Ma ilmaaegu kangutan ja rõhun,
mu teel on vanad, igikõvad trellid
– ma eales neid ei painuta, ei lõhu,
mu enda sees on needitud need trellid,
kui murdun mina, murduvad ka trellid.
DOMINIKAANI VABARIIK 1978
Proloog
Pedro Santana ärkas vahetult enne aovalget sellest, et petrooleumilamp oli hakanud suitsema.
Silmi lahti lüües ei taibanud ta algul, kus viibib. Ta oli ärganud unest, mida ta ei tahtnud lasta kaotsi minna. Ta oli liikunud mingil eriskummalisel kaljumaastikul, kus õhk oli olnud väga hõre ja tal tekkis tunne, nagu hakkaksid ta meeled teda maha jätma. Suitsev petrooleumilamp oli tunginud ta teadvusse nagu kauge vulkaanilise tuha lõhn. Ent äkitselt oli seal ka midagi muud: piinatud, lõõtsutava inimese häälitsus. Ning siis oli uni purunenud ja ta oli sunnitud pöörduma tagasi siia pimedasse tuppa, kus ta oli veetnud juba kuus päeva ja kuus ööd, ilma et oleks maganud rohkem kui mõne minuti korraga.
Petrooleumilamp oli kustunud. Ta ümber polnud midagi peale pimeduse. Ta istus täiesti liikumatult. Öö oli väga soe. Särk kleepus higisele ihule. Ta märkas iseenda lehka. Sellest oli möödas kaua aega, kui ta viimati oli ennast pesta jaksanud.
Seejärel kuulis ta uuesti lõõtsutavat heli. Ajas ennast ettevaatlikult muldpõrandalt püsti ning otsis kobamisi plastnõud petrooleumiga, mis tema teadmist mööda pidi seisma ukse juures. Pimedas ringi kobades mõtles ta, et tema magamise ajal pidi olema vihma sadanud. Põrand ta jalge all oli niiske. Ta kuulis eemal kukke kiremas. Ta teadis, et see on Ramirezi kukk. See oli esimene terves külas, kes enne koitu kirema hakkas. Too kukk oli otsekui läbematu inimene. Niisugune, nagu nad linnas olid, seal paistis neil olevat nii palju tegemist, et nad ei jõudnud ilmaski teha midagi muud, kui omaenda kiirustamisega tegelda. See oli hoopis teisiti siin, külas, kus kõik käis just nii aeglaselt nagu tegelikult elu isegi. Miks pidid inimesed tormama, kui taimed, millest nad elatusid, kasvasid nii pikkamööda?
Ta käsi põrkas vastu petrooleuminõud. Ta võttis nartsust tropi ava eest ja pööras end ringi. Lõõtsutavad hingetõmbed, mis teda pimeduses ümbritsesid, muutusid järjest korrapäratumaks. Ta leidis lambi, võttis korgi eest ja kallas ettevaatlikult petrooleumi sisse. Püüdis samal ajal meenutada, kuhu ta tikud oli pannud. Talle tuli meelde, et toos oli olnud peaaegu tühi. Kuid seal pidi siiski leiduma veel kaks või kolm tikku. Plastnõud käest pannes kobas ta kätega põrandal ringi. Käsi puutus peaaegu kohe vastu tikutoosi. Ta tõmbas tiku põlema, võttis lambilt klaasi ja vaatas, kuidas taht tuld võttis.
Siis pööras ta ennast ringi. Seda tegi ta äärmise pingutusega, kuna ta ei tahtnud näha seda, mis teda ootas.
Seina ääres voodis lamav naine oli suremas. Nüüd teadis ta, et see nii on, ehkki oli püüdnud endale viimseni sisendada, et kriis on peagi möödas. Tema viimane põgenemiskatse tegelikkuse eest oli toimunud unenäos. Enam polnud tal pääsemisvõimalust.
Inimene ei saa põgeneda surma eest. Ei omaenda ega ka lähedast inimest ootava surma eest.
Ta kükitas voodi juurde. Petrooleumilamp heitis seintele rahutuid varje. Ta vaatas naise nägu. Naine oli alles noor. Hoolimata sellest, et ta nägu oli kahvatu ja sisse vajunud, oli see ikka veel ilus. Viimane, mis mu naise maha jätab, on ilu, mõtles ta ning märkas, et talle tõusid pisarad silma. Ta katsus naise laupa. Palavik oli jällegi tõusnud.
Ta heitis pilgu kätkisse, kuskilt rebitud papitükiga parandatud aknasse. Veel ei hahetanud. Ramirezi kukk kires ikka veel üksi. Tuleks ainult aovalgus, mõtles mees. Ta sureb öösel. Mitte päeval. Jaksaks ta ainult hingata, kuni saabub aovalgus. Siis ei jäta ta mind veel üksi.
Äkitselt lõi naine silmad lahti. Mees haaras ta käe pihku ja püüdis naeratada.
„Kus laps on?” küsis naine nii nõrga häälega, et mees suutis vaevalt öeldut tabada.
„Magab minu õe juures,” kostis mees. „Nii on parem.”
Naine paistis ta vastusega rahule jäävat.
„Kui kaua ma magasin?”
