G. GARIBALDILT GIOVAGNOLILE
Minu kallis Giovagnoli!
Ma otse neelasin teie «Spartacust», hoolimata sellest et mul on vähe aega lugemiseks, ja ta äratas minus vaimustus- ning imetlustunde.
Ma loodan, et teie kaaskodanikud hindavad teie teose määratu suuri väärtusi ja et selle lugemine sisendab neisse võitmatut kindlust võitluses püha vabadusürituse eest.
Teie, r o o m l a n e, kujutasite mitte parimat, küll aga hiilgavaimat epohhi suurima vabariigi ajaloost – epohhi, millal uhked maailmaperemehed hakkasid juba vajuma pahe ja laostumise kuristikku, kuid kombelõtvusest ja pahedest hoolimata ulatusid nagu gigandid kõrgemale kõigi epohhide ja rahvaste eelnevaist põlvkondadest.
«Kõigist suurtest meestest suurim oli Caesar,» ütles üks kuulus filosoof, ja just Caesari isiksus on vajutanud pitseri teie poolt kujutatud epohhile.
Spartacuse – selle orjade Lunastaja Kristuse kuju olete teie välja raiunud Michelangelo peitliga, ja mina, vabaduse saanud ori, tänan teid selle eest ja nende erutushetkede eest, mis ma läbi elasin teie raamatut lugedes: kord innustusin ma rudiaariuse suurepärastest vägitegudest, kord niisutasid pisarad minu nägu; jutustuse lõpul aga tundsin ma pettumust sellest, et ta on nii lühike.
Säilitagu meie kaaskodanikud mälestuse neist kangelastest, kes kõik puhkavad meie kodumaa mullas, mis iial enam ei kanna ei gladiaatoreid ega isandaid.
Alati teie
I peatükk
SULLA HELDUS
Neli päeva enne novembri iide (10. novembril) rooma ajaarvamise 675. aastal, Publius Servilius Vatia Isauricuse ja Appius Claudius Pulcheri konsulaadi ajal olid Rooma tänavad juba koidikust alates rahvast täis. Murruna voolas inimesi kõigist linnaosadest Suure Tsirkuse poole.
Esquilinuse ja Subura kitsaste kõverate ja rahvarohkete tänavate poolt, kus elas peamiselt lihtrahvas, liikus inimsumm aina suurenedes mööda peatänavaid – Trahterite, Pottsepa ja Uut tänavat – ühte suunda – tsirkuse poole.
Kodanikke, töölisi, proletaarlasi, vabaks lastud orje, vanu, vigaseid ja armidega kaetud gladiaatoreid, uhkete leegionide puruvaeseid ja sandiks tehtud veterane, naisi lihtrahva hulgast, narre ja veiderdajaid, tantsijatare ja vilgaste laste salku läks lõputu roduna. Rõõmsad näod, lõbusad pilgud, muretu jutt ja kerged naljad andsid tunnistust sellest, et rahvas läks mingisugusele armastatud vaatemängule.
Kuningas Tarquinius Priscuse poolt 138. aastal Rooma asutamisest arvates ehitatud tsirkust hakati nimetama Suureks 533. aastast alates, millal tsensor Quintus Flaminius ehitas teise, tema nime järgi nimetatud tsirkuse.
Suur Tsirkus, mis asetses Murcia orus Palatinuse ja Aventinuse künka vahel, polnud sündmuste ajaks, mida selles raamatus kirjeldatakse, veel saavutanud neid tohutuid mõõtmeid ega seda toredust, mis andsid talle hiljem Julius Caesar ja Octavianus Augustus. Siiski oli see määratu suur majesteetlik ehitis, mille pikkus oli kaks tuhat ükssada kaheksakümmend ja laius üheksasada üheksakümmend kaheksa rooma jalga ja mis mahutas üle saja kahekümne tuhande pealtvaataja.
Tsirkusel oli enam-vähem ovaalne kuju; läänepoolses otsas oli ta sirgjooneliselt ära lõigatud, tema idapoolne ots aga sulgus poolringiga. Tsirkuse lääneosas asetses oppidum – kolmeteistkümne kaarega ehitis. Keskmises kaares oli üks tsirkuse kahest peasissekäigust, mida nimetati Paraadväravaks. Selle kaudu tuli areenile rongkäik jumalate kujutustega, ja selle ilmumine oli mängude algamise märgiks. Ülejäänud kaheteistkümnesse kaarde olid paigutatud tallid või «kongid», kus asetsesid vankrid ja hobused, kui areenil peeti võiduajamisi, ja gladiaatorid ning metsloomad, kui toimusid verised võitlused.
Oppidumi juurest laskusid täisringidena alla rohkearvulised astmete read – istmed pealtvaatajate jaoks. Istmete read lõppesid portikuses, kaarte all, kus olid kohad suursuguste naiste jaoks.
Paraadvärava vastas oli Triumfivärav. Selle kaudu tulid sisse võitjad. Paremal pool oppidumist asetses Surmavärav. Selle pahaendelise ukse kaudu koristasid erilised tsirkuseteenrid pikkade konksude abil ära tapetud või surevate gladiaatorite moonutatud kehad.
