Selles raamatus räägivad kõigile tuntud teletegijad pööraseid lugusid, mis saateid tehes on juhtunud. On situatsioone, mis toimumise hetkel traagilised tundunud, on hetki, kus elu kaalul olnud. Ja väga palju olukordi, mis tagantjärele südamest naerma ajavad.
Need lood on otsekui seiklusfilmist, mille stsenaariumi on kirjutanud suurmeister ELU ise.
Olen nautinud igat tundi ja päeva, mis ma selle raamatu kirjapanemisele olen pühendanud. Loodan, head lugejad, et teiegi naudite seda samavõrd.
Tänan südamest kõiki oma kunagisi kolleege, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid ja soovin neile sama huvitavat ja seikluslikku tulevikku!
Anu Välba
Parima naissaatejuhi tiitliga pärjatud Anu Välba tuli ETV noortesaadetesse tööle 1994. aastal. Sealt suundus ta kultuuri- ja edasi juba meelelahutussaadetesse. 2001. aastast, kui Raivo Suviste kutsus teda koos Marko Reikopiga „Terevisiooni“ juhtima, on nad ekraanil olnud lahutamatud. Üheksa aasta jooksul on peale hommikuprogrammi koos tehtud veel saateid „Paar" ja „Ringvaade“. „Mul on olnud suur rõõm teha televisiooni,“ ütleb aastaid igal argipäeval eetris olev Anu ise.
1997. aastal tegime saadet „Hommiku TV“. Režissöör oli René Vilbre ja kunstnik Inga Vares – mõlemad sellised heas mõttes mässulised inimesed ja tahtsime midagi erilist proovida. Tol ajal ei olnud Eestis kehamaalinguid eriti kusagil tehtud ja mõtlesime, et katsetaks minu peal otse-eetris. Minu ülakeha oli täiesti paljas ja mulle joonistati hommikul viie tunni jooksul selga selline väga ilus lühikeste varrukatega mummuline pluus. Saade oli poolteist tundi, selle lõpus pidime tegema Ingaga intervjuu ja ütlema, et ka mina olen paljas.
See oli kõigile tohutu üllatus, et olin terve saate alasti.
Kõik õnnestus – keegi peale režissööri ja kunstniku ei teadnud, mis aktsioon käimas on. Ainult mina ise olin väga ärevil, sest situatsioon oli ekstreemne.
Oi neid kelmikaid mumme… Anu Välba „Hommiku TV“ eetris. Aasta oli siis 1997.
Anu Välba ja Marko Reikop „Paari“ saates koos kahe Barutoga. Aasta oli siis 2007.
Kui saate lõpus televaatajatele avaldasin, et ka mina olen poolteist tundi eetris alasti olnud, oli ehmatus suur. Ja mitte ainult vaatajate hulgas. Ka stuudios olnud teleoperaatorid polnud asjast aru saanud ja needsid end maapõhja, et ei olnud osanud ei ise vaadata ega oma kaameraid õigesse kohta fokusseerida!
Aastail 2006 – 2009 tegime Marko Reikopiga õhtust talk show'd „Paar“. Selle saatesarja ajal tegime igasuguseid eksperimente ja proovisime erinevaid ameteid. Minule sai osaks siis selline „meeldiv“ võimalus kogeda kümne miinuskraadi juures, kuidas jääsuplus tundub. Marko viskas nalja, et kindlasti kaamera ei käi, kui ma seda teen. Kogu lugu oli üles ehitatud sellele, kuidas inimene elus esimest korda proovib jääsuplust ja milline on tema esmane reaktsioon: mis näoga ta on, kas ta tõesti sureb sinna kohe ära.
Kütsime sauna, mina võtsin riided ära jooksin 100 meetrit mööda jääd ja, plartsti, vette! Hinge lõi laksust kinni, sõna suust ei saanud. Ma teadsin, et pean metsikult palju kirjeldama. Kokutasin ja kirjeldasin nii palju, kui jõudsin ja oskasin. Pilt hakkas nõelkülmas vees silme ees hanguma. Ujusin seal augus 3x3 meetrit. Siis kiirelt välja ja kuuma sauna.
Viimased jõuraasud kokku ja karmauh, uuesti jääkülma vette!
Hakkasin just sooja sisse saama, kui uksele jõuraasud kokku kostis arglik koputus ning seejärel pistis režissöör Helen Valkna pea sisse ja pomises vaikselt, et kaamera ei käinud. äkki teeks uuesti… Põlved läksid jõnksuga nõrgaks. Uskumatu!
Aga lugu oli vaja. Korjasin oma viimased jõuraasud kokku ja karmauh, uuesti jääkülma vette! Ei olnud soojem! Lugu ise tuli lõpuks aga päris cool!
