Saateks
1990. aastate keskel kuulsin ei tea kust, et on olemas üks vene akadeemik, kelle teooria on olnud abiks Ameerika presidendile Bill Clintonile tema valimisvõitluses. Kuulujutt oli muidugi huvitav, aga tundus nii uskumatu, et ega ma alguses väga ei innustunud. Lisaks olid meie periskoobid tol ajal üsna üksmeelselt suunatud läände ja oletada, et ka idas võib midagi mõistlikku olla valimisteooria koha pealt, ei tundunud reaalne. Ei olnud ju sealpool kunagi mingeid normaalseid valimisi olnud.
Aja jooksul siiski selgus, et selline tark mees eksisteerib, aga tema kohta oli väga raske materjali saada. St. Peterburgi psühholoogiaprofessori Anatoly M. Zimichevi raamat „Poliitilise võitluse psühholoogia”, mille esmatrükk ilmus 1992. aastal, kadus raamatupoe lettidelt kohe ja seda normaalsel viisil kätte saada oli lootusetu. Sama lugu oli hiljem ka kordustrükiga. Valdkond, mida Zimichev käsitles, oli aga erakordselt huvitav, seda enam, et ETV omaaegse programmijuhina olin ülepeakaela sukeldunud just sellelaadsete teemade õpingutesse. Inimlike valikute psühholoogiliste põhjuste teooria tundus väga perspektiivne ka televisiooni programmeerimise seisukohalt.
Ime küll, aga mõne aja pärast õnnestus legendaarse Zimichevi teos siiski ühest Tallinna antikvariaadist 30 krooni eest osta. Lugesin seda mitu korda. Alguses tundus autori kogu lähenemisnurk väga imelik, paljudest asjadest ma ei saanud üldse aru, osa seisukohti tundusid lihtsalt veidrad olevat. Aga mingil seletamatul põhjusel ma raamatut riiulile siiski ei jätnud. Tahtsin selgusele jõuda, milles on selle raamatu saladus, mida ma sealt õigupoolest otsin ja mis seal tegelikult olemas on. Niisiis võtsin endale aega ja süvenesin mõnedesse peatükkidesse põhjalikumalt kui teistesse.
Mäletan hästi ühte lauset raamatust: „Selleks, et etnos saaks eksisteerida, tuleb ta Tõe, Ilu, Headuse ja Külluse kategooriate haaval vastandada ümbritsevale maailmale.” Alguses tundus see mingi ususekti posimisena. Mis see etnos üldse on? Miks tuleb ennast vastandada ja veel mingite uduste kategooriate abil? Kohe tekkis hulgaliselt küsimusi. Süvenemisel aga veendusin, et autorile tuleb au anda, sest ta on paljud irratsionaalsed ettekujutused asetanud ratsionaalsesse, arusaadavasse struktuuri. Ärge laske ennast ehmatada skeemist lk. 17, see tundub alguses liiga keeruline, kuid süvenedes jooksevad asjad iseenesest paika ja te avastate üllatunult: jah, just nii asjad ongi!
Leidsin raamatust endale kõige väärtuslikuma olevat eelkõige etnose („MEIE”) teooria koos etnoste vahelise konkurentsivõitluse ideoloogiaga. Kuidas moodustada ja koos hoida gruppe, mida kujutab endast poliitiline võitlus, mil viisil on esinejal võimalik võita tähelepanu auditooriumis jne., jne. Kõik see oli vägagi põnev ja uudne.
Suur kasu Z. õpetusest tuli aga hoopis ootamatust kohast, mida vist autor isegi ei oletanud, et ta on sellest kirjutanud. Tänu Zimichevile mõtlesin täielikult ringi teemal, kes üldse on andekas inimene, talent. Mis tüüpi inimene jõuab tippu, millised omadused tal peavad olema?
Kunagi peeti ka mind ennast sportlikult andekaks, ka paljusid mu sõpru ja klassikaaslasi, aga näe – ei tulnud meist suure spordi mõistes suurt midagi. Keda nüüd süüdistada, kas riiki, tingimusi, treenereid või veel kedagi? Zimichevi lugedes selgub kurb tõsiasi, et ei ole vaja kedagi süüdistada, tuleb minna peegli ette ja tunnistada lihtsat tõsiasja: keegi meist ei olnudki loodud spordis suureks saama, sest me lihtsalt polnud piisavalt andekad! Andetut võid sa dresseerida kui palju tahad, suures konkurentsis ei jõua ta tippu mitte kunagi.
Mis on aga tõeline andekus? Anatoly Zimichevi raamat pani mind seda teemat süvenenult käsitlema ja ümber mõtlema senised ettekujutused.
Ja varsti tõi aeg juhuse ja võimaluse seda kõike ka praktikas kontrollida.
Gerd Kanteri kuldmedalipeol 2008. aasta lõpul tänasin ma akadeemikut abi eest Eestile kuldmedali toomises. Isiklikult sain ma sel teemal temaga küll vestelda alles 2009. aasta kevadel. Ütlesin talle ja olen selles siiani absoluutselt kindel, et ilma tema raamatuta ei oleks ma 2000. aastal Gerd Kanteriga tegelema hakanud, sest ma poleks lihtsalt aru saanud, et Tiduvere küla poiss on ebatavaline talent. Tema andekus ei seisne mitte tema suures kogus ega jõus, vaid haruldases kaasasündinud omaduses, mida Zimichev nimetab frontaalse dominantsi vajaduseks. Ja siin ei ole vahet, mis valdkonnaga sa tegeled, kas teed sporti, mängid klaverit või joonistad pilte – tippu jõuavad ikka samasuguste omadustega inimesed. Küsimus on selles, kas sul on olemas kirg või mitte. Kõik muu on õpitav ja koolitatav.
Kuulsin kunagi ilusat lauset „suured inimesed mööduvad märkamatult”. Ja see juhtub alalõpmata, sest meil ei ole „tööriista” potentsiaalse suuruse hindamiseks. Zimichevi raamat võib olla abiks selle vea parandamisel. Vähemalt minule on Zimichevi teooria olnud oluline, aidanud valida suunda, aidanud teha õigeid valikuid elus.
Poliitikasse pürgival kodanikul on raamatust palju kasulikku lugeda ja seejuures mõistatada, kui suur on tegelikult tema hierarhilise dominantsi vajadus ja kas tal üldse ongi poliitiku ameti pidamiseks eeldusi? On tänuväärne, et kirjastus SE&JS omandas prof. Zimichevilt autoriõigused ning nüüd ilmub tema ainulaadse raamatu uus versioon Toomas Kalli tõlkes eesti keeles. Nii saab Zimichevi originaalsetest mõtetest laetud teose lugeja haruldase võimaluse eneseanalüüsiks: kes ma siis tegelikult olen, kas isend, indiviid või isiksus?
Juba ette võin öelda – paljudele niisuguse eneseanalüüsi tulemus ei meeldi, sest nad avastavad ennast oma avaliku käitumise järgi gruppidest, millel ei olegi võimalusi päriselt suureks saada…
Nüüd on Anatoly Zimichevi „Poliitika. Psühholoogia. Võitlus” eesti lugeja ees hindamiseks. Mul ei ole kahtlust, et see raamat võib tekitada umbusku, vastakaid arvamusi ja kindlasti ka teravat kriitikat. Autorit hakatakse võib-olla süüdistama sotsiaaldarvinismis ja vahest mõnes muuski patus, nagu see meil kombeks on. Tahaksin aga siiski loota, et Zimichevi raamatu väärtuslikum osa – õppimine kui kasvamine – aitab heitlikus ajas paljudel leida oma tee. Eelkõige usun, et vähemalt tark poliitik mõistab, et suuri asju teiste heaks on võimalik teha ainult siis, kui võitled hierarhia sees küll indiviidina, kuid juhtida lased ennast isiksuslikest, etnose kokkuleppelistest väärtustest.
Aga Clinton? 1989. aastal ühel seminaril palus üks ameeriklane professor Zimichevilt tema loengu materjale ja ütles, et need on mõeldud edasiandmiseks Arkansase kubernerile Bill Clintonile.
1993. aastal sai teie käes oleva raamatu autor kirja siis juba USA presidendiks tõusnud Clintonilt, kus jagati ohtralt tunnustust Anatoly Mikhailovich Zimichevi mõtetele.
Nüüd on meil kõigil võimalus enda peal kontrollida, kas presidendi kiri oli professoril auga ära teenitud.
Sissejuhatuse asemel
Kui te juhite mingit inimgruppi, ühingut, ühendust, erakonda, regiooni, riiki, kuid ei tea, milliseid eesmärke saavutada või milline tee on kõige õigem, kui teil on teadmine ja teil on selle kohta ideid, kuid te ei oska inimesi juhtida, ei suuda hõivata juhi kohta ega mõjutada tähtsate otsuste vastuvõtmist, kui te ei oska ei ühte ega teist, kuid tahaksite seda õppida —
siis pakume teile võimalust laiendada oma teadmisi järgnevates küsimustes:
* kuidas väljuda vaidlusest võitjana; kuidas võita avalik väitlus oma vastasega;
* kuidas luua oma erakonda, liitu, ühendust, kuidas seista vastu mistahes erakonnale, ühendusele;
* mis on poliitiline võitlus ja kuidas saada heaks poliitikuks;
* kes on inimene, mille poole ta pürgib ja mida ta vajab;
* kuidas teada saada, mida üks või teine konkreetne inimene taotleb, mida tal tegelikult on tarvis;
* mis on etnos (grupp, kollektiiv, klann, sekt, ühing, liit, erakond, ühendus, rahvas) ja milliste seaduste järgi ta eksisteerib;
* kuidas juhtida etnost, kuidas seda luua või hävitada;
* kuidas tõusta hierarhiaredeli kõige kõrgemale astmele, mida on selleks vaja ja kellel see õnnestub.
Oskus mõjutada inimesi ning panna nad oma arvamust toetama on poliitikategelasele äärmiselt vajalik omadus. Tipp-poliitikute tegevuse kohta korraldatud uuringud näitavad selgelt, et poliitikule on tema tõusuks kõige tähtsam inimestega suhtlemise vilumus,