Eksinuile ja üksildastele …
Iga kuritöö saab karistatud,
iga voorus tasutud,
iga ülekohus heastatud,
vaikselt ja kindlalt.
Ma ei näinud tema nägu.
Ta jooksis mööda mägirada. Meeleheitlikult.
Teda jahtivad ahned mustad varjud polnud enamat kui augud õhus, kuid nende kavatsustes polnud vähimatki kahtlust. Poiss oli kirjeldamatus hädaohus ja vajas minu abi.
Ma avasin silmad.
Kardinad liikusid pimeda akna ees. Aknaraami praost immitses jäist õhku, ometi olin ma üleni higine, süda rinnus pekslemas.
Oli see pelgalt uni? Ei. Mul polnud õrna aimugi, kes too poiss oli. Ta näis umbes minuvanune. Kuid ühte teadsin ma surmkindlalt:
ta oli tõeline ja teel minu juurde.
TAVALINE TEISIPÄEV
Korrastatud meele tähtsus.
Sellesama mõttega alustas Will West oma päevi veel enne, kui ta silmad avas. Kui ta need viimaks lahti tegi, tervitasid samad sõnad teda toaseinal:
NR 1: KORRASTATUD MEELE TÄHTSUS.
Suurte, 30 cm kõrguste tähtedega. Reegel nr 1 papsi elutähtsate reeglite nimekirjas. Just nii oluliseks pidas isa seda nõuannet. Selle meelespidamine oli üks asi. Reegli nr 1 järgimine, kui su meel on nii tuline kui Willil, polnud aga kaugeltki nii kerge. Vahest seetõttu oligi isa pannud selle nimekirja etteotsa ja ka Willi seinale?
Will veeretas end voodist välja ja sirutas. Ta sõrmitses oma iPhone’i: 7.01. Ta kontrollis kalendrit ja uuris päevaplaani. Teisipäev, 7. november:
• Hommikune trenn murdmaajooksu võistkonnaga
• TEISE aasta neljakümne seitsmes koolipäev
• Pärastlõunane trenn murdmaajooksu võistkonnaga
Lahe. Kaks jooksutrenni ja nende vahel seitse tundi aju tuimestavat novokaiini. Will tõmbas kopsud õhku täis ja sügas innukalt oma taltsutamatut padjasoengut. Teisipäev, 7. november – tõeline mannavahune argipäev. Mitte mureraasugi silmapiiril.
Miks siis tundub mulle, nagu oleksin teel hukkamisele?
Ta ragistas oma ajusid, suutmata leida ainumatki põhjust. Kui ta dresse selga tõmbas, lõi tuba rõõmsatest päikesekiirtest valgeks. Lõuna-California kõige kaalukam väärtus: maailma parim ilm. Will tõmbas kardinad kõrvale ja vaatas hoovi taga kõrguvatele Topa Topa mägedele.
Vau! Mägesid kattis öise tormiga sadanud lumi. Varahommikuses päikesevalguses kümblev mägi oli kõrglahutusega pildistki teravam ja puhtam. Ta kuulis tuttavat linnulaulu ja nägi väikest kaelusrästast maandumas oksale tema akna taga. Lind kallutas pead ning vaatas teda uudishimulikult ja kartmatult, nagu oli teinud kõigil hommikutel viimastel päevadel. Isegi linnud tajusid seda.
Nii et minuga on hästi. Kõik on kombes.
Kui see tõepoolest nii oli, mis oli siis põhjustanud selle iiveldamaajava tunde saabuvast hukatusest? Pohmakas ununenud õudusunenäost?
Üks korratu aimdus uuristas tee tema mõtteisse: see torm oli toonud enamat kui lund.
Mida siis? Tal polnud aimugi, mida see tähendas – oota, oli ta unes lund näinud? Midagi jooksmisest? Sähvatav unenäokatke tuhmus enne, kui ta sellest kinni sai.
Mis iganes. Aitab sellest jamast. Aeg sellele paanikahäirele lõpp teha. Will lõpetas oma hommikused protseduurid ja ruttas alakorrusele.
Ema oli jõudnud köögis oma teise kohvini. Lugemisprillid nööriga ümber musta juuksepahmaka, tippis ta telefonil ja korraldas oma päeva.
Will haaras külmikust energiakokteili. „Meie lind on tagasi,” sõnas ta.
„Hmm. Jälle inimvaatlustel,” poetas ema. Ta pani telefoni lauale ja mässis käed ümber Willi. Ema ei jätnud kunagi ühtegi korralikku kallistusvõimalust kasutamata. Üks neist pühendunud kallistajatest, kellele ei läinud sellistel hetkedel mitte miski muu korda. Isegi mitte piinlikkus, mida Will tundis, kui ema teda teiste ees embas.
„Kiire päev?” küsis Will.
„Hullumeelne. Täiesti metsik. Endal?”
„Nagu ikka. Pea siis vastu. Näeme, emps.”
„Näeme, Willi-Mõmm. Armastan sind.” Ema mängis oma hõbedaste käevõrudega ja süvenes taas oma telefoni, kui Will ukse poole siirdus. „Alati ja igavesti.”
„Mina armastan sind ka.”
Hiljem, kuigi mitte väga palju hiljem, soovis Will, et ta oleks läinud tagasi, emast kinni hoidnud ja enam mitte lahti lasknud.
Will astus trepimademele ja lõdvestas jalgu. Ta tõmbas kopsudesse esimese toeka sõõmu puhast külma hommikuõhku ja hingas minekuvalmilt välja jäise õhuvoo. See oli parim osa päevast … ja siis hiilis ligi seesama hirmutav süngus.
NR 17: ALUSTA IGA PÄEVA, ÖELDES, ET ON HEA OLLA ELUS. KUI SA KA NII EI TUNNE, SIIS SELLE VÄLJAÜTLEMINE – VALJUSTI – KASVATAB SELLE TÕENÄOSUST.
„Hea on olla elus,” ütles ta ilma erilise veendumuseta. Pagan. Praegu tundus reegel nr 17 papsi nimekirjas äärmiselt lamedana. Iseenesest võis ju süüdistada ka ilmseid füüsilisi ärritajaid. Väljas oli kaheksa kraadi ja niiske. Tema lihased olid eilsest raskustrennist kanged. Rahutud unenäod polnud lasknud tal välja puhata. Olen lihtsalt liimist lahti. Muud ei midagi. Kui jooksma hakkan, läheb enesetunne alati paremaks.
NR 18: KUI NR 17 EI TÖÖTA, LOE ÜLES ASJAD, MILLE EEST OLED TÄNULIK.
Will lükkas telefonil stopperi käima ja alustas sörki. Tema Asicsi Hypersid tekitasid kõnniteega kokku puutudes vaikset heli … 2,25 km kohvikuni: sihtmärk seitse minutit.
Ta katsetas reeglit nr 18.
Alustame emast ja isast. Kogu tema tutvuskond siunas oma vanemaid 24/7, kuid Will ei läinud sellega kunagi kaasa. Hea põhjusega: Will West oli võitnud vanemateloterii. Nad olid targad, õiglased ja ausad, mitte nagu need võltsvagad, kes jutlustavad väärtustest, aga kui lapsi juures pole, käituvad nagu kriminaalid. Nad hoolisid tema tunnetest, võtsid alati tema vaatenurka arvesse, kuid ei vajunud iial ära, kui ta oma piire katsetas. Nende reeglid olid selged ning balansseerisid lubava ja kaitsva piirimail, jättes piisavalt ruumi iseseisvuseks, kuid tagades talle samal ajal turvalisuse.
Jah, neil on omad tugevused.
Samas: nad olid kummalised ja salatsevad, alati pankrotis ning vahetasid nagu beduiinid iga kaheksateistkümne kuu tagant elukohta. See aga tähendas, et Will ei leidnud üheski elupaigas sõpru ega tundnud mingit seotust. Kuid milleks sulle kaaslased, kui vanemad on su ainsad sõbrad? No ja kui see peakski keerama ta kogu ülejäänud eluks korralikult sassi? Sellest võib ju üle saada. Pärast aastakümnetepikkust teraapiat ja pargasetäit antidepressante.
Näed siis. Tänusõnad loetud. Toimib nagu alati, mõtles Will mõrult.
Teise kvartali lõppu jõudes oli Will hommikusest jahedusest võitu saanud. Veri voolas soontes kiiresti ja endorfiinid äratasid närvisüsteemi üles, kui org tema ümber tasapisi elule tõusis. Ta vaigistas oma mõtted ja avas oma meeled, just nagu vanemad talle olid õpetanud. Ta tõmbas kopsudesse suitsust metsiku salvei lõhna ja East Endi teid ääristavate puuviljaaedade hapnikurikast õhku. Koer haukus; kusagil käivitati auto. Kilomeetrite kaugusel läänes mägede vahelt vilksatanud koobaltsinine riba Vaikset ookeani püüdis esimesi päikesekiiri.
Hea on olla elus. Nüüd suutis ta seda peaaegu juba uskuda.
Will suundus linna poole ja mida lähemale ta sellele jõudis, seda tihedamaks muutusid teid palistavate majade read. Vaid viie kuuga oli Ojai hakanud talle meeldima rohkem kui ükski varasem elupaik. Väikelinna õhustik ja maine elulaad tundusid lihtsad ja mugavad, mõjudes pelgupaigana suurlinlike jamade