1
Taani provints ajas Hanumanil südame pahaks. Lillekorvid gammel kro1 aknalaudadel, akende taga pelglikult noaga viinerit saagivad kühmus vanainimesed.
Kõik selles maailmas oli tema jaoks võõras. Mis tahes pisiasi tekitas võõristust. Mustrisse laotud kõnnitee. Ornamendid seintel. Sepistatud aiad. Vasevalust käepidemed. Tänavate segadik, ilupõõsastest hekid, muruniidukite põrin, müüridega piiratud tehased, vabrikud, prügilad…
„See on ehtne laborilabürint!” rääkis Hanuman, tonksates küünarnukiga mulle ribidesse. „Just kahele sellisele rotile nagu meie sinuga, Euge! Must ja valge! Heh! Kumb jääb ellu? Kõikides linnades üks ja seesama! Üks ja seesama!”
Nii oligi. Erepunane postkast kuldse vapiga: pasun ja selle kohal kroon. Hooldatud lilleklump bensujaamas. Ristmikul nägus kiosk tedretähnilise plikaga. Rütmiliselt lainetav linnamüra, justkui tõmmataks sepalõõtsa. Industriaalsesse perspektiivi veetud juhtmed. Sinnasamasse suunduvad teed. Laitmatult märgistatud. Tapvalt siledaks rullitud. Tundus, et autodel pole sõitmiseks mootorit tarviski! Nii sujuvalt liuglesid nad. Nagu konveierilinti mööda. Sõites otseteed taevasse. Vahtides neile järele, kõndisime me ühest peatusest järgmisse, varjusime vihma ja tuule eest tumerohelistesse metallkarpidesse, suitsetasime, keerutasime kaarti. Bussid sõudsid mööda roomaja ükskõiksusega. Kõrkide juhtide vormiriietus sundis pingule tõmbuma. Kuldsed nööbid, kokardid, mansetid… Kõik nagu peab. Kohevad vuntsid raskete voltis buldogipõskede all. Pilgeni ängi täis silmad. Hanuman kõõritas nende poole umbusuga, venitades närviliselt traksi.
„Neid küll ei kadesta,” rääkis ta teeseldud muigega. „Kujuta ainult ette, kärutada päevad läbi mööda neid teid… Igavusest võib lolliks minna! Me oleme siin kõigest mõne päeva vantsinud ja juba omadega läbi, aga nemad triigivad iga päev!”
Mõnikord buss peatus, juht loivas välja, et aidata mõnda eidekest või lihtsalt kallata termosest kohvipära välja, heites üksiti meie poole riivamisi pilgu. Hanuman jälgis teda silmanurgast ainiti ja manitses mind mitte valvsust kaotama: ta oli veendunud, et nad kõik on ühtlasi ka politsei teenistuses.
„Nad on kohustatud ette kandma,” rääkis ta suunurgast. „Usu mind! Nad kõik kirjutavad sellistele paberitele alla… Nad kutsutakse kabinetti, seal pistetakse nina alla instruktsioon… Nad loevad pool tundi ja kirjutavad siis alla… Nii kui miskit on, helistavad… Spetsiaalsel numbril… Neil on politseis sellistele signaalidele momentaanselt reageerimise osakond… Aga mis sina siis arvasid! Kohe sõidavad välja! See on parim viis kontrolli tugevdamiseks! Arvad, et see pole kahtlane?.. Istuvad siin mingisugused… Üks on must… Kes nad sihukesed on?.. Miks mitte kontrollida dokumente?..”
„Kobiks siis parem minema?” kostsin mina ning me ajasime end püsti ja läksime. Hanuman ümises seejuures midagi laulda…
Temas eksles alati mingi meloodia, mida ta peitis kõikide eest tihedalt kokkupigistatud huulte taha, varjas tuule ja ilma eest, tümpsutas salamisi kord üht, kord teist jalga. Võitles iga noodi eest. Kuid tuul rebis huultelt sõnu. Mühin ronis pealuusse. Täitis teda võõrusega. Rebis rinnakorvist rütmi välja. Sõitis transportöörina hinge. Kihutas rollerina südamesse. Hädist meloodialeeki summutasid taanlaste haukuvad hääled, vägevad sepavasarad, mürisevad mootorid, supermarketite kädin. Lõksud, ummikteed, kollaka ajaloovarjundiga punastest tellistest seinad ahistasid Hanumani hinge. Kuhu ka ei vaata – igal pool on rahvuslikust uhkusest säravad punased tellised. Tihedas reas, nagu valatud, paneb lausa hambad valutama! Tuulised skväärid. Steriliseeritud stilisatsioon klaasitud jaamades, kus piletite asemel jagatakse ehholaaliaid ja voldikuid. Busside, rongide, praamide segaseid sõiduplaane täis voldikud. Igal pool. Et sa ära ei kaoks, teelt ei eksiks, et süüdistaksid iseend, kui midagi…
