik viimseni hävitab ja rusudeks lööb.
Kes on niisugusel juhul süüdi? Või kas seda süüdlast on üldse olemaski? Peale kannatanute muidugi, kes valel ajal ja vales kohas juhtusid olema?
On asju, mis lihtsalt on.
Esimene peatükk
Tuul ulub betoonbarakkide vahel nagu Magadanis. Pinnatuisu ühtlane vihin, sarnane puhmastikus varitseva mao sisinaga hetk enne ta sööstu pahaaimamatu möödamineja suunas. Lumehanged – igal pool põlvini. Kohati kõrgemalgi. Mõnes kohas on tuul asfaldi paljaks lakkunud, teisal on lund terve mägi. Iseäranis majanurkade taga ja betoonbarakkide otsaseinte najal. Lumeluited kõikjal – nagu liivahanged kusagil kõrbes. Tuul on ajanud külmunud vee suurtesse, kõikmõeldavaid geomeetrilisi kujundeid moodustavatesse kuhjadesse. Pikad külmunud vee vaalud ja vallid jooksevad majadega siin-seal paralleelselt, mõnes kohas ka risti. Luiterägastik. Ning seal, garaaži otsaseina juures – mitmemeetrine hang nagu albiino härg, ähvardav oma raskes turjakuses. Kuskil seal sügaval lume pealispinna all peavad prügikastid olema, aga kus? Eks mine ja võta kinni, kus. Võib-olla siin, aga võib-olla ka seal. Talv on need inimeste käest endale võtnud. Jõuga.
Veider värk, kui mõtlema hakata. Vesi, ja kõrgetes kuhjades. Mõnesse lumevaalu võib munadeni sisse vajuda, mõni näib ulatuvat lausa nabani. Lumi on pehme ja kohev – eks katsu sealt pärast minema saada. Nööri otsas ei tiri ka välja. Majade ees seisvad autod on nagu valged mütsakud. Poolenisti lume all. Mõni ei paista õieti väljagi. Näha pole miskit peale katuse. Täielik põrgu. Boreas ulub. Vingub majade vahel nagu nähtamatu metsaline. Vilistab traatides ja kolistab kusagil kaugemal lahtist aknaplekki. Närib kõike kättesaadavat otsekui hammastega. Tänavavalgustuslampide sinkjas valgus, ebamaiselt külm ja kahvatu.
Ilus oled, isamaa!
Hommik. Kell võib viie või isegi poole kuue ringis olla. Öine lumesadu on lakanud, aga selle kohevad jäljed on jäänud. Majade vahel pole inimhingegi. Veel pole. Varsti on siin rahvast küllaga. Kes pissitab oma koera, kes püüab sumades rajada teed lumme uppunud autoni. Vandudes ja Eestimaa talve kirudes. Peagi on kõik ametis, püüdes autosid lumest välja kaevata. Kümme-kakskümmend minutit, võib-olla isegi pool tundi läheb sellega täna hommikul kindlasti. Kaevatakse endamisi urisedes, et siis neljasaja meetri kaugusele tööle sõita. Aga sinna on aega. Vähemalt tund. Praegu valitseb majade vahel tühjus. Pole näha isegi hulkuvaid penisid, kes sel ajal harilikult oma hommikusi ringe teevad. Lumevaalude vahel hüpeldes ja aeg-ajalt niuksatades, kui kõvana näivast lumest ehmatusega läbi vajuvad. Rahvas pole ärganud. Aknad on pimedad. Vähemalt enamjaolt. Magatakse. Liigutatakse soojas voodis teki all varbaid ja püütakse võtta unerammestusest viimast. Nautides veel minutit-paari. Võetakse päevaks alles hoogu.
Siis koliseb ühe trepikoja uks. Kääksudes, otsekui karjudes. Keegi majasse maetu püüab välja pääseda. Aga ei saa – lund on sadanud ka välisukse ette trepimademele. Seal on seda paks kiht. Oma paarkümmend sentimeetrit. Eks püüa ust läbi niisuguse lume esimese korraga lahti lükata. Uks on kinni otsekui kleebitult. Tuleb nügida. Võtta hoogu ja lükata nagu buldooseriga.
Varsti jõutakse omadega siiski niikaugele, et trepikoja uks avaneb pisut. Mitte küll täiesti, vaid umbes kolmandiku ulatuses. Aga rohkem pole vajagi. Sealt annab, külg ees, läbi pugeda küll. Tuleb ennast ainult natuke pressida ja ennäe: tere, tänav.
