Esimene peatükk
TALVELAPS
ADARALE meeldis talv kõige rohkem, sest siis läks maailm külmaks ja talvel tuli jäälohe.
Ta polnud päris kindel, kas külm tõi kohale jäälohe, või oli see jäälohe, kes tõi külma. See küsimus tegi sageli muret ta vennale Geoffile, kes oli temast kaks aastat vanem ja täitmatult uudishimulik, kuid Adara sellistest asjadest eriti ei hoolinud. Talle piisas õnnetundeks sellest, et külm ja lumi ja jäälohe saabusid oma õigel ajal.
Tänu oma sünnipäevale teadis ta alati, millal need pidid tulema. Adara oli talvelaps, sündinud kõige ägedama pakase ajal, mida inimesed üldse mäletasid – isegi Vana Laura, kes elas naabertalus ja mäletas asju, mis olid toimunud enne, kui keegi teine oli sündinud. Inimesed rääkisid seniajani sellest pakasest. Adara kuulis seda sageli.
Aga nad rääkisid ka teistest asjadest. Rääkisid, et selle hirmsa pakase jäisus oli pikaleveninud sünnituse ööl tapnud ta ema – külm oli hiilinud mööda suurest tulest, mille Adara isa oli üles teinud, ja pugenud tekkide vahele, mis katsid nurgavoodit. Rääkisid, et külm oli pugenud Adarasse juba ema-ihus – et ta nahk oli sündides olnud helesinine ja katsudes jäine ning et ta polnud soojenenud ka kõigi järgmiste aastate jooksul. Talv oli teda puudutanud, talle oma märgi jätnud, teinud ta enda omaks.
Oli tõsi, et Adara erines teistest lastest. Ta oli väga tõsine väike tüdruk, kes vaid harva hoolis teistega mängimisest. Inimesed ütlesid, et ta on ilus – kuid oma heleda naha, blondide juuste ja suurte, selgete, siniste silmadega kuidagi kummalisel, eemalehoidval viisil. Ta naeratas, kuid mitte tihti. Keegi polnud näinud teda nutmas. Kord, kui ta oli viiene, oli ta astunud lumehange all peitunud, lauatükis püsti olevale naelale ja see oli läinud läbi ta jala, aga Adara polnud nutnud ega karjunud ka siis. Ta oli tõmmanud jala vabaks ja kõndinud verejälgi maha jättes majja tagasi, sinna jõudes öelnud ainult: „Isa, ma tegin endale haiget.” Tavaliselt lapsepõlvega kaasnevad mossitamised, jonnimised ja pisarad polnud tema jaoks.
Isegi perekond teadis, et Adara on teistsugune. Ta isa oli suure pahura karu moodi mees, kel polnud inimestega eriti asja, ent alati ilmus ta näole naeratus, kui Geoff teda küsimustega kiusas, ning tal jätkus naeru ja kallistusi Adara vanema õe Teri jaoks, kes oli kuldne ja tedretähniline ning flirtis häbitult kõigi kohalike poistega. Kallistusi jätkus ka Adarale, kuid ainult pikkade talvede ajal. Ent naeratused jäid puudu. Ta haaras Adara oma käte vahele, surus väikese keha oma tohutu jõuga enda vastu, ta rinnust kostis nuuksatus ja suured pisarad voolasid mööda ta punetavaid põski. Suvel ta Adarat ei kallistanud. Suvel oli tal selleks liiga palju tööd.
Kõigil peale Adara oli suvel palju tegemist. Geoff töötas koos isaga põldudel, küsis lõputult selle ja teise kohta ning õppis kõike, mida farmeril on tarvis teada. Kui ta ei töötanud, jooksis ta sõpradega jõe äärde seiklusi otsima. Teri hoolitses majapidamise eest, valmistas süüa, ja kui oli kõrghooaeg, töötas natuke ka ristmiku ääres võõrastemajas. Võõrastemaja omaniku tütar oli ta sõber ja noorem poeg enam kui sõber ning tagasi tulles ta alati itsitas ja rääkis ränduritelt, sõduritelt ja kuninga käskjalgadelt kuuldud uudiseid ja kuulujutte. Teri ja Geoffi jaoks oli suvi kõige parem aeg ning kummalgi neist polnud Adara jaoks aega.
Kõige rohkem tegemist oli isal. Iga päev ootas tuhat asja tegemist, ja kui ta need oli ära teinud, leidis ta eest tuhat järgmist. Ta töötas koidust hämarikuni. Ta lihased läksid suvega kõvaks ja vintskeks, ta haises põllult koju tulles higi järele, kuid tulles naeratas ta alati. Pärast õhtusööki istus ta koos Geoffiga, jutustas talle lugusid ja vastas ta küsimustele, või õpetas Terile uusi toiduvalmistamise nippe – või siis jalutas võõrastemajja. Ta oli tõeline suvemees.
Suvel ta ei joonud, välja arvatud klaas või paar veini oma venna külaskäigu tähistamiseks.
