Üks – kurbus, kaks – rõõm, kolm – tüdruk.1 Kolm – tüdruk. Olen takerdunud kolme juurde, lihtsalt ei saa edasi. Mu pea on paks häältest, suu paks verest. Kolm – tüdruk. Kuulen harakaid, nad naeravad, pilkavad mind – vastik kädin. Sõnumid. Halvad sõnumid. Nüüd ma näen neid: paistavad päikese taustal mustad. Need pole linnud, vaid midagi muud. Keegi tuleb. Keegi räägib minuga: Näed nüüd. Näed nüüd, milleni sa mu viisid.
RACHEL
RAUDTEERÖÖBASTE KÕRVAL on rõivapundar. Helesinine kangas – võibolla särk – läbisegi millegi määrdunud valgega. See on ilmselt kalts, osa prügikoormast, mis on tühjendatud väikse võssakasvanud metsa alla teetammi kõrval. Või jäi see maha tehnikutest, kes selles raudtee osas töötavad – neid on siin päris tihti. See võis ka muudmoodi sinna sattuda. Ema ütles ikka, et mul on liiga suur kujutlusvõime; Tom samuti. Aga ma ei saa sinna midagi parata; kui näen äravisatud asju, määrdunud T-särki või üksikut kinga, suudan mõelda vaid teisest kingast ja jalgadest, mis neisse passisid.
Rong jõnksatab ning võtab krigisedes ja ragisedes uuesti paigalt, väike riidehunnik kaob silmist ja hakkame edasi Londoni poole venima, liikudes vilka jooksja tempos. Keegi minu taga toob kuuldavale abitu ärritunud ohke: 8:04 aeglane rong Ashburyst Eustonisse võib proovile panna karastatuimagi sõitja kannatuse. Sõit peaks kestma viiskümmend neli minutit, kuid seda juhtub harva: see raudtee osa on vana ja kulunud, seda kimbutavad signaliseerimishädad ja lõpmatuseni kestvad remonditööd.
Rong roomab edasi, loksub mööda laohoonetest ja veetornidest, sildadest ja saradest. Selja taha jäävad tagasihoidlikud Victoriaaegsed majad, mille tagumine osa on otse raudtee poole pööratud.
Toetan pea vastu vaguniakent ja vaatan mööda veerevaid maju nagu liikuva kaameraga võetud kaadreid. Ma näen neid isemoodi; isegi nende omanikud ei hooma neid ilmselt sellest perspektiivist. Kaks korda päevas pakutakse mulle pilti teiste ellu, ainult hetkeks. Võõrad inimesed turvaliselt oma kodus – selles on midagi lohutavat.
Kellegi telefon heliseb – kostab sobimatult rõõmus ja optimistlik meloodia. Vastaja on aeglane, see helin muudkui tiriseb mu ümber. Näen, kuidas kaassõitjad nihelevad oma istmel, sahistavad ajalehte, koputavad sõrmedega sülearvutile. Käänakul kaldub rong küljele ja kõigub, aeglustab sõitu, kui läheneb punasele signaaltulele. Ma ei taha pilku tõsta, püüan lugeda tasuta ajalehte, mis mulle teel jaama pihku pisteti, kuid sõnad paberil on hägusad, miski ei haara mu tähelepanu. Mõtteis näen ikka veel seda väikest äravisatud kaltsupundart raudtee ääres.
Džinn kerkib kihisedes üle serva, kui ma purgi suu juurde tõstan ja lonksu võtan. Karge ja külm – just niimoodi maitses minu esimene Tomiga koos veedetud puhkus kalurikülas Baski rannikul 2005. aastal. Hommikul ujusime kaheksasaja meetri kaugusele lahes asuvale väikesele saarele, armatsesime salajastes, varjulistes randades; pärastlõunal istusime baaris, jõime kanget, mõru džinni ja toonikut ning vaatasime, kuidas rannajalgpallurid mängisid kaootilistes 25-liikmelistes kampades mõõnaga paljastunud liivaväljadel.
Võtan järgmise sõõmu, seejärel veel ühe; purk on juba pooltühi, kuid sellest pole midagi, mu jalge ees kilekotis on veel kolm purki. On reede, seega ei pea end süüdi tundma, et rongis trimpan. Tänu jumalale, reede on käes. Nüüd on lõbu laialt.
Nädalavahetuseks ennustatakse ilusat ilma: palju päikest, pilvitu taevas. Vanasti sõitsime piknikukorvi ja ajalehtedega Corly metsa, pikutasime kogu pärastlõuna tekil laigulises päiksevalguses ja jõime veini. Või grillisime sõpradega tagaõues või läksime Rose’i pubisse ja istusime õlleaias; mida rohkem õhtu poole, seda õhetavamaks näod päiksest ja alkoholist läksid. Hiljem tuikusime teineteise käevangus koju ja uinusime diivanil.
Palju päikest, pilvitu taevas, kuid pole kellegagi lõbutseda, mitte midagi teha. Selline elu – see, kuidas ma praegu elan – on kõige raskem suvel, kui on väga palju päevavalgust ja vähe pimedat aega, kui kõik on väljas ja liikvel, on karjuvalt, agressiivselt õnnelikud. See väsitab ja paneb end kehvasti tundma, kui sellest osa ei saa.