„Mitu tundi.”
„Kas sa istusid kogu aeg siin? Sa pead puhkama. Mõne päeva pärast ma enam ei pea siin lamama.”
„Ma magasin,” vastas mees. „Varsti oled sa jälle terve.”
Mees küsis endalt, kas naine märkas, et ta valetab. Ta küsis endalt, kas naine ka teab, et ta siit voodist enam kunagi ei tõuse. Kas nad mõlemad valetasid oma meeleheites teineteisele? Selleks, et teha möödapääsmatut kergemaks?
„Ma olen väsinud,” ütles naine.
„Sa pead magama, et terveks saada,” vastas mees nägu kõrvale pöörates, et naine ei näeks, kui raske on tal ennast valitseda.
Varsti pärast seda tungis majja esimene aovalgus. Naine oli taas vajunud teadvusetusse. Mees istus põrandal ta voodi juures. Ta oli nii väsinud, et ei suutnud enam oma mõtteid paigal pidada. Need uitasid vabalt ta peas ringi, ilma et ta oleks neid juhtida suutnud.
Esimest korda kohtas ta Dolorest, kui ta oli 21 aastat vana. Koos vend Juaniga oli ta ette võtnud pika teekonna Santiago de los Treinta Caballerosesse, et näha karnevali. Kaks aastat vanem Juan oli varemgi linnas käinud. Pedro jaoks oli see aga esimene kord. Neil oli kulunud päralejõudmiseks kolm päeva. Vahetevahel olid nad saanud sõita mõne kilomeetri härjavankril. Kuid enamiku sellest teest olid nad käinud jalgsi. Kord olid nad teinud katset sõita jänest linna poole suunduvas ülekoormatud bussis. Aga nad avastati, kui nad üritasid ühes peatuses bussi katusele ronida, et ennast seal kohvrite ja kokkuseotud pampude vahele peita. Bussijuht oli nad minema ajanud ja neid sõimanud. Mees oli karjunud, et nii vaeseid inimesi ei peaks olemaski olema, kellel pole raha bussipileti jaoks.
„Mees, kes bussi juhib, peab küll olema väga rikas,” oli Pedro arvanud, kui nad jätkasid oma teed, mis lookles tolmusena läbi otsatute suhkrurooistanduste.
„Sa oled rumal,” tähendas Juan. „Piletiraha läheb bussi omanikule. Mitte sellele, kes bussi juhib.”
„Aga kes on omanik?” küsis Pedro.
„Kust mina tean?” küsis Juan vastu. „Kui me linna jõuame, siis ma näitan sulle maju, kus nad elavad.”
Viimaks olid nad pärale jõudnud. See oli üks veebruarikuu päev ning terve linn oli haaratud vägevast karnevalimelust. Pedro oli sõnatult vaadanud kõiki noid värvikirevaid rõivaid, mille kantidesse olid sisse õmmeldud helkivad peeglikillud. Kuradeid ja erinevaid loomi kujutavad karnevalimaskid olid ta algul ära kohutanud. Tundus, nagu õõtsuks kogu linn tuhandete trummide ja kitarride taktis. Juan oli kogenud kombel vedanud teda kaasa mööda tänavaid ja kujasid. Öösiti magasid nad Duarte pargis pingil. Kogu aeg tundis Pedro suurt muret, et Juan võiks inimsaginas kaotsi minna. Ta tundis ennast lapsena, kes kardab vanemaid käest kaotada. Kuid ta ei näidanud seda välja. Ta ei tahtnud, et Juan tema üle naeraks.
Ometigi just nõnda see juhtus. Oli kolmanda päeva õhtu, see pidi olema nende viimane päev linnas. Nad olid linna suurimal tänaval nimega Calle del Sol, kui Juan oli äkitselt kadunud ümberriietatud tantsivate inimeste keskele. Nad polnud kokku leppinud ühtki paika, kus nad oleksid võinud lahkumineku puhul kokku saada. Pedro oli otsinud Juani hilise ööni, ilma et oleks venda leidnud. Ta ei leidnud Juani ka üheltki pargipingilt, kus nad varem olid maganud. Aovalges oli Pedro istunud maha ühe Plaza de Cultura väljakul seisva kuju juurde. Janu kustutamiseks oli ta joonud purskkaevust vett. Kuid tal polnud raha toidu ostmiseks. Ta oli mõelnud, et ainus, mis ta teha saab, on katsuda üles leida kodu poole viiv tee. Kui ta ainult linnast välja saab, hiilib ta mõnda banaaniistandusse ja sööb kõhu täis.
Korraga märkas ta, et keegi oli istunud tema kõrvale. See oli temavanune tüdruk. Pedro oli sedamaid mõelnud, et see on kõige ilusam tüdruk, keda ta on kunagi näinud. Kui tüdruk ta avastas, oli Pedro löönud silmad kohmetult maha. Ta jälgis vargsi, kuidas tüdruk sandaalid jalast võttis ja oma äravaevatud jalgu hõõrus.
Nii ta oligi kohtunud Doloresega. Hiljem olid nad mitmelgi puhul arutanud, kuidas Juani kadumine karnevalisaginas ja Dolorese äravaevatud jalad