SILM
Ma käisin I-ga samal kursusel, aga ei oleks temaga tuttavaks saanudki, kui ei oleks olnud üht sügisest kolhoosisolemist, kus ta end täis jõi ja äkitselt rääkima hakkas. Koolis oli ta vait ja rääkis vaid siis, kui õppejõud küsisid, muidu istus omaette loengul või raamatukogus ja kirjutas ülihoolika koolilapse-käekirjaga midagi suurtesse kaustikutesse.
Jah, tookord kolhoosis olime päev otsa viljakotte vedand, õhtul tuli kuivati juurde esimees ja kutsus meid poisse sauna. Seal oli õlut ja ka kangemat. Seda ei olnud I. vist elus palju pruukind ja nii ta ära vajuski. Ta nägu kiskus laiale naerule; teiste jutust ta osa ei võtnud, ainult ümises vahetevahel mingit šlaagriviisikest. Siis ta kadus. Kui hakkasime minema, hõikasime teda ja otsisime siit-sealt, aga ei leidnud. Ilm oli soe, vihma ei sadand, mõtlesime, et küli ta ise välja tuleb, ja ronisime veoautosse, mis pidi meid viima rahvamajja, kus ühes kõrvalruumis olime end sisse seadnud. Veoauto sõitis õuest välja, pööras sireliheki tagant vasakule ja pidurdas siis äkki, nii et meie kastis üksteisele otsa lendasime. Keset teed lamas I. Ta ei maganud, lihtsalt lebas seal ja liigutas käsi ja jalgu nagu selili kukkund sitikas. Tõstsime ta veoauto kasti ja sõitsime rahvamajja. I. oli vait, ei vastand ei küsimustele ega hurjutustele.
Järgmisel päeval oli meil tööd vähem ja saime varem õhtule. Kui tulime sööklast – see oli rahvamaja ühes tiivas –, astus I. äkki minu juurde ja küsis, kas ma usun Jumalat. Ma olin sellisest küsimusest natuke üllatund ja vastasin midagi tavalist, umbes nii, et ma ei tea, aga väga võimalik, et mingi kõrgem jõud, mingi ülijõud või üliteadvus on olemas. Ta naeratas selle naiiv-voltaire’liku seletuse peale ja ütles, et tallaks minuga rääkida. Aga mitte siin, kas ma ei taha tulla temaga jalutama.
Läksime kõndima mööda teed, mis viis metsa poole ja läbi metsajärvele, kus poisid kalal ja vähil käisid. Ning ta rääkis ja rääkis, ühe õhtuga vist rohkem kui seni kahe ülikooliaastaga. Mul on nüüd kahju, et ma seda, mis ta rääkis, tookord üles ei kirjutand. Aga sellised me noored oleme – usaldame liiga oma mälu ja oleme liiga vähe huvitatud teistest inimestest. Häda pole niipalju selles, et ma oleksin tema jutu unustand, kui selles, et tema mõtted lähvad mul nüüd enda omadega segi; ma olen nende juurde palju kordi tagasi tulnud, olen neid ikka ja jälle ümber ja edasi mõelnud.
Ta ütles, et Jumal on tema elus reaalsus, aga reaalsus, millest ta ei tunne mingit rõõmu. Ta tunneb end katseloomana, keda jälgib kellegi uuriv Silm. See Silm jälgib ilmselt kõiki, enamik meist seda aga ei taju. Miks tema tajub ja mitte teised? Ta ei tea, on aga mõelnud, et võibolla on inimesed mingis hüpnoosis, neid on kuidagi mõjutatud, et nad ei tajuks, et neid vaadeldakse, et nendega eksperimenteeritakse.
