I
„Nüüd ma usun, et jumal elab alles,” ütles Karin peaaegu südamepõhjast, tormates oma mehe töötuppa, kus laskus üliriietes tiivanile. Isegi kalossid ta oli esisest läbi rutates jalga unustanud, selline tuli oli tal taga oma tõetundega.
„Ära sega praegu,” lausus Indrek vaikselt, ilma et oleks pööranud või kergitanudki oma pead töölaualt.
„Sa oled möhmus,” hüüdis naine pahaselt. „Surud nina raamatusse ja ei tea mitte midagi, mis ilmas sünnib.”
„Ma ju palusin sind juba kord, et sa praegu ei segaks,” ütles Indrek uuesti.
„Tee või tõrva, aga praegu ma sind ei kuula,” hüüdis naine, kargas tiivanilt üles ja astus nagu võitlusvalmilt keset tuba, kus jäi ootama, et mees ometi kord oma silmad tema poole pööraks. „Mina tahan sinuga rääkida, tee mis tahes.”
„Aga mina tahan tööd teha,” vastas Indrek ja pööras pea naise poole.
„Jumal tänatud!” ohkas Karin südamepõhjast ja istus kirjutuslaua otsa toolile. „Ometi said korraks silmad raamatust lahti!”
„Mis sa siis tahad?” küsis Indrek teatud kärsitusega toonis. „Ütle ruttu, mul pole aega.”
„Täna peab sul minu tarvis aega leiduma,” vastas Karin, „sest ma toon sulle niipalju uudiseid, et…”
„Sa juba ütlesid, et usud – jumal elab alles,” rääkis Indrek kerge muigega vahele.
„Jäta mind oma jumalaga rahule!” hüüdis Karin nüüd peaaegu halvakspanevalt. „Köögertal on pankrott, mõistad?! Nüüd juba kindlasti!”
„Kust sina seda tead?” küsis Indrek.
„Linnas räägiti,“ vastas Karin. „Kõik räägivad.”
„Kõik räägivad seda kõigi kohta praegu,” ütles Indrek.
„Tal on hulk veksleid protesti läinud,” kinnitas Karin tuliselt.
„Seda on tal varemaltki juhtunud,” ütles Indrek uskumatult. „Pealegi, tänapäev hakkab kõigil veksleid protesti minema.”
„Ah, see pole see!” hüüdis Karin kärsitult, sest ta tahtis nii väga, et mees võimalikult ruttu tema uudises näeks tõsiasja. „Advokaat Paralepp ütles mulle, et nüüd on asi lõplikult otsustatud. Läbi, kaputt! kinnitas ta. Ja läbi ka kõik, kes Köögertaliga seotud, tähendab – läbi Nõmmik, läbi Ojasuu, läbi ka Lauri ühes oma naisevennaga, läbi lõpuks ka …”
„Väga hea,” rääkis Indrek naisele vahele, „aga mis on sellel jumala elu või surmaga tegemist?”
„Aga kes siis mõistab ilmas õigust, kui mitte jumal?” küsis naine vastu.
„On siis pankrott õigusemõistmine?” imestus Indrek.
„Aga mis siis?” hüüdis Karin, et selles võidakse kahelda. „Issand jumal! Kui ma mõtlen Köögertalide ja kogu selle pesakonna narruse ja uhkuse peale, siis ei tea ma üldse suuremat õigusemõistmist, kui et nad lähevad pankrotti. Kõik, kõik, kõik! Mäletad, millise näoga see nõndanimetatud armuline proua Köögertal, väljateeninud köögitüdruk või vene sakste lastekasija, veel enne jõule meile ütles, tema mees ei armastavat Fordi, see hakkavat närvide peale? Köögertal ja närvid! Ennem on peekonil närvid kui temal!”
„Seda ei või ometi proua Köögertalile pahaks panna,” ütles Indrek vabandavalt ja tahtis edasi rääkida, kuid naine hüüdis nagu ussist nõelatult vahele:
„Ah temale ei või, aga teistele küll?”
„Ega siis kõik pole nii harimatud ja rumalad kui tema,” ütles Indrek.
„Siis mingu sinna, kus ta koht on,” sähvas Karin armutult.
„Armas naine, meie kõik läheme lõpuks sinna, kus me koht on,” lausus Indrek nagu ennustavalt. „Nikolai teinegi läks, miks siis ka mitte Köögertal või mõni teine tema taoline.“
„Teist tema taolist polegi!” hüüdis naine veenvalt.
„Ära seda ütle,” vaidles Indrek vastu. „Neid on kohe küll ja küll!”
„Kes näiteks, ütle?” nõudis Karin ägedalt.
„Naine, jätame nimed, muidu ei tule meie jutul niipea lõppu ja jumala elu ning surma küsimusest saab peagi meie oma elu ja surma küsimus,” rääkis Indrek. „Ma ei taha praegu vaielda.”
