Tallinna vanalinna kummitusmajad. Isa põnevad unejutud ajaloost. Jaak Juske

target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000018.jpg" alt="lk8.tif"/>

      Brita, öö ja kummitused

      Kell on juba päris palju, aga Brita pole ikka veel magama jäänud. Isa on talle ja tema õele Emmale rääkinud unejutuks muuseas ka legende, vanu lugusid Tallinna minevikust. Kõige põnevamad neist on lood kummitusmajadest. Tallinn on väga vana linn ja kõige vanemad majad asuvad vanalinnas. Nii pole ime, et just seal kõige rohkem kummitusmaju asub. Kokku on pealinnas umbes poolsada hoonet, kus kuuldavasti vaime liikumas.

      Brita ei ole päris kindel, kas kummitused või vaimud päriselt olemas on. Aga mine tea. Isa ütleb, et eks see ole usu küsimus. Nii võib neid uskuda ja võib mitte uskuda. Mõned väidavad, et kõiki neid viirastusi saab mõistuspäraselt seletada. Kindel on aga see, et meie elu on pikas ajameres vaid üks lühike silmapilk. Meie seljataha jäävad kümned, sajad kunagi elanud põlvkonnad. Inimesed, kes on rajanud Tallinna linna, esivanemad, ilma kelleta meid täna ei oleks olemas. On ju inimesed elanud tänase Tallinna kandis mere kaldal juba 5000 aastat, linna moodi asula on siin olnud aga viimased 1000 aastat.

      Mõnede kunagi Tallinnas elanud inimeste hinged ei ole aga väidetavalt pärast surma rahu saanud ja on endiselt – üldjuhul nähtamatuna – meie keskel liikumas. Kas leidsid need inimesed lõpu traagilisel teel või olid ise kellelegi liiga teinud? Nii seda kui ka teist, aga mõlemal juhul otsivad nad rahu. Kuni need õnnetud hinged seda leidnud pole, annavad nad endast vahel märku. Seejuures on osa kummitusi tõesti väga õudsed, mõned aga üpris leebed. Aga eks hirmul on alati suured silmad.

      Kell läheneb keskööle, aga Brita pole ikka veel magama jäänud. Isa räägitud lood vaimudest kummitavad nüüd Brita peas. Mõned usuvad, et just pimedal keskööl on kummitused kõige aktiivsemad. Brita jääb igaks juhuks kiiresti magama. Siis pole ohtu mõne kummitusega kohtuda, sest Brita elab ka ise päris vanas Pelgulinna majas. Kes teab, mis tema kodus vanasti kõik juhtunud on. Aga ka unes võib mõnda kummitust kohata.

      Vanalinna kurikuulsaim kummitustorn

      Keskajal ja veel hiljemgi kuni aastani 1878 oli tänane Tallinn ametlikult kaks eraldi linna – all-linn, kus kehtis Saksa hansalinnalt Lübeckilt saadud linnaõigus, ja ülalinn ehk Toompea, kus kehtis kohaliku valitseja, maaisanda õigus. Need kaks linna olid tihti omavahel niivõrd riius, et kivist müür ehitati mitte ainult ümber Tallinna, vaid läbi tänase vanalinna. Seda all-linna ja Toompead eraldanud kõrget kivimüüri näeb kõige paremini mööda Pikka jalga kõndides.

      Kahte linna ühendasid kaks linnaväravat, mis ööseks lukku pandi. Need väravakohad on tänagi alles. Lühikese jala ja Pika jala kõrged paekivist väravatornid on aga lisaks kõigele ka Tallinna ühed kuulsamad kummituspaigad.

      Lühikese jala väravatornis kummitas vanasti nii koledasti, et sellest lausa raamat kirjutati. Igatahes ilmutavat seal end munk Justinus, kes olnud keskajal timuka abiline. Et oma verist ametit lunastada, hakanud ta mungaks, kuid tema rahutu vaim käinud veel sajandeid hiljem seal torni elanike elu rikkumas. Kohalikud teavad teda Musta Mungana.

      1935. aastal kolis Lühikese jala väravatorni elama venelannast rätsep, kes jutustas: „Umbes kella kahe paiku päeval istusin oma toas. Äkki märkasin läbi klaasukse sahvris mehe kuju, mis eraldas heledat valgust. Mees kandis halli rüüd ja vöökoht oli seotud nööriga. Kuju oli elusuurusest kindlasti palju suurem. Ta põlvitas, sirutades käsi risti poole. Nägemus kadus umbes tunni aja pärast.”