Ma tahtsin muidugi teada, kuidas ta seda Jumala uurivat silma tajub. Ta ütles, et seda on raske seletada, Jumala silma ei näe, aga tajub, tunneb. Kas see Silm on materiaalne või ei? Mida tähendab “materiaalne”? Nähtavat, kombatavat, rasket. Seda see Silm ei ole, aga ta on osa tõelusest, on materiaalne mingis laiemas mõttes nagu kõik tõeline. Võib-olla oleme meie eristatud osast mateeriast, nimetame seda siis peen- või hüpermateeriaks, nii et me seda ei taju. Võib-olla on see uuriv Silm varjand end meie eest ekraaniga, mis laseb informatsiooni läbi ainult siit sinna: tema näeb meid, meie teda ei näe. Kuidas see on füüsikaliselt võimalik, I. ei osand arvata, kuigi oli püüelnud füüsikaraamatutest sellele küsimusele vastust leida. Ta oli isegi mõelnud, kas ei ole Jumal meid loonud, valmistanud või vähemalt kujundanud sellisteks, et meil puuduvad teatud meeleelundid ja võimed. Võibolla olemegi loodud katseloomadeks.
Olgu, arvasin mina, aga mis on siis katse eesmärk, kas meid tahetakse kellekski aretada? Kas Jumala loomismotiiviks on uudishimu, kas Jumal on mingi superteadlane? Seda kõike oli ka I. mõelnud, aga mingit vastust tal ei olnud. Tal oli vaid tunne, et teda, nagu meid kõiki, jälgitakse, on otsekui mingi Silm, mis meid ainiti vaatab. Kas ta arvab, et see Silm vahel ka meie asjadesse sekkub, korraldab meie elulugu ja ajalugu mingi oma plaani järgi? Seda oli I. ka endalt küsind, kuid ei osand jällegi midagi arvata. Tunne ütles talle, et üldiselt Silm ei sekku, ainult vaatab, seni kui eksperiment kestab. Aga kindel ta ei olnud, võib-olla on mõnd asja lihtsam seletada sellega, et eksperimenti juhitakse, et luuakse mingeid olukordi ja vaadeldakse siis, kuidas inimesed hakkama saavad. Kas ainult inimesed ja mitte kõik elusolendid? Ta arvas, et me ei tea iseendastki piisavalt, saati siis veel loomadest. Võibolla on nendelgi mingi tähendus selle suure Silma eksperimendis, võibolla mitte. Kas Silm on heatahtlik, kas ta on hea Taevaisa Silm, kes meid armastab? I. meelest ei ole, talle tundub Silm külm ja hoolimatu, vahel koguni kuri. Kas ta siis tahab meist midagi? Mida? I. vaevas end samade küsimustega, oli juba aastaid mõelnud kõike, mida ma sel õhtul oskasin temalt küsida.
Vastata ta aga neile küsimustele ei osand. Kuid ta ei saand sellega leppida, ta tundis aina selgemini, et peab vastuseta küsimuste piiramisrõngast välja, edasi pääsema, muidu ta ei leia rahu. Samal ajal tunnistas ta, et kardab. Vahel ajab Silm talle hirmu peale. Ta tahaks tema pilgu alt pääseda, kuid ei tea, kas see on üldse võimalik. Ta arvab siiski, et iga inimese (võibolla ka linnu ja looma) hinges on mingi salasopp, mingi varjatud sügavus, kuhu Silm ei näe.