Selles hoolega siledaks kammitud maailmas oli kõigele mõeldud; sellisel kahel täil nagu meie Hanniega oli praktiliselt võimatu uberikku leida ja peitu pugeda. Kõikjal olid silmad ja kaamerad. Kõigil olid telefonid peos. Isegi erilisel viisil istutatud puud näisid meid jälgivat ja andvat märku kellelegi, kes kindlasti hoidis puudel silma peal. Iga pisiasi oli kavatsuslikult õmmeldud meile arusaamatu elu pannoosse. Kõik pärines samast ääsitulest. Platvormid ja väärikusse pakitud inimesed oma rongi nõudlikus ootuses, kõik see oli hiigellõõrist välja roomanud, paigale tardunud ja asetunud meie ette, kohutades oma terviklikkusega. Eriti hirmsad olid inimesed. Vallutamatud nagu bastionid. Siledad vihmamantlid, timmitud liigutused. Külmad nagu halastamatud rööpad. Prillide läige, hammaste valevus. Korralikult tehtud – nagu postid, mis toetavad tuhmi taevast. Igaühe kontol on teatud teened. Kasulikkust ühiskonnale korrutasid regulaarselt läbitavate kursuste loetelud. Igaühe kohal säras kustumatu spetsialiseerumistäht. Igaüht kaitses nähtamatu loorina mõne võimsa korporatsiooni vägi. Paljudeks aastateks kestma mõeldud olendid. Garantiiaja katsid kindlustuskompaniid. Kõik oli arvesse võetud. Isegi juhus…
InterCityd kihutasid minema. Kandes oma soolikates nende väärtuslikke elusid. Nad vestlesid millestki, lugesid midagi, ei pannud midagi tähele, magasid, vaatasid uneledes meie poole, meist mööda, meist läbi. Meile neis rongides kohta ei olnud. Kontrolörid oleksid meid välja visanud: Hanumanile jalaga tagumikku andes, mind selga nügides. Kontrolöride vormimütsid noogutasid nokatsitega, nende kompostrid mulgustasid ruumi, kilomeetrite viisi terast: tšikk! – værsgo2– tšikk! – værsgo…
Me löntsisime edasi; maa alt kasvasid välja tõkkepuud; välgutades tulesid, sõitsid välja mingid autod; ühtelugu sattusid ette lukustatud uksed, väravad, sildid „Ingen adgang”, „Forbudt!”3, „Privat”… Hanuman oli kimbatuses. Tema silmis püsis klaasistunud läige. Külm. Tuul. Uudishimulikud taksojuhid. Lipp igal majaõuel. Lipp, mis laperdab nagu narts.
„Nad salvivad siin isegi tuult patriotismiga, et mitte nakatuda reeturlusepisikuga,” plagistas Hanuman hambaid. „Seda ei saa aktsepteerida! Euge, see ajab lihtsalt oksele! Mis maa see sihuke on, man! Mis kuningriik see sihuke on!”
„Puhta südametunnistuse ja puhaste vetsupottide maa, man,” jõmisesin ma läbi une.
Uni võttis üha enam võimust. Me veeresime allamäge, kukkusime kuhugi lehtrisse, lasime end sisse imeda. Õhus oli midagi pahaendelist. Heljusid nägemused. Tatsasid punaste mütsidega päkapikud. Punases vormiriietuses mehed, kah nagu päkapikud, marssisid raskete vaskpillidega, pelutades lendu rasvaseid vareseid. Nad olid amatöörid, kuid marssisid ja puhusid pasunaid tõeliste artistide moega. Tiirutasid platsil nagu üleskeeratult: att! att! Valmistusid mingiteks pidustusteks… Majadele tõmmati girlande. Eidekesed sättisid akendele nukke. Hirmul linnud rippusid taevas nagu praht. Päike kissitas ja viskus jälle poleeritud vasktorudesse. Vitriinid andsid teada allahindlustest. Poisid ja tüdrukud jagasid tänavatel kutseid ja kaarte. Põldudelt kanduv traktori takk-takk-takk süvendas halbu eelaimusi. Keegi pastaka ja paberilehega habemik sebis jalus, tülitas möödakäijaid, palus, et kirjutataks millelegi alla ja annetataks midagigi… Seina najale toetati redel. Kahtlane tüüp võttis telefoni…
Sisenesime jaama. Kadusime rahvasumma. Jälle liiklusskeemid. Märgid, nooled… Järjekordsed bukletid: turismipaigad, muuseumid, ajalugu, raamatukesed tungivate soovitustega: „Kui Te olete Jyllandis käinud, kuid pole külastanud … ... … ... ja … siis võib täie kindlusega öelda, et Te pole tõelist Taanit näinud.”
„Oh, see on masendav!” oigas Hanuman. „Heh, parem, kui ma poleks Taanit üldse näinudki! Ma oleks ennemini võinud pimedaks jääda, kui et astusin praamilt sellele neetud maale!”
Ma korjasin üles voldiku, mille ta oli käest visanud, lugesin: „… külastada provintsihõngulist gammel kro restorani, sest ainult siin saate maitsta ehedat Taani toitu…” Otse loomulikult saab sealsamas „…külastada Aqualandi, Legolandi, Akvaariumi ja Aarhusi vanalinna; rahvusparki esimeste viikingikuningate kalmega, magnooliate ja orhideede aeda… muuseumi muinaslaevadega, millega mindi vallutama Londonit ja Pariisi, avastati Island, Gröönimaa, Ameerika, India ja kogu ülejäänud maailm…” Otse loomulikult „ja kogu ülejäänud maailm”. Vaat niiviisi! Vähemast ei saanud juttugi olla… Ja jälle sõiduplaan: „Rongide abiga saate Te kõiki neid suurepäraseid paiku Taanis külastada.”
„Vaat nii, Euge,” jätkas Hanuman. „Pool tundi praamiga, kõigest pool tundi! Ainult pool tundi… Helsingborgist Helsingørini