Käisin Mont Blanc`i peal ronimas ja võtsin kaamera kaasa. Mõtlesin, et teen sealt video, kus raporteerin, kuidas ülesronimine on ja millised on raskemad hetked ja kuidas ma olen väsinud ja mis seal kõik juhtub. Kõik sujus. 500 meetrit oli jäänud veel ronida. Sõrmenukid olid vastu kaljusid katki hõõrutud, kõrgusekartusest käis pea veidi ringi ja temperatuur läks tipu lähedal järjest külmemaks. Aga ma olin kohe-kohe ülesse jõudmas. Seadsin mõttes sõnu, mida elu tipphetkel kaamerasse ütlen, kuidas tunnen ja olen. Viimased kümned meetrid olid segu adrenaliinist, külmast, väsimusest ja kirjeldamatust rõõmust!
„Nõnda! Mont Blanc 4810 meetrit merepinnast! Tipus! Mina, Anu Välba, olen selle ära teinud,“ mõtlesin kaamerat käima pannes. Punane kaameratuli vilgatas korra ja kustus. Sain kaamera ees vaid korra sisse hingata ja alustada oma esimest lauset … kuid rohkemaks akut ei jätkunudki. See oli külmaga tühjaks jooksnud. Nii ma seal tipus seisin. Ilma loota tipus olemisest, ilma reportaažita, peaaegu ilma tunnistuseta, et ma olen nii kõrgele oma elus jõudnud. Aga ma olen! Uskuge!
Olime Markoga juhtinud „Terevisiooni“ juba kolm või neli aastat. Saabusin sel hommikul tööle taksoga. Oli sügav öö kella nelja paiku hommikul. Taksojuht küsis, mida me seal televisioonis nii vara hommikul teeme? Ma ütlesin, et „Terevisiooni“ saadet. Tema vastas, et ahaa, see on see Reikopi saade, aga mida teie seal teete?
Ükskord juhtus selline lugu. Tulin tööle mööda Vilmsi tänavat ja mulle astus vastu üks vanem proua, kes küsis, kus siin Vilmsi 4 on. Ma ütlesin, et siinsamas ongi, kaks maja edasi. Ta ütles mulle, et issand, te näete välja nii Anu Välba moodi. Vastasin, et olengi Anu Välba. Tema vastu, et ah, mis te, tüdruk, seletate, küll ma Anu Välbat tunnen, ma olen teda telekast mitu korda näinud!
Viimased meetrid olid segu adrenaliinist, väsimusest ja kirjeldamatust rõõmust!
Ma püüdsin tagasihoidlikult siiski endale kindlaks jääda, et ikka mina olen Anu Välba. Tema arvas, et ärgu tehku ma ennast tähtsamaks, kui olen, lõi käega ja läks torisedes minema.
Indrek Treufeldt Anu Välbat kellegagi segamini juba ei aja! Aasta oli siis 2009.
Üks tore nimelugu on mul veel. ETV saadab alati oma töötajaid gripi vastu vaktsineerima. Läksime Markoga koos. Marko käis vaktsineerimas veidi varem ja palus polikliiniku vastuvõtu tütarlapsel mulle öelda, et mind oodatakse all kohvikus. Kui mina tulin vaktsineerimast, küsis tütarlaps, et vabandage, kas teie olete see Aino Välbi, Reikop on all ja ootab teid. Pärast seda Marko kutsubki mind Aino Välbiks – see on selline mõnus omavaheline huumor.
Marko Reikop
Parimaks meessaatejuhiks valitud Marko Reikop tegi oma esimese saate „Cafe Amigo“ ETV-s 1995. aastal, lõplikult kutsuti ta aga raadiost telesse kuus aastat hiljem. Marko teletöö kõige tuntumad märksõnad on Eurovisioon, mille ülekandeid ta on kommenteerinud palju aastaid ja ekraanipartnerlus Anu Välbaga, kellega koos on juhitud saateid „Terevisioon“, „Paar“ ja „Ringvaade“. Marko ja Anu on ainulaadne, särav ja väsimatu teletandem, kellel püssirohust puudust ei paista tulevat.
Minuga juhtus aastaid tagasi selline lugu. Urmas Liiv oli toona AK diktor ja mina ka juba töötasin teles. Läksime Urmasega koos päevasel ajal ühte kohvikusse sööma. Kui ma parasjagu leti taga süüa valisin, lähenes mulle üks inimene, vaatas otsa ja ütles, et sa oled Urmas Liiv, ma teen sulle välja. Urmas ei olnud parasjagu mu kõrval. Ma hakkasin seletama, et ei ole vaja mulle välja teha, ma ei taha, et ta mulle välja teeks. Piinlik oli ka nagu öelda, et ma ei ole Urmas Liiv. Läksime siis lauda päris Urmas Liiviga. Tuli see inimene, oli mulle Jägermeistrit ostnud, istus meie lauda ja tahtis minuga kokku lüüa, vaatas mulle otsa ja nägi, et teine Urmas Liiv on veel. Ta oli nii hämmingus, et ei öelnud musta ega valget.
Ta oli natuke vindine, ilmselt mõtles, kas ta on liiga purjus, lõi minuga