„Aga mina tahan,” kinnitas Karin. „Mina tahan teada, keda sa pead Köögertalide taoliseks.”
„Ära parem taha seda,” manitses Indrek, „see ajab meid riidu. Ja mis mõte oleks meil mõne Köögertali pärast riielda.”
„Haa!” hüüdis Karin nüüd ja kargas toolilt. „Nüüd ma mõistan, miks sa vaikid! Sa pead mind Köögertalide taoliseks! Muidugi! Mees arvab ikka iseoma naisest seda kõige halvemat, muidu poleks ta ju õige mees.”
„Ei, ei, armas naine,” ütles Indrek. „Mees arvab esijoones iseendast kõige halvemat, kui ta on õige mees.”
„Tähendab, sina ja mina oleme Köögertalide taolised!” hüüdis Karin ikka enam ägestudes. „Sina oma raamatutega ja mina nagu elus varras – meie oleme nende lihatünnidega see õige paar. Issand jumal, küll võid sina ülekohtune olla! Mina ei tea, kas kõik mehed oma naiste vastu nõnda on.”
„Kõik,” kinnitas Indrek. „Vähemalt arvavad kõik naised oma meeste kohta seda.”
„Aga mehed oma naiste kohta ei arva?” sähvas Karin. „Mehed on inglid, nemad arvavad ja räägivad oma naistest ainult head, eks? Mehed on veel hullemad kui naised. Sina oled ka hullem kui mina.”
„Mina muidugi,” oli Indrek nõus. „Aga kõik mehed pole minu sarnased. Sina ise kinnitad seda mulle alatasa. Näiteks, advokaat Paralepp, see aina kuristab kui tui oma naisega.”
„See kuristab ainult teiste naistega,” vastas Karin. „See kuristab minugagi, ainult sina ei näe seda.”
„Tema kuristab puhtast südamest, kuristab ainult äri pärast. See pole abielurikkumine.”
„Sa oled lihtsalt kole!” hüüdis Karin. „Kui sind kuulata, siis kaob elutahe.”
„Aga ütle ometi ise, oled sa kunagi tähele pannud või oled sa kellegilt kuulnud, et Paralepp heidaks silma noortele tüdrukutele, liiatigi veel plikadele, nagu teeb seda Köögertal?” küsis Indrek, nagu mõtleks ta kaitsta kas Paraleppa või iseend. „Tema kuristab aina auväärt prouadega, eriti nendega, kes mõtlevad oma meestega lahku minna.”
„Tähendab, tema mõtleb, et ka mina tahan sinust lahku minna?” küsis Karin. „Ah siis ainult sellepärast on ta minu vastu tähelepanelik? Loodab lahutusprotsessi, mis? Aga tead, mis mina sulle ütlen: peale selle, et ma võin Paralepale lahutusprotsessi anda, on mul tema silmis ka teisi voorusi. Sina muidugi ei usu seda, sest mina olen ju sinu naine, olen sulle kolm last suure valuga ilmale kandnud ja ühe neist veel suurema valuga maha matnud. Sina oled nagu see merihärg Köögertalgi, kes arvab, et voorused on ainult noortel tüdrukutel, eriti veel rumalatel plikadel, kes ei tea pooli asjugi maailmas. Aga mina tean, et ma olen praegu palju huvitavam kui siis, kus ma sinuga abiellusin.”
„Oo!” venitas Indrek nagu muiates või imestledes. „Sa olid huvitav juba meie abielu alguseski.”
„Olin jah!” kinnitas Karin. „Olin huvitav ja jäängi huvitavaks, sina ei või sinna midagi parata. Tagant järele ei taha sa seda tunnustada, sest see pole sulle kasulik, paneks sulle kohused peale. Nõnda on kõik mehed. Kui on oma naise ära rimund, siis näeb veel ainult teisi, näeb nooremaid, et ka neid rimuda.”
„Meie mõlemad rimume teineteist vastastikku, see ongi abielu,“ ütles Indrek alistunult.
„Kuidas saab naine meest rimuda?” küsis Karin.
„Mis olen mina sinule teinud? Olen mina saanud sind panna lapsi ilmale kandma või neid oma rinnaga toitma?”
„Üht kui teist tahtsid sina ise samuti nagu minagi,” vastas Indrek.
„Ma olin noor ja rumal, ei tundnud elu, sellepärast,” ütles Karin. „Mõnikord kahetsen nii hirmsasti, et ma pole teisiti elanud. Kui oma meeski seda hindaks! Aga ei, see näeb ainult noori, kes pole veel lapsi ilmale kandnud ega neid oma rinnaga imetanud. Kui seda mõtlen, siis tõuseb metsik viha kõigi meeste ja ka sinu