Seegi oli põhjus, miks Teri ja Geoff armastasid suvesid, mil maailm oli roheline ja soe ja pakatas elust. Ainult suviti käis isa noorem vend, onu Hal neil külas. Hal oli kuninga sõjaväe loheratsur, pikk, sihvakas, aadliku välimusega mees. Lohed ei kannatanud külma, seetõttu lendasid Hal ja tema eskadrill talve saabudes lõunasse. Aga igal suvel naasis ta oma säravas rohe-kuldses mundris, olles teel põhja ja lääne lahinguväljadele. Sõda oli kestnud terve Adara eluaja.
Iga kord, kui Hal tuli põhja poole, tõi ta kaasa kingitusi: mänguasju kuningalinnast, kristallist ja kullast ehteid, maiustusi ja alati ka pudeli mõnda hinnalist veini, mida ta siis vennaga jagas. Ta naeratas Terile ja pani neiu oma komplimentidega punastama ning lõbustas Geoffi lugudega sõjast ja lossidest ja lohedest. Ta püüdis sageli Adaralt kingituste, naljade ja kallistustega naeratust välja meelitada. See õnnestus vaid harva.
Hal võis olla küll lahke loomuga, kuid Adarale ta ei meeldinud; kui Hal oli seal, siis see tähendas, et talv oli veel väga kaugel.
Pealegi kord, kui ta oli alles neljane ja nad olid arvanud, et ta juba ammu magab, oli ta kuulnud neid veinipudeli juures rääkimas. „Tõsine väike inimene,” oli Hal öelnud. „Sa peaksid tema vastu lahkem olema, John. Sa ei saa teda juhtunus süüdistada.”
„Ei saa või?” oli isa vastanud, hääl veinist tuhm. „Ei, ega vist. Aga see on raske. Ta näeb välja nagu Beth, aga temas pole Bethi soojust. Temas on talv, eks ole. Kui ma teda puudutan, tunnen ma külma ja mulle tuleb meelde, et tema pärast pidi Beth surema.”
„Sa oled tema vastu külm. Sa ei armasta teda nii nagu teisi.”
Adara mäletas, kuidas ta isa oli seepeale naernud. „Ei armasta? Ah, Hal. Ma olen oma väikest talvelast armastanud rohkem kui kedagi teist. Aga ma pole leidnud temas vastuarmastust. Temas pole midagi minu või sinu või kellegi teise jaoks meist. Ta on nii külm väike tüdruk.” Ja siis oli isa hakanud nutma, kuigi oli suvi ja Hal oli tema kõrval. Adara kuulas ja soovis oma voodis, et Hal juba ära lendaks. Ta ei saanud kõigest kuuldust aru, aga see jäi talle meelde ja mõistmine tuli hiljem.
Ta ei nutnud – ei neljasena, kui ta kuulis, ega kuuesena, kui ta lõpuks mõistis. Hal lahkus mõne päeva pärast ning elevil Geoff ja Teri lehvitasid talle, kui ta eskadrill, kolmkümmend suurt lohet uhkes rivikorras suvetaeva taustal pea kohalt möödusid. Adara vaatas ka, kuid ta väikesed käed olid külgedel paigal.
Teine peatükk
SALADUSED LUMES
ADARA naeratused olid salajane vara ja ta kulutas neid ainult talvel. Ta ei jõudnud kuidagi oma sünnipäeva ära oodata, sest siis tuli ka külm. Ning talvel oli ta eriline laps.
Ta oli teadnud seda juba väga väiksena teiste lastega lume sees mängides. Külm ei seganud teda kunagi nii nagu Geoffi ja Terit ja nende sõpru. Vahel jäi Adara üksi välja veel tundideks pärast seda, kui teised olid pagenud sooja otsima või jooksnud sööma kuuma köögiviljasuppi, mida Vanale Laurale meeldis lastele valmistada. Adara leidis mõnes kaugemas põllunurgas salajase koha, igal aastal erineva, ja ehitas sinna kõrge valge lossi, patsutas lume väikeste paljaste kätega paika, vormis selle tornideks ja parapettideks, nagu Hali kirjeldatud kuningalossil kauges linnas. Ta murdis alumiste puuokste küljest jääpurikaid ja kasutas neid tornitippudeks, kaitseogadeks ja valvepostideks, paigutades neid ümber oma lossi. Sageli tuli keset talve lühiajaline sula ja siis äkiline külm ning ta loss muutus üleöö jäiseks, nii kõvaks ja tugevaks, nagu tema kujutluses pidid olema päris lossid. Ta ehitas oma lossi terve talve ja mitte keegi ei teadnud. Aga alati tuli lõpuks kevad, sulale ei järgnenud enam külma; siis sulasid ära kõik kaitsevallid ja seinad ning Adara hakkas lugema järgmise sünnipäevani jäänud päevi.
Ta talvelossid olid harva tühjad. Igal aastal pugesid esimeste külmade