Mind ootab ees nädalalõpp – nelikümmend kaheksa tühja tundi, mis on vaja ära täita. Tõstan purgi uuesti suule, kuid see on juba tilgatumaks joodud.
Uuesti 8:04 rongis olla on suur kergendus. Mitte sellepärast, et ma ei jõua oodata, millal Londonisse jõuan, et uut nädalat alustada – ma ei taha eriti üldse Londonis olla. Tahan lihtsalt lösutada mõnusalt pehmel, lohkuvajunud veluuristmel, tunda aknast sisse voogava päikese soojust ja veduri edasi-tagasi kõikumist ning kuulata rongirataste lohutavat rütmi rööbastel. Pigem olen siin kui kusagil mujal ja saan vaadata raudtee kõrval seisvaid maju.
Sellel liinil on rikkis foor, just poole tee peal. Igatahes oletan, et see on rikkis, sest peaaegu alati põleb punane tuli; peaaegu iga päev teeme seal peatuse, vahel ainult mõneks sekundiks, teinekord mõneks minutiks järjepanu. Kui ma istun D-vagunis – mida ma tavaliselt teen – ja rong foori taga peatub – mida ta peaaegu alati teeb –, avaneb suurepärane vaade mu raudteeäärsele lemmikmajale: number viisteist.
Number viisteist on üsna sarnane teiste majadega sellel raudteelõigul: Victoriaaegne kahekorruseline kahepereelamu kitsa, hästi hooldatud aiaga, mis viib umbes kuue meetri pikkusena alla tarani, mille taga on mõni meeter eikellegimaad, enne kui raudtee vastu tuleb. Tean seda maja peast. Tean iga tellist, seda, mis värvi on kardinad ülakorruse magamistoas (beežid, tumesinise mustriga), tean, et vannitoa aknaraamilt koorub värvi maha ja maja teise külje ühel katuseosal puudub neli plaati.
Tean, et soojadel suveõhtutel ronivad selle maja asukad Jason ja Jess mõnikord välja suurest lükandaknast, et istuda ajutisel terrassil köögi laienduse katusel. Nad on täiuslik, särav paar. Jason on tumedapäine ja hea kehaehitusega, tugev, kaitsev, lahke. Ta naerab vahvasti. Jess on väike lindnaine – kahvatu iludus lühikeseks kärbitud blondide juustega. Tema luustik kannab selle välja: teravad, tedretähnilised põsesarnad ja ilus lõualuu.
Kui me punase märgutule taga seisame, otsin neid pilguga. Jess on hommikuti sageli väljas, eriti suvel, kohvi joomas. Mõnikord, kui ma teda näen, on mul tunne, et tema näeb mind samuti, mul on tunne, et ta vaatab otse minu poole, ja ma tahan talle lehvitada. Olen selleks liiga uje. Jasonit ma väga tihti ei näe, töö hoiab teda eemal. Aga isegi kui neid väljas pole, püüan arvata, mida nad parajasti teevad. Äkki täna on neil mõlemal vaba päev ja Jess on veel voodis, kui Jason hommikusööki valmistab, või on nad koos jooksma läinud, sest seda nad ju teevad. (Mina käisin Tomiga samuti pühapäeviti jooksmas, mina veidi kiiremini kui tavaliselt, tema poole aeglasemalt kui tavaliselt, nii saime kenasti kõrvuti püsida.) Võibolla Jess on ülakorrusel omaette toas maalimas, või äkki on nad koos duši all, Jessi käed vastu plaate surutud, Jasoni omad naise puusadel.
Pööran end veidi akna poole, nii et ülejäänud vagun jääb selja taha, ja avan ühe väikse Chenin Blanci pudeli, mille ostsin Eustonis Whistlestopi poest. Vein pole külm, kuid käib kah. Valan veidi plasttopsi, keeran korgi uuesti peale ja libistan pudeli käekotti. Esmaspäeval ei ole sobilik rongis juua, kui sa seda just kambas ei tee, mida mina igatahes ei tee.
Rongis on tuttavaid nägusid, inimesi, keda näen iga nädal edasi-tagasi sõitmas. Tunnen nad ära ja nemad tunnevad ilmselt mind samuti. Kuid ma ei tea, kas nad hoomavad mind sellisena, nagu ma tegelikult olen.
Õhtu on väga ilus, soe, kuid mitte liiga palav, päike vajub aegamisi, varjud pikenevad ja valgus hakkab puid kuldseks võõpama. Rong logistab edasi, pühime Jasoni ja Jessi kodust mööda, nende kujud on õhtupäikeses hägused. Mõnikord, mitte sageli, näen neid sellelt raudteepoolelt. Vahel, kui vastassuunda ühtki rongi parajasti ei sõida ja meie oma venib, näen neid vilksamisi terrassil. Kui ei näe – nagu täna –, siis kujutan neid ette: Jess istub terrassil, jalad laual, veiniklaas käes, Jason seisab naise selja taga, käed tema õlgadel. Kujutan ette, kuidas oleks tunda endal Jasoni käsi, nende julgustavat ja kaitsvat survet. Mõnikord leian end mõttelt, millal mul endal oli