Tulijaks on vana naine. Paksu, peaaegu maani ulatuvasse mantlisse mähitud, rätik on ka peas. Ning lisaks rätikule on peanupu otsa torgatud veel karvamütski. Kõigepealt pistetakse trepikoja ukse vahelt välja pea ja uuritakse jupike aega ümbrust. Nii vasakult kui paremalt. Just nagu veenduda soovides, et õuelt miskit vaenulikku silma ei hakka. Inimesi. Ei ole. No nii, nüüd võib siis tänavale astuda. Hakata paksus lumes sumpama. Üks samm, siis teine ja kolmaski. Selja taha jäävad sügavad jalajäljed nagu mustavad hauad.
Majanurk. Sinnani jõudes naine seisatab ja piilub nurga taha. Ons seal kedagi või ei? Äkki on keegi garaažide juures? Või seal, kus peaksid olema prügikastid. Ei ole. Aeg on liialt varajane selleks, et keegi oma nina tänavale tahaks pista. Veel enamgi – inimesed näivad alles magavat, sest kõik aknad on pimedad. Mustavad aknaavad hallides hooneseintes, nagu tühjaksjooksnud silmakoopad.
Vana naine teeb aegapidi rutjas lumes sumades ning vasakule-paremale vaarudes tiiru ümber maja. Paksus lumes sumpamine näib teda tublisti väsitavat. Tiiruga oma trepikoja juurde tagasi jõudes on ta lõõtsutama hakanud. Ahmib kähinal õhku.
Seejärel kaob ta pimedasse trepikotta ning tõuseb kahe käega raskelt trepi käsipuule toetudes neljandale korrusele. Tuld ta millegipärast põlema ei pane. Läheb pimeduses. See näib talle armsamana. Nii näib ta end turvalisemalt tundvat. Umbes selsamal hetkel kui ta oma korterisse on sisenenud, hakkavad ümberkaudsete majade akendes süttima üksikud tuled. Siin ja seal. Majade tühjaksjooksnud silmakoobastesse tekib elu.
Ärkamise aeg.
Kesklinnas, mis jääb magalarajoonist kilomeetri-pooleteise kaugusele, on sama lugu. Määratud lumevallid kõikjal. Sõidetavad on vaid põhimagistraalid. Linna põhjast lõunasse ja idast läände kulgevad peatänavad, kus hommikupoole ööd on sõitnud mõned võimsad palgiveoautod linnalähedastest puidu kokkuostufirmadest, lastiks krooni kattevara, mis jala pealt maha võetud.
Nüüdseks on hakanud lumme mattuma nendegi jäljed. Kõikjal lumi, lumi ja veel kord lumi. Kõrged lumeluited linnavalitsuse ees parklas. Niisamuti koolimajade ümber. Haigla juures – täpset seesama. Kõik mattunud lumme. Kaetud otsekui valge surnulinikuga. Linn nagu väljasurnud koht. Mahajäetud lahinguväli. Tühjuses pole näha ega kuulda inimhingegi. Vaid tuul vihiseb siin seal ja ulub hambaid krigistades majade vahel. Otsides, kellele oma nõelteravad hambad näkku lüüa.
Kuidas linnavalitsuse ametnikud oma tööpostidele pääsevad? Või lapsed kooli elik kiirabi hädalisteni? Võib-olla on keegi kusagil suremas? Kuidas pääseb reanimobiil läbi paksu lume? Kes oskaks vastata?
Suured kõrged lumevallid igal pool. Teede ääres ja majade najal – vähemalt poolteist meetrit. Täpselt niisamuti parkides ja platsidel. Kõnniteid pole kusagil enam ollagi. Kes selle kõik siit koristada jõuab? Ja millal? Mida kõike siit kevadel välja ei hakka sulama? Pika talve jooksul koguneb säravpuhtana näivasse lumesse kõike. Vaatad pealtpoolt: ilus ja sile teine, aga mis hangesügavikes peidus võib olla – tule taevas appi! Rämpsu, mustust, prahti. Seda ei lükka vist buldooseriga ka kokku.
Siis hakkab linna idaservast kostma madalat mootorimüra. Varsti tormab suur kollane lumesahk läbi kesklinna lääne suunas. Tulise rutuga, sest teed on ometigi vaja valla ajada. Ning kõigepealt muidugi see tee, mis siinkandis kõige tähtsam.
Peremehe hääl telefonis on käskiv. Ning jutt lakooniline, ilma igasuguste emotsioonideta. Sõnad justkui üksiklasud automaatrelvast. Nagu alati.
„Rein?”
„Jah.”
„Mul sõitis just lumesahk mööda. Lükkas lume värava ette valli. Tule viska ära. Ja tee väravast garaažiukseni tuleb ka lahti ajada.”
„Ma ei tea, kas ma autoga välja pääsen. Sahk pole veel siia jõudnud.”
„Sahk on juba teel sinu juurde, et sa liikuma pääseksid.”
„Millal ta veel siia jõuab?”
„Varsti. Sest niisugune korraldus sai talle antud.”
„Ma pean