„Oo, Gem ei ole koer. Gem on nagu vana semu. Kas pole? Ja kui Dot arvas, et teie ja Gem olete loodud koos elama, siis on see igatahes taeva tahtmine.” Megani rõõmus naeratus värahtas ja üle tema avala näo käis kohkumus. „Oh jessas, see oli minust küll taktitu.”
„Lubage, et ma teile võtmed üle annan, kui nii võib öelda,” sõnas Gerald, haarates kinni võimalusest teemat vahetada ja sahtlisse võtmete järele küünituda. „Kindlasti tahate Four Oaksi minna ja ringi vaadata,” lisas ta Megani poole noogates. „Megan on rohkem kui pädev teid koertekodu asjadega kurssi viima.”
Korraga hakkasid möödunud nädala vaimsed ponnistused mõju avaldama ja väsimus võttis Racheli üle võimust, nagu juhtus iga päev täpselt kell kolm. Ta tundis vastupandamatut ihku pudeli veiniga üksi jääda, teki all, seljas pidžaama, mitte Marc Jacobsi seelik, mis pitsitas vöökohta, kuna oli soodushinnaga ostetud ja Rachel oli firmasilti liiga armunud olnud, et õiget suurust valida, ning kolmekümnendates eluaastates vallalised töötavad naised pidid hästi riietuma, sest neil polnud oksendavaid lapsi, kellega lahedamat rõivavalikut välja vabandada.
Gerald ulatas laitmatult timmitud kaastunnet väljendava näomoonutuse saatel talle suure kimbu võtmeid, kõigil Doti pedantse käekirjaga kabedad sildid küljes.
„Ja siin on kiri, mille Dorothy palus testamenditäitjale koos võtmetega üle anda, kuid ma lasen teil seda omaette lugeda.” Mees ulatas õhukese ümbriku, mille Rachel märkmiku tagakaane vahele pistis. „Nagu ütlesin, võime nii korraldada, et kinnisvaramaaklerid astuvad läbi ja hindavad vara, saadavad blanketid ära ja nii edasi. Kas võiksite pärandi olulisi väärtasju silmas pidades üle vaadata – või pöördume hinnangu saamiseks majatühjendusfirma poole?” „Ei, ma teen seda ise. Aga tänan teid.” Rachel vaatas ühele ja teisele otsa, arutades, mida ta peaks nüüd ütlema. Kõigist oma puudustest hoolimata oli Val sellistes asjades osav. Ta oskas alati õige tooniga märkuse teha. Matused, laulatused, testamendi ettelugemised – kui mõni eakas sugulane manalasse varises, asus ema tegutsema. Tema oli teisest krahvkonnast kogu matusetalituse korraldanud ja lasknud Doti matta vanemate kõrvale kodusesse Lancashire’i. Ilmselt oli just Doti moodi nõuda, et testamendiga tegeldaks Longhamptonis ja seda teeks testamenditäitja – Rachel. Val oli ainus inimene Racheli tutvuskonnas, keda võis solvata tõsiasi, et pärandiga sekeldamist polnud talle usaldatud. Koer vaatas Rachelit kurbade jäiste silmadega. Loom istus täiesti vagusi, kuid näis samas nii masendatud, et Rachelile jäi mulje, justkui eelistaks koer nagu temagi pigem korvis lebada, nina ees kont – või miski, mis võib koerale veinipudeliga samaväärne olla –, kui seda tsirkust läbi teha. Megan niheles toolil. „Kas ma võin ühte teenet paluda, mm … preili Fielding?” „Rachel, palun. Ja muidugi,” vastas Rachel, igati valmis teisele Doti mälestuseks Gemi kinkima. Kuid õnnetuseks ei palunud Megan seda. „Kas sa viiksid mind Four Oaksi? Kui sinna sõidad?”
„Muidugi. Ma polegi päris kindel, kas tunnen teed,” sõnas Rachel.
Ta naeratas, sest Meganis oli midagi, mis lausa kutsus naeratama. Neiu nägu oli innukas ja heasoovlik, ikka veel päevitunud, hoolimata sellest, et taevast varjutas juba veebruarikuine pimedik. Megan oli ilmselgelt koerainimene.
Megan pidas rõõmsat monoloogi kogu tee kontorist välja ning parklasse, ja Racheli autot nähes voolas ta hämmingust lausa üle.
„Tohoo, kas see on sinu oma?” ahhetas ta, kui Rachel puldist Range Roveri keskluku avas. „See on Gemile lausa ideaalne! Gem, sa vaata vaid, milline vägev maastur su uuel emmel on!”
Rachel krimpsutas „uue emme” peale taas nägu. „Ta on koer ja mina ei ole tema ema, selge?”
Rachel tõmbas käega üle näo ja pigistas kipitavad silmad kinni. Ta ei lisanud, et nüüd, kus ta on tööst ilma jäänud, läheb Range Rover ilmselt tagasi Londonisse niipea, kui finantsasutus, millelt ta selle liisis, tema uudsest töötu seisusest haisu nina saab.
Sa pead lihtsalt teise töö otsima, meenutas ta endale. Töökohti on küllaga – sinu CV-ga inimesele. Isegi masuajal vajatakse positiivset suhtekorraldust. Iseäranis masuajal.