Areeni läbi lõigates kulges oppidumi ja Triumfivärava vahel peaaegu viiesaja jala pikkuselt madal sein, nõndanimetatud «seljak». Selle abil määrati distantse võiduajamistel.
Seljaku keskel kerkis päikese obelisk, sellest kahel pool seisid väikesed tornid, sambad, ohvrialtarid ja kujud.
Areeni ümbritses rinnatis. Piki seda kulges veega täidetud kraav, kraavi taga kerkis raudvõre. Kõik need tõkked kaitsesid pealtvaatajaid areenil märatsevate metsloomade võimaliku kallaletungi eest. Nii nägi välja see grandioosne vaatemängude jaoks määratud ehitis, kuhu lõputu hulgana voolas kokku roomlasi.
Mis toimus siis sel päeval? Mis pidu siin peeti? Missugune vaatemäng meelitas tsirkusse niisuguse hulga rahvast?
Lucius Cornelius Sulla Õnnelik, Itaalia valitseja, Rooma hirm, oli juba mitme nädala eest lasknud kuulutada, et ta kolm päeva järgemööda võõrustab ja lõbustab vaatemängudega rooma rahvast.
Ja juba tsirkuses toimuvate vaatemängude eelpäeval istus kogu rooma pööbel Marsi väljakul ja Tiberi kaldal laudade taga, mis olid kaetud julma diktaatori käsul. Pööbel pidutses kärarikkalt kuni öö saabumiseni, andudes lõpuks ohjeldamatule orgiale. See pidu, mille korraldas Gaius Mariuse hirmus vaenlane, oli kuninglikult tore ja suurepärane, seal valitses toidu ja peenimate veinide ennekuulmatu küllus.
Sulla Õnneliku heldus oli nii suur, et nende Herculese auks korraldatud pidustuste ja mängude jaoks ohverdas ta terve kümnendiku oma varandusest.
Niiviisi kinkis Sulla roomlastele vasaku käega osa rikkusi, mis ta oli kokku riisunud paremaga, ja Rooma kodanikud, kes hingepõhjas kandsid surmaviha Lucius Cornelius Sulla vastu, võtsid temalt teeseldud lõbusa ilmega vastu vaatemänge ja võõrustusi.
Saabus päev. Pilvedest läbi tungides hakkasid eredad päikesekiired kuldama kümne künka tippe, templeid, basiilikaid ja patriitside säravalt valendavaid kallihinnalisest marmorist paleesid. Oma elustava paistega soojendas päike inimesi, kes olid aset võtnud Suure Tsirkuse pinkidel.
Enam kui sada tuhat kodanikku ootas rooma rahva armastatuimat vaatemängu – gladiaatorite võitlust.
Raske on kujutleda ülevat panoraami, mille moodustas tohutu tsirkus, mida täitsid enam kui sada tuhat mõlemast soost, mitmesuguses vanuses ja mitmesuguse ühiskondliku seisundiga pealtvaatajat. Selle rahvamassi tekitatav müra, võimas nagu vulkaani kõmin, peade ja käte liikumine, mis .sarnanes mere raevuse ja ähvardava möllamisega tormi ajal, olid ainult suurepärase, ei millegagi võrreldava pildi detailid, mida pakkus Suur Tsirkus sel hetkel.
Amfiteatris sõi lihtrahvas kaasatoodud toitu. Suure isuga pugiti sinki, külma loomaliha, üldiselt armastatud verivorsti ja juustu- ning meepirukaid või kuivikuid. Söömisega käisid kaasas teravmeelsused, siivutud naljad, muretu lobisemine, lakkamatu vali naer ja sagedane veinirüüpamine.
Praetud ubade ja pirukate müüjad leidsid ostjaid plebeide hulgas, kes ostsid neid odavaid maiustusi, et oma naistele ja lastele pisut meelehead teha.
Ülipeened ja tähtsad rahameeste, ratsanike ja patriitside perekonnad kogunesid elavalt vestlevaisse gruppidesse. Elegantsed keigarid katsid kõvu istmeid mattide ja vaipadega ning avasid päikesevarje, et kaitsta ilusaid matroone ja graatsilisi neiusid kõrvetavate päikesekiirte eest.
Triumfivärava lähedal kolmandas reas istus kahe kavaleri vahel haruldaselt ilus matroon. See naine oma saleda ja painduva pihaga ning imekaunite õlgadega jättis juba esimesel pilgul tõelise Rooma tütre mulje.
Korrapärased näojooned, kõrge laup, ilusa kumerusega nina, väike suu ja suured mustad ilmekad silmad andsid talle hurmava veetluse. Pehmed ja peened ronkmustad juuksed, mis tihedaina ja kähardamatuina olid laubal kogutud kalliskividest diadeemi alla, langesid õlgadele.
Tal oli üll peenimast valgest villasest riidest, alt ilusa kuldtriibuga ääristatud tuunika, mis laskis näha kogu tema keha graatsiat; tuunika peal langes kauneis voltides alla valge purpurpunaste triipudega palla.
See nii toredasti riietatud ja nii ilus naine