Tervist, head sõbrad! Tervist teile ja teie loomadest sõbrakestele. Ma loodan, et keegi ei pane pahaks, kui ma pöördun teie poole just sedaviisi – teie ja teie loomadest sõbrad. Sest ma ei ole kohanud inimest, kelle hinges poleks sõprustunnet või vähemalt soojust kas või mingisuguse looma vastu.
Ma arvan, et parimaks näiteks on siin hobune. Hobuse ja inimese vaheliste suhete kohta võin oma praktikast kindlalt öelda – ma ei tea kedagi, kes ei salliks hobuseid. Kuid õigupoolest peaks sallivalt suhtuma kõikidesse loomaliikidesse, ka ohtlikesse loomadesse, ka niinimetatud kahjuritesse. Inimesel pole sünnis loomadesse halvasti suhtuda. Loom ei saa iseenesest milleski süüdi olla. Kahjur – see on poliitiline, majanduslik, põllumajanduslik, meditsiiniline mõiste, kuid ei bioloogias ega zooloogias ei tähenda see midagi. Kõigil loomaliikidel on meie planeedil oma „aadress” ehk leviala ja oma „elukutse” ehk ökoloogiline nišš. Olgu nad siis kes tahes, olgu nad ka parasiidid või kiskjad, ilma nendeta oleks elu meie planeedil üsnagi kaheldav. See on Regnum animalia, loomade kuningriik, kuhu kuuluvad kingloom ja papagoi, sipelgas ja kaheksajalg, imetajad ja maod. Ning me ei pääse mööda ka inimesest.
Olen ametilt zooloog ja töötanud kõikmõeldavate loomadega – Tallinna Loomaaia loomadega, putukatega, kaladega, parasiitidega, ussidega, puukidega, aga ka kägudega ja isegi limaeoslastega, rääkimata kõrgematest esikloomadega nagu näiteks orangutanid ja šimpansid. Ka inimestega olen töötanud ja töötan siiamaani. Ja kuigi ma kavatsen selles raamatus rääkida peamiselt loomade käitumisest, siis – võite mind uskuda – räägin ma samal ajal ka kõigist loomade elu tähtsamatest aspektidest, sest just loomade käitumine annab kõige terviklikuma pildi sellest, mismoodi nad elavad.
Loomne elu on nii tohutult mitmekesine nähtus, see mõiste hõlmab nii paljusid asju, et zooloogidel tuleb murelikult nentida: „Mis füüsikutel viga, võrreldes bioloogidega. Neil on nende matemaatika, mida saab igal pool rakendada. Tõsi, nendegi teadus on faktirohke, nagu bioloogiagi. Kuid füüsikud võivad püstitada hüpoteesi, luua teooria ja seda siis kohe matemaatika abiga formaliseerida, hüpoteese analüüsida, eksperimentaalselt kontrollida, siis veel teooria õigsust kontrollida, ja kui kõik on õige, oma teooriaid universaalselt rakendada. Meie, bioloogid, eriti zooloogid, oleme aga nagu Robinson Crusoe üksikul saarel, meie ees on tohutu palju erinevaid konserve. Karpidel on küll sildid, kuid tihti ei ütle need sisu kohta midagi, mõned sildid on valed, mõni karp on sildita, ja mis kõige hullem – konserviavajat ei ole.”
Õnneks on viimasel ajal asi siiski muutunud. Molekulaargeneetika ja ka teised bioloogilised teadusharud on tublisti edasi arenenud. Meil on juba enam-vähem korralik ülevaade zooloogilistest nähtustest, ja mida rohkem meil on võimalik kasutada huvitavaid hüpoteese ja isegi teooriaid, seda selgemaks saab üks tähtis asi: käitumine on kõige holistlikum, süsteemselt kõige terviklikum loomse elu aspekt. Niisiis tegeleme käitumisega.
Looma käitumine algab juba enne tema sündi või munast koorumist ja kestab ka pärast tema surma – vähemalt tema liigikaaslaste tähelepanuvälja suhtes. Kuidas see võimalik on, küsite teie? Käitumine tähendab ju hüplemist, kargamist, urisemist, igasuguste ilmekate pooside võtmist nagu kihvade näitamine, puukoore kraapimine, maa kaevamine jne. Mismoodi saab käituda, olemata veel sündinud?
Selgub, et isegi väga saab.
On näiteks üldteada, et kui jaanalind kohkub, siis peidab ta pea liiva sisse. Tegelikult ta ei peida ennast – ta annab hoopis järsu ja ühemõttelise signaali oma poegadele, kes on munade sees või siis rohus peidus. Vaatame aafrika jaanalinnu näitel, milline on järglastest hooliv vanemlik käitumine ehk lõimetishoole. Üle kahe meetri pikkune isane – imeilus suur lind, kelle must kere moodustab valgete tiibadega mõjuva kontrasti –, tantsib ja enda meelest ka laulab (mõnevõrra kähisevalt), meelitades kohale emalinde. Tantsust lummatud emased tulevad ja munevad vastavalt ettevalmistatud aukudesse jaanalinnuisandale mõned munad. Mis saab edasi?
Kui neid mune on juba 40–50 või koguni 60–80, siis otsustab jaanalinnuisand, et selleks hooajaks aitab ja hakkab munade eest hoolitsema, teda aitab sealjuures domineeriv emalind. Emalind hoolitseb munade eest peamiselt päeva ajal. Öösel jaanalinnupaar soojendab mune ja päeval jahutab neid, hoides temperatuuri stabiilse, et lapsed munade sees saaksid korralikult areneda. Varsti jõuab kätte aeg, mil lapsed on peaaegu valmis ja juba triibulised – küll päris väikesed ja üleni märjad, aga üsna jaanalinnu moodi ja suhteliselt tugevate jalgadega. Muidugi on nad muna sees kägaras, kuid liikumisvõimelised. Jaanalinnu muna on nii suur, et küps poeg saab selle sees jalgu liigutada.
Kui isalind näeb silmapiiril inimest (ta näeb kaugele, ta elab ju avamaastikul), siis peab ta kiiresti lastele signaali andma: peitu! kiiresti laiali! kähku! Ta teeb sukeldumisliigutuse, pannes pea järsult vastu maad seal, kus on munad ja munade sees tema sõnakuulelikud lapsed. Ta teatab nendele midagi, pojad munades hakkavad siputama ning munad veerevad laiali – hästi kaugele laiali. Tulemuseks on see, et kui inimene või mõni teine kiskja tuleb, leiab ta 20 muna, leiab 30 muna, kuid kõiki kaheksatkümmet ta ikka ei leia. Nii et see vana anekdoot, kus loomaaias jaanalinnu puuri peal on hoiatus: „Palun lindu mitte hirmutada! Puuri põrand on betoonist!” ei pea paika. Jaanalind ei ole rumal. Tema pojad aga tõepoolest käituvad – ning vägagi intensiivselt ja ägedalt – juba mitu päeva enne koorumist.
Huvitav on seegi, kuidas käituvad tiigerhaid enne siia maailma tulekut, kui nad veel emaüsas varjul on. Emase tiigerhai kõhus (tema kahes n-ö ebaemakas või ebaplatsentas) toimub selline vastastikune nahkapanemine, et õige mitmest viljastatud munarakust – õigem on küll öelda marjaterast, sest kaladel teadupärast mune ei ole – sünnib lõpuks parimal juhul 20 kala. Ligi 60 embrüot on niisiis läinud õeste-vennaste toiduks. Üks dramaatiline olelusvõitlus on toimunud juba enne sündimist.
Või võtkem moodused, kuidas hiljaaegu surnud loom mõjutab elavate loomade käitumist, ja mitte üksnes ei mõjuta, vaid ka lausa reguleerib seda. Loomad panevad väga täpselt tähele, millises poosis on korjus. Ja nende meeled jagavad siis juhtnööre, mida edasi teha – kas tulla ligi ja hakata sööma või lasta jalga. Neile annab informatsiooni nii see, millises poosis on surnud loom, kui ka see, kuidas ta lõhnab ja kus ta lebab. Kui surnud kala on kaldal, on see kajakale hoopis teistsuguseks signaaliks kui siis, kui surnud kala ulbib vees, kõht ülespidi.
On olemas selline huvitav ja mõnus kukkurloomake nagu opossum. Mõnus minu arvates eriti sellepärast, et ta ei ela Austraalias. Austraalia on nii-öelda paleozooloogiline elusasjade muuseum. Kunagi väga ammu olid kukkurimetajad peaaegu ainsad imetajad Maal. Tänapäeval elavad nad põhiliselt Austraalias. Mujal maailmas elab kukkurloomadest ainult opossumeid. Neid on mitukümmend liiki ja nad elavad peamiselt kõikjal Ameerikas.
Opossumid on äärmiselt armsad loomakesed. Ja just kukkur teeb võimalikuks nende lasterohkuse. Väikesed opossumid ratsutavad ema seljas, neil on haardevõimega sabad, millega nad hoiavad kinni ema kõrvadest, karvadest või sabast. Istuvad nagu kõrvukad hiirekesed ema seljal reas, lausa südantliigutav vaatepilt! Ema põhimure on aga muidugi nii enda kui laste turvalisus. Ellujäämiseks ja oma järglaste eest hoolitsemiseks kasutavad opossumid osavat strateegiat ja nutikat taktikat.
Üks nendest taktikatest töötab eriti hästi Põhja-Ameerika lõunaosas ja Kesk-Ameerikas, kus on palju lõgismadusid. Kui opossumiema näeb näiteks koiotti ja saab aru, et tegemist on noore koiotiga, jääb ta üsna rahulikuks. (Ma ei eksinud terminiga – just nimelt saab aru. Ka loomad mõtlevad! Võibolla mitte kontseptides või mõistetes, vaid situatiivselt, puhtpertseptiivselt, signaalidest lähtuvalt, kuid mõtlevad!) Kogenud emakoiotti nähes aga mõistab ta kohe, et tegemist on väga ohtliku kiskjaga, keda tuleb kinni pidada, kuni lapsed peituda jõuavad – kas või oma elu hinnaga, kui teisiti ei saa.. Kuid noore koioti peletab ta eemale väga lihtsa võttega.
Opossum hüppab õhku ja laseb kuuldavale kohutavalt ahastava hädakisa: „Ma sureeeen!” Ta kukub maha ja hakkab visklema, ta pöörleb ühelt küljelt teisele ja teda raputavad kohutavad krambid, paisates tema keha lausa õhku. Ta lõuad tõmblevad ja suust tuleb vahtu. Ta hakkab intensiivselt teatud lõhna eritama. Ta ei hakka lehkama mitte lihtsalt korjuse järele, vaid nimelt lõgismao hammustusse surnud opossumi korjuse järele. Ja varsti jääb ta liikumatult lamama. Noor koiott, kes on kogu seda etendust kohkunult jälginud, teeb argliku sammu „laiba” suunas ja nuusutab kõigest väest. Tal on ju imepärane haistmine nagu kõigil koerlastel, tohutult täpne ja vägaväga peen. Ja