Megan ja Gem silmitsesid teda ootusrikkalt ja Rachel ei osanud öelda, kumb üritas rohkem meeldida, Megan või Gem. Ta tundis end mõlema ees ühtviisi süüdlasena, et pidi neile pettumuse valmistama.
„Anna andeks. Kuule, ma ei tea, kuhu koer panna. Kas tal on pakiruumis turvaline?”
„Nii suures pakiruumis pole sel õnneseenel häda midagi,” vastas Megan tagaluuki avades. „Ooo, sa reisid kerge pagasiga,” märkis ta, nähes Racheli kahte väikest kotti ja kastitäit juhukola, mis ta oli korterist lahkumise eel kokku korjanud. See oli veel üks masendav asjaolu: kui vähe oli tal tegelikult kümne aasta kohta ette näidata. „Kui kauaks sa jääd?”
„Ma ei tea.” Rachel tõmbas kätega läbi juuste, meenutas halle salke ja ohkas. „Ma võin täiesti ausalt öelda, et praegu pole mul mingeid plaane.”
„Vaatad, kuidas läheb, jah? Väga hea.” Megan patsutas autot. „Hopp, Gem-poiss!”
Gem hüppas kuulekalt pakiruumi ja tõmbus kahe väikese Mulberry nahkkoti vahele kerra. Juba nägi Rachel pikki koerakarvu mustale polstrile langemas, kuid ta oli liiga väsinud, et praegu sellele mõelda. Ta pani hoopis pakiruumi kinni ja tegi juhiukse lahti.
„Ma olen küüdi eest tänulik – busside peale ei saa eriti loota, aga see siin on ju maakoht, eks ole. Ma juhatan teed, kui Longhamptonist suuna Hartley poole võtad,” ütles Megan eesistmele kobides. Ta pidi end pisut upitama, sest oli Rachelist vaat et pea jagu lühem. Meganil olid vanade teksade peale tõmmatud asjalikud saapad, ja kui ta end istuma sättis, tundis Rachel koerte ja Body Shopi White Muski lõhna. „See pole keskusest kuigi kaugel, aga seda sa ju tead.” Megan vakatas ja kuulatas. „Kas see on sinu telefon?” Rachel teadis, et see on tema telefon. Helin oli „Valküüride lend”, mis andis teada, et helistajaks on ema. Tekkis kiusatus kõnet mitte vastu võtta ja end autojuhtimisega välja vabandada, kuid Val teadis, et tütar käis täna advokaadi jutul, ja helistaks uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Parem asjaga ühele poole saada. „Jah,” ütles Rachel kätt kotti pistes. „Anna andeks, ma pean selle vastu võtma. Mul kulub vaid hetk.” Ta libistas end autoistmelt maha ja tõstis mobiili kõrva äärde. „Tere, ema.” „Kas sa käisid advokaadi juures ära? Kas testamendis oli viga?” Val rääkis otsekoheselt. „Isa ja mina arutasime seda asja ja tema arvas, et võib-olla jättis Dot kirja selgitustega, kuidas sa vara jagama peaksid. See tähendab, kui advokaadi juurde jõuad. Tema arust võis olla odavam kõik sulle jätta ja lasta sul siis vara õega jagada, selle asemel et mingit ametnikku asjasse segada.” Rachel nohises. See jutuajamine oli alanud neli päeva tagasi. Val võttis järje üles alati sealt, kuhu see viimati oli jäänud. „Ema, kiri on olemas, aga ma pole seda veel lahti teinud. Ja ära vihja kogu aeg, nagu see oleks minu süü. Mina seda ette ei näinud, sa tead. Kindlasti leian midagi, mis Ameliale meeldib. Minu arust ei mõelnud Dot seda kriitikana.” „Ära saa minust valesti aru, ma ei süüdista Doti,” ei jätnud ema jonni, üritades iga hinna eest õiglane olla. Val oli alati õiglane ja otsustas inimese kasuks isegi siis, kui ta teda tegelikult ei uskunud. Iseäranis siis, kui ei uskunud. „Just selline see Dot oli: harjunud üksi elama, ei mingeid kohustusi ega vajadust kellegagi arvestada, aga asi pole ainult Amelias. Grace ja Jack peaksid ka vanatädilt mõne mälestuseseme saama.” Rachel sai jagu kiusatusest rõhutada, et terve karja igat seltsi koertega tegelemine ei anna sulle eriti võimalust olla kõigest prii ja vaba kui tuul. Teda ärritas too perekondlik oletus, et kui sul pole lapsi, siis jõlgud mööda ööklubisid ja elad prassivat nautlejaelu. „Kas nad koera tahaksid?” pani ta vaid pooleldi naljatades ette. „Neid on palju.”
Ta kuulis kahesaja miili kaugust solvunud hingetõmmet. „Mida? Ei! See oleks täiesti vastutustundetu! Kuidas allergiatega on? Sa pead kõigepealt Ameliaga rääkima, Rachel. Ei, seal peaks olema kena hõbeharjade komplekt, mis sobiks Grace’ile, ja mis Jackisse puutub, siis mulle tuleb nagu meelde, et Dot käis vahetevahel kalal; ma arvan, et kusagil peaks olema kallihinnaline õng.” Sugenes paus. „Ja ära ütle, et mina seda