Küsisin, kas tema meelest Silm ka mõtteid loeb. Ta ütles, et ta ei tea enam, mis on mõtted. See tunne, et Silm meid jälgib, ei ole ehk mõte, vähemalt mitte selline mõte, mida Silm lugeda oskaks. Aga mõned sõnastatud mõtted on talle vist avatud, neid ta näeb ja loeb. See oli ka üks peamisi põhjusi, miks I. teistest eemale hoidis ja neist asjust kellelegi ei olnd rääkinud. Mina olin esimene. Millega olin ta usalduse ära teeninud? Ta ütles, et minus on midagi, mida ta ei oska seletada, tal on aga tunne, et mina mõtlen sügavamalt kui enamik inimesi, minu mõtted on Silma eest paremini varjul, minuga on tal turvalisem olla. Ta oli seda ammu tunnud, aga kartnud mulle läheneda; ta ei olndki õigupoolest kunagi kellegagi põhjalikumalt ja usalduslikumalt rääkinud. Sestsaadik, kui ta väikse lapsena püüdis emale (isa oli sõjas langend) Silmast rääkida ja ema ehmatas, et pojal on äkki midagi viga. Siis ta hakkas taipama, et tajub midagi, mida teised inimesed ei taju, ja et on targem sellest vaikida. Ta oli mõelnud, et vahest on kuskil maailmas veel temataolisi inimesi, aga ei osand neid kuidagiviisi otsida. Tema nägemused (ta rõhutas, et ta ei näe Silma otseses mõttes, vaid kuidagi teisiti, nii-öelda vaimusilmadega) olid aland juba varases lapsepõlves, õigupoolest ei võigi ta öelda, millal ja kuidas nad algasid. Niikaua kui ta mäletab, oli Silm kogu aeg olnd olemas, oli teda ja teisi jälginud.
Mis ta arvab, kas Silm ei taha, et teda nähakse, et teatakse, et ta meid jälgib? I. oli peaaegu kindel, et Silm seda tõesti ei taha. Inimeselt oli otsekui võetud võime näha seda, kes temaga katseid teeb. Mis on ka loogiline: kui katseloom teaks, et ta on katseloom, muutuks selle läbi tema käitumine ja eksperiment annaks moonutatud tulemusi. Muud loomad vaevalt on võimelised aru saama, et nad on katseloomad, inimesel on õnneks või õnnetuseks see võime olemas. Vahest sellepärast on Silm end meie eest sel kombel peitnud. I. kohal on aga juhtund mingi viga: tema teab seda, mida ta ei peaks teadma.
Kas Silm teab, et I. teab, et teda jälgitakse? I. julges arvata, et ei tea. Võib-olla ei olnd ta teda lihtsalt märganud. Kui nii, siis ei ole Silm kõiketeadja, Silmalgi võib midagi jääda kahe silma vahele ja midagi võib olla tema jaoks kättesaamatus sügavuses. Aga ühel heal päeval võib Silm teda märgata, aru saada, et teda on nähtud. Mis siis juhtub? I. kartis, et midagi halba. Ta ei pidand võimatuks isegi seda, et Silm võib terve eksperimendi lõpetada ja isegi katsealused hävitada. Äkki oli armeenlaste ja juutide hävitamine selle tulemus, et keegi neist oli Silmast teadlikuks saanud? Kas neid teadlikuks saanuid oli siis nii palju? Vahest mitte, aga Silm tahtis igaks juhuks hävitada terve populatsiooni, kus oli tekkinud selline ohtlik indiviid. Kui nüüd selguks, et taas on üks selline ka eesti rahva hulgas, võiks viimati eestlasigi oodata häving, Endlösung.
Olime jõudnud järve äärde. Vesi oli tume, selles peegeldus õhtutaevas esimeste heledale tähtedega. Teisel kaldal põles lõke, küllap kalaliste või vähiliste oma. Jäime seisma ja vaikisime. Äkitselt I. võpatas. Ta haaras mul käest ja pigistas seda kõvasti, nagu tangidega, öeldes ise pingutatult hooletult: – Vilu hakkab, peaks vist hakkama kodu poole kõndima. – Ta käitumine oli väga kummaline: tundsin, et ta püüdis varjata ehmatust, suurt hirmu ja näidelda, nagu ei oleks midagi juhtunud. Pöördusime ja hakkasime kodu poole astuma. Kas tema ehmatus oli seotud sellesama Silmaga? Arvatavasti. Sain aru, et on targem, kui ma seda ei küsi ja näitlen temaga kaasa, püüame olla lihtsalt kaks noort inimest, kes tulid ilusal sügisõhtul kõndima.
